Inimese individuaalse olemuse ehk isiksuse patud

Ahnus sunnib meid teiste vastu eksima ja sõltuma hüvedest, mida inimene ahnitseb kehale, hingele ja isegi vaimule. Mis on inimest orjastav ohjeldamatute himude rahuldamine ja sunnib teda püsivalt olema rahulolematu sellega mis ta omab. Kuigi vajalik on olemas, leiab ta, et peab saama rohkem kui kõik teised ja ikka veel rohkem. Ahnuse vastu aitab loobumine ja tuleks olla rahul sellega mis on. Ahnus ja/või saamahimu on sisemiselt üsna lihtsasti ära tuntav deemon (kuri vaim). Ps. Eestlastele omane “Ah, mis nüüd mina!” hoiak ei ole loobumine selle paremas tähenduses, vaid varjatud uhkus, mis on samuti patt.

Arad tahavad säilitada oma heaolu, sissetulekud, lugupidamise, kõike ja vaim avaldub siis, kui selline heaolu või elu on ohus. Tavaliselt koos hirmuga, kui see võib põhjustada kannatust. Selline hirm motiveerib salgama tõekspidamisi ja inimesi, mis on ära tuntav valeliku ja hoolimatuse läbi. Sageli kannatab keegi teine argliku tõttu, kui see oma nahka päästab ja ei tee midagi, et seda vältida. Kui usk salata, siis kaotab inimene igaviku. Arguse vastu aitab see, kui võtta vastu kõik raskused ja anda end üle ka kannatustele. Jumala juures ei ole kannatamisel kunagi viimast sõna ja arguse puhul võib öelda, et ma lähen sellest läbi isegi kui see on raske. Hirmu ja arguse vaim tõmbub tagasi, kui inimene alistub raskustele, mitte ei püüa nende eest põgeneda. Arg kardab alandamist, häbi ja tagakiusu. Arguse vastu aitab ustavus ja usk, mis toob rahu. 

Armukadedus on kiivus, mis halvab inimese ja nõuab selle juures, et inimene armastaks ainult teda ja püüab iga hinna eest isikut kontrollida, kellega ta aega veedab, kes talle meeldib jpm. Armukadedus on sisemine orjastav jõud, kuuluvusele ja allutamisele suunatud patt, mis võtab teiselt isikult vabaduse. Selle patuga kaasneb sageli isikuga manipuleerimine. Sel puhul tuleb inimesest täielikult lahti lasta, kelle armastust või tähelepanu kiivalt otsitakse või nõutakse.

Mida enam edevus edeneb, seda rohkem see valitseb, kus enam ei saa midagi teha eelnevalt mõtlemata, kuidas teised sellesse suhtuksid, mis koormab ja alateadlikult on tunnetatav, et edev ootab imetlust. Väga nähtav ja levinud patt sotsiaalmeedias. Eneseimetlus kujuneb enesejumalduseks, et teised vaimustuksid, imetleksid ja kummardaksid kenadust, veetlevust, andekust, tarkust ja teisi eeliseid. Mis sageli seostub asjade omamise või võimaluste näitamisega, et teiste imetlust või tunnustust võita. See muudab tundetuks kaasinimeste suhtes. Esmalt tuleb ausalt tunnistada oma edevust ja “do not fish for compliments” e lahti ütelda komplimentide vajadusest ja isegi edevatest vastustest: “Oh, mis nüüd mina!” Oluline on paljastada edevad mõtted ka teiste ees, kui see osutub vabanemisel vajalikuks, mis ei tähenda enda maha tegemist vale hinnangu läbi.

Egoism on armastuse vastand, kuna keskendub vaid iseenesele. Egoist ei huvitu üldse teistest, nende vajadustest, soovidest, vaid üksnes oma tahtmisest, et see oleks rahuldatud ning kummardab oma enese mina. Egoism võib väljenduda ka laiendatud mina vormis (perekondlik egoism). Egoism paneb teisi inimesi kannatama ja lõhub ka hinge. Vaimulik elu ainuüksi iseenda pärast on “vaga” ja silmakirjalik egoism, mis otsib usku oma egoistlike ootuste ja vajaduste rahuldamise nimel, kust puudub ohvrielu ja tõeline armastus. Egoism on kõigis teatud määral olemas, mistõttu peame selgelt mõistma sellest vabanemise vajadust. Sageli tuleb egoismi vastu resoluutselt ja püsivalt võidelda, et sellest vabaneda. Iga kord kui see esile kerkib, tuleb sellest otsustavalt ära pöörduda. Mida suurem egoism, seda suuremaid ohvreid võib sellest vabanemine kaasa tuua.

Enesehaletsus on minahagus. Kui inimene haletseb iseennast, siis ta ei armasta mitte üksnes iseennast, vaid ka teisi, mida tuntakse kui armastust ligimese suhtes. Armastusest jäetakse ilma nii kaasinimesed kui ka iseennast. See patt ilmneb eriti siis, kui on raske olukord, mille vastu peaks midagi ette võtma, aga vastupidiselt jäetakse ennast hätta, mis on eriti ohtlik, kuivõrd seda ei tunnetata patuna. Kuid sageli otsitakse teistelt kaastunnet, selle asemel, et tunnistada vigu, et me vajame ka kasvatust ja puhastust. Neil on patust vale sisukoht ja sageli enesehaletseja ei saa ise sellest aru. Hädas olles süüdistatakse kõiki teisi ja tihtilugu isegi Jumalat. “Mis ma halba olen teinud, et Jumal mind niimoodi karistab.” ütleb ta enda õigustuseks. Nad tõmbavad enda peale Jumala viha ja on haaratud omaenda minast. Kui neil on väljakutsed, siis nad kurdavad, et neil ei lähe hästi, kaeblevad, hädaldavad ja haletsevad ennast. Enesehaletsus soosib ka teisi isiksuse patte. Enesehaletsuse korral tuleb suhtuda endasse eriti rangelt ja isegi enese üle kohut mõista. Enesehaletsusest tuleb otsusekindlalt lahti ütelda: ma ei hakka ennast haletsema! Kui nii juhtus, siis ma väärin selle läbi kasvatust (v karistust) ja vajan seda. Enesehaletseja ei tunne teiste suhtes kaastunnet, kui tal see tekib, siis on esimene samm sellest vabanemise suunas. Maksku mis maksab.

See on otsus, et nemad on õiged ja mida nad teevad on õige ja hea. Neile on talumatu, kui nende käitumine ja õigustus kahtluse alla seatakse. Nad süüdistavad teisi ega lase tõtt öelda. Eneseõigustaja hoiab kõvasti palgist kinni ja elab pimeduses, olenemata sellest kui vaga ta näib. Nad on oma südame kõvaks teinud. Eneseõigustus on kurja juur, mis sageli avab tee teistele pattudele. Toimib kõigis kalduvustes. Kibestunud ei suuda tunnistada oma patte, et on ise põhjustanud. Ägedad ründavad otsekohe. Ärritujatel on oluline, et tema sõna jääb viimaseks. Kammitsetud kardavad ühtelugu midagi valesti teha, ega suuda seetõttu tegutseda. Vaikijad ei ütle välja arvamust, kuna kardavad midagi valesti öelda. Eneseõigustus on oluline patt, kus inimesed ei taha midagi teada oma pattudest ega sellest, et nad vajavad abi ning saavad tihti valelikuks, kui nad ennast õigustavad ning uhked on. Nad ei tunnista vigu, sest see on neile alandav. Nad on enda suhtes pimedad. Kõige sügavam staadium on siis, kui õigustaja ei ole võimeline tunnistama ennast eneseõigustajaks. Eneseõigustuse kaaspatt on uhkus. Kui õigustus tekib, tuleks lasta ennast rohkem alandada, mis aitab tuua selguse ja objektiivse vaatenurga. Alati ei ole silmas palgid, aga kui see on pind, siis ikkagi on vaja pinnust julgelt kinni haarata! Õigustajale on tema vaenlaste arvamused hinge päästeks, kui ta neid tõesti kuulda võtab. 

Halastamatus on suuresti tähelepanematus, kui jäetakse märkamata ligimese vajadus, juba siis on tegu halastamatusega. Üsna sageli olukordades, kus on vajalik abi, otsitakse põhjus, miks on vaja edasi jõuda. See ilmneb nii tänavatel, õnnetustes, võimaluses ligimest toetada (me ei pea siin silmas rahakogumise v heategevuse kampaaniad). Sisuliselt ilmneb see siis, kui keegi vajab abi, kuid temast möödutakse ilma abi pakkumata. Sageli ka olukordades, kus patsutatakse õlale, “Küll Jumal aitab,” kui tegelikult saab inimese puudust leevendada. Aga ka majanduslikes suhetes, kui nõutakse sisse põhjendamatult suured kahjud, mida reaalselt ei tekitatud, teisisõnu, kasutatakse olukorda ära. Andestamatus ei ole kahjutu, mis ei tähenda teo sallimist. 

Himustamine ei ole üksnes peale vaatamine e silmahimu v ohjeldamatu lihahimu, vaid himudele järgi andmine. Kui ei rahulda oma vajadust, ei ole täisväärtuslikku elu, on kahjuks ka laialt levinud patt. Himu tuleb rahuldama, muidu ei ole me täisväärtuslikud inimesed. Tegelikult mõjub himude ohjeldamatu rahuldamine hingele laastavalt, kui seda kuritarvitatakse, aga mitte ainult hingele, vaid ka ihule, kui liialt magatakse või süüakse rohkem kui vaja. Ihale andudes usume, et saame elult kõike mida vaja, ent tegelikult järgneb sellele karm tõsiasi, patt. Himu tuleks vältida igas elu valdkonnas ja alustada oma mõttemaailmas, otsekohe vastu hakata kui mõte tekib. On võimatu vältida nende ilmumist, aga reaalne need otsustavalt kustutada, et mitte nende üle edasi mõlgutada, mis viib patuni. Ahvatlusi tuleb vältida, siis on vähem himustamist.

Kui töö jäägitult hõivab elu või võtab selle üle kontrolli, siis on tegu patuga. Kõik tahavad elus midagi saavutada, võita tunnustust, olla edukad. Aga kui töö muutub elust põgenemise motiiviks, et vaigistada süüd, kus tuleks sellega tegeleda või midagi heastada, mitte summutada oma süüd seal, muutub pidev hõivatus töörügamiseks, mille fookus tõrjub kõrvale muud vajadused. Töö võib isoleerida meid inimestest ja vaimulikust elust, aga ka probleemide lahendamisest ning väsitada meid nii, et meil ei jää enam aega hinge eest hoolt kanda ja oleme töö vangid, aga sellist hõivatust ei tohi elus lubada.

Ükskõiksus kuulub raskete pattude hulka, mida tingib liigne enesearmastus. “Mul ükskõik!” enesearmastus on tase, kus meil ei jätku enam aega teiste jaoks ning lahutab end kõigest. Ükskõikse inimese suhe Jumalaga ei ole korras ja seetõttu puudub hoolivus teiste vastu, mis muudab inimese kalgiks, kõigi või mõne konkreetse isiku vastu. Eksimus suurima käsu vastu: inimene ei armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Ükskõiksuse vastu aitab kahetsus ja meele muutus, mis paneb teisi märkama. Hoolimatus suurendab veelgi hoolimatust.

Ihnus on eriti raskekujuline patt, kuivõrd ihned hoiavad kinni maistest asjadest ning nad ei saa päästetud ja nende pärast tuleb Jumala viha. (1Kr 6:10, Ef 5:5, Kl 3:5,6) Vahel peitub ihnus kokkuhoiu või vahel ka planeerimise varju, ent tuleb esile siis, kui midagi ära anda osutub raskeks. Ihne ei anna kunagi midagi vabatahtlikult. Ta on asjade ori. Ihned vahel õigustavad ennast vabandades, et nad peavad asju hoidma lastele. Kristlaste puhul eksivad need, kes ei armasta oma ligimest. Omakasu on armastuse vastand. Ihnus on omakasu äärmuslik nähtus. Ahnus ja ihnus on vennad, aga ihne erineb sellepoolest, et see ei anna vabatahtlikult midagi. Ahne võib anda oma küllusest, aga ihne arvab, et temal pole kunagi midagi niipalju, et võiks kellelegi ära anda. Häda on selles, et nende süda on kinni maise vara küljes, nad on varanduse külge nii kiindunud, seetõttu nad ei suuda Jumala põhimõtetest aru saada. Ihnuse vastu aitab see, kui te tunnete ära pähe tulnud mõte, et mul on vähe, just siis tuleksi ära anda või isegi anda rohkem kui küsitakse. Selle sundmõtte kordumisel iga kord loobuda ja veel enam kui varem loobuti. Andke ja teile antakse, ütles Jeesus, mitte võtke ja ärge andke. Ihnuse tunneb ära selle järgi, kui mõned inimesed kuhjavad enda ümber asju ja koguvad neid, kuid enamasti neid esemeid neil vaja ei lähe või nad ei kasuta neid. Nad on nagu rotid või oravad, kes koguvad vara, kuid ligimesel ei ole sellest kasu. Ihned on alati need, kes tulevad sünnipäevale odava kingitusega, aga kiidavad seda ise ja räägivad, kui kallis see on.

Keegi peab oma tahet, otsuseid, seisukohti teiste omadest paremaks, et kõik saaks tehtud just nii nagu tema arvates peaks tehtama. Kangekaelsus väljendab alistamise tahet. Kangekaelsus on vastupanu patt, mis on nõiduslik, kuna paneb paneb teda eksima kaaslaste suhtes, keda oma tahtmise pealejäämisega vaevatakse. Sellisel inimesel on äärmiselt keeruline tulla Jumala juurde, sest tema meelest peaks toimima ka Jumal ning tema seadused tema tahete järele. Kui siis Jumal ei tee nii nagu tema tahab, süüdistab ta Jumalat ebaõigluses ja kurjuses. Nendega on raske koos elada ja nad peavad ennast teistest paremaks ja kõiki, kes nende tahtele ei allu, peavad enda vaenlaseks. See paneb üha uuesti vigu korduma ja eksima kaaslaste suhtes ning tegutsema Jumala tahte vastaselt. Jumal nuhtleb neid ülekohtu pärast. Sageli on need isikud deemonite poolt hästi ära kasutatud, kuna nad ei alistu Jumala reeglitele ega tahtele. Kui nad aga alistuksid, siis deemonitel pole nende üle meelevalda. Isemeelsusest saab vabaneda siis, kui inimene alistub Jumala tahtele, autoriteedile või tunnustab, et ta eksis ja/või kõigil teistel on samasugune õigus kui neil endil. Kui need inimesed ei paranda meelt, siis Jumal laseb minna nende asjadel nende tahte vastaselt. Kui keegi kristlane küsib, miks nii või miks ei tule vastust või lahendust?” siis ta just on sellises olukorras, kus Jumal tahab, et ta esmalt tegeleks oma isemeelsusega. Jeesus tavaliselt palvetas: Isa, sündigu sinu tahtmine. Jeesusele oli antud kogu mõjujõud, ometi pidi ka tema suutma enda tahte isemeelsed katsed ära tunda ja nendest lahti ütlema. Meie isa palve alguses on sõnad “sinu tahe sündigu” on just seetõttu, et inimene ei unustaks ära, et inimese isemeelsus ei ole temale parim tahe ega Jumala tahtega kooskõlas. Laste puhul väljendub kangekaelsus jonnimise näol.

Kadedus on üldtuntud pahe ja paljud inimesed käsitlevad seda ka patuna. Jeesus anti Pilaatuse kätte kadeduse tõttu. (Mt 27:18) Kade inimene ei ole üksnes kade materiaalses mõttes, vaid kõiges, milles ligimene temast edukam on ning ei taha näha kedagi, eriti neid, kes temaga võrdsed või paremad on. See hõlmab kõike: vaimne võimekus, füüsiline ilu, tuntus, edukus, ühiskondlik positsioon, aineline vara ja isegi Jumala annid, mida ta inimestele jagab oma tahtmist mööda. Kadedus paneb vaatama kedagi, kellel hästi läheb. See paneb alandama kõiki neid, kes temast paremad on, tihti sõdima nende vastu õigluse nimel. Aga ka usklike ennast haletsema, et Jumal on teda jätnud ilma millestki, mida ta teistele andis ning ennast õigustama. Kadedus on kurjus, mida põhjustab tahe midagi olla või midagi omada, isegi kättemaksu. Kadedus on usaldamatus Jumala suhtes või isegi etteheide, et Jumal ei ole niivõrd palju pööranud tähelepanu tema isikule kui mõne teise puhul seda tehti. Kadedus on osa tänamatusest. Tänamatu inimene peaks kõigepealt tänama Jumalat kõige selle eest mida ta juba omab ja tänama ka selle eest, mida Jumal teistele andis ja teda sellest ilma jättis. Kadedus on kahtlemata deemonliku päritoluga, kuna see orjastab inimest ja selleks et vabaneda, tuleb esmalt kadedad soovid Jumalale üle anda, neid tunnistada jääda rahulikuks ja olema rahul sellega, mis tal on, kuigi varem võis ta selletõttu kadedusest lõhkeda. Siiras rõõm ligimesele antu üle on hea ravim kadedustunde vastu võitlemiseks.   

Kannatustele tuleb alistuda ja kurja kannatada kui tubli sõdur, taludes ebaõiglust, solvanguid, halba kohtlemist, näägutamist ega sõimata vastu ning usaldada kõik Jumala hooleks, kes mõistab kohut õiglaselt ja tasub igaühele ta tegude järgi. On väga naiivne ja lühinägelik arvata, et kuri pääseb. Jah, ta üritab kõiki veenda, et ta pääses, aga see on vaid näiline ja ajutine kohtu edasilükkamine, sest otsus tuleb nii või teisiti. Mida inimene külvab, seda ta lõikab. Kristlastel tuleb kannatada tagakiusu, teotamist, tõrjumist, naeruvääristamist, sest kurjast vaevatud teeb seda nii või teisiti iga õige vastu. Kes püüab hoiduda kannatamistest, see langeb arguse lõksu, ent argadel taevasse asja ei ole. Arguse vaim on see, mis paneb inimese valetama, salgama, hülgama oma tõekspidamisi. Kes aga hülgab Jumala, selle hülgab ka Jumal, kes teda on kutsunud. Piibel kirjeldab kümneid olukordi, kus lubatakse tasu kõigile neile, kes Jumala tõttu kannatavad. Need usklikud pidasid seda lausa rõõmuks, kui nad arvati heaks kannatama Jeesuse nime pärast, sest nad teadsid, et selle eest ootas neid ees taevalik tasu ning iga katsumuse puhul kasvas nende taevane pangaarve. Kusjuures kedagi ei lasta rohkem kannatada, kui see suudab kanda, ent Jumal on armastus, siis ei lõpe kellegi elu kannatusega. Kannatusega lõpeb nende elu, kes Jumalat ei usu, küll aga mitte usklike elu. Kui keegi peab kannatama Jeesuse nime tõttu, siis talle valmistatakse ka väljapääs. Kannatuste vältimine on arguse vaim ja usalduse puudumine.   

See on patt Jumala vastu, kuna selles ilmneb usaldamatus tema isiku vastu. Kui isa annab kõik lapse heaks, siis mis on veel valusam isa hingele kui usaldamatus? Kui inimene sulgeb ukse taevase isa ees, jääb ta väljapoole kogu selle juurde kuuluvate tagajärgedega. Usaldamatus lähtub inimese uhkusest, millel on jultumust öelda, et Jumal ei ole usaldusväärne. Öelda, et Jumal ei saa inimest aidata, kaugeltki mitte kõiges. Selline hoiak ütleb, et inimene saab ise hakkama ja ta ei vaja Jumalat, ta teab kõike Jumalast paremini. Sellega solvame Jumalat, kes andis ristile isegi oma Poja, et inimene võiks saada päästetud. Nõder usk tähendab seda, et inimene ei usalda Jumalat kõiges, kui vaid valikuliselt ja osaliselt. (“Teie nõdra usu pärast” Mt 17:20) Suur usk tähendab seda, et inimene usaldab Jumalat kõigis asjades. Seetõttu tuleb uskmatule vastu panna ja kartusest tuleb iga hinna eest vabaneda. Esmalt tuleb tunnistada, et Jumalat ei ole kõigis asjades usaldatud ja parandada meelt osalise usalduse pärast. Pärast meeleparandust ei ole abi tulemiseks takistust. See on umbes mõtteviis, et Jumal võtab ära valu, aga ei võta ära vähki või ei ärata surnuid üles. Inimene ise otsustab, mida Jumal võib teha ja mida mitte ning pole ime, et imed ei sünni. Seetõttu on öeldud, et teile sünnib teie usku mööda. Nii argus kui ka liigne eneseteadlikus teeb inimese pimedaks armastuse suhtes. Kui keegi alandlikult tunnistab oma kartust ja uskmatust, saab ta usk võitu.   

Kohtumõistmine on uhkuse patt. Jumal ei saa olla tema poolt, kui keegi elab kritiseerimise vaimus. Jumal on sunnitud olema tema vastu. Seetõttu on kirjutatud: ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Teiste kritiseerimine on saatana olemus ja tegevus, ta on süüdistaja. Kohtumõistjad on tihtilugu silmakirjalikud ja jõuavad valede järelduste juurde, eriti kui see on pealekaebamise vaim, mida põhjustab süüdistamine. Selle vastu tuleks lõpetada enda õigustamine ja tunnistada oma kriitilist vaimu. Samuti ei tohi nautida teiste korrigeerimist ja etteheidete esitamist, eriti kui keegi ei ole teinud meie tahtmise järgi, mis on ülbe tegu ning sageli upsakus, kui arvamust kuulutada teiste ees. Inimene peaks tegema kõik võimaliku, et vabaneda kohtuvaimust ja sellest vaimust otsustavalt lahti ütlema. Teisisõnu tuleb esmalt palgid silmast välja tõmmata. Edaspidi tuleks vaikseks jääda, kui olla kärme arvustama, ning loobuda ülbest soovist teisi kritiseerida. Kohtus ei saa korraga istuda kahel pingil, süüdistaja ja kaebealuse pingil. Jeesus laskis ennast süüdistada viies protsessis, kuigi tal ei olnud mingit süüd. Inimene saab paluda öelda tõtt tema kohta, isegi kui see on ebaõiglane, aitab see vältida kohtumõistmist, mis aitab enda üle tõsiselt kohut mõista. Keegi on öelnud, et vaenlase arvamused on tõele lähemal. Kuid see ei tähenda sallivust patu suhtes. Kohtumõistmine on laialt levinud patt ja Jumal saab puhastada inimest ka kohtumõistmise rängast patust. Inimesena ei ole meil Jumalale midagi nii väärtuslikku ära anda, et me saaks ennast õigeks mõista. Kui keegi seda ära tabab, ei ole teiste kritiseerimine enam tähtis.

Need on inimesed, kes otsivad heakskiitu inimestelt, mitte Jumalalt. Inimestele meeldimine on neile kõige tähtsam ning nad teevad kõik selleks, et neile meelt mööda olla. Sageli nad otsivad inimestelt soosingut läbi meeldimise, mis on nende käitumise tegelik motiiv. Ka nende väline on pandud meeldimise teenistusse, alates riietusega, lõpetades hobidega, vaid selleks, et teistele meeldida. Nad on ka lahked ja malbed siis, kui tegelikult tuleks väljendada või kaitsta seisukohti. Nad teevad alati kaasa kõike seda, mida teised neilt nõuavad ja kasutavad meeldimist kui ettekäänet, et kedagi mitte riivata. Viisakus ei ole see, kui keegi teeb asju, mida talle tegelikult teha ei meeldi. Lõpuks on nende mõtted vaid kartusel, mis röövib kogu rahu. Kuna nad kardavad inimeste eriarvamusi rohkem kui Jumalat, siis nad on oma meeldimise ja mugandumisega lubavad enesega manipuleerida. Tavaliselt kasutavad seda ära lapsed, kui vanemad püüavad iga hinna eest neile meelt mööda olla ja saada heakskiitu. Piibel õpetab sellise patu puhul väga ühemõtteliselt, kes tahab meeldida inimestele, ei suuda meeldida Jumalale. Seetõttu tuleb öelda lahti soovist olla inimeste meele järele või muganduda nende arvamusega. Kuivõrd meeldida püüd lõhub inimeses enese minapilti, siis üha süvenev meeldimispüüdlus surub maha inimese eneseväärikust ja inimene on nõus kõigega, mida teised arvavad. Lõppeks ei tunne ta enam iseennast ära, milliseks Jumal on ta loonud, kui eriline ta on ja just seda Jumal temalt ootabki. Inimesed ei suuda kunagi anda neile niipalju armastust, kui seda suudab Jumal, kes soovib armastada iga unikaalset inimest just sellisena nagu ta on. Kui inimesel ei ole enam huvi teda armastada, satub mugandaja kriisi ja kannatab selle all.

Vahel öeldakse, et keegi on kannatamatu, justkui see kuuluks ta iseloomu juurde. Kannatamatus on siiski patt ja keegi ei ole oma iseloomu poolest sündinud kannatamatuna. Kannatamatus teeb inimese nõrgaks ja teeb alati õnnetuks, kui kogeda selle patu tagajärgi. Kannatamatu ei suuda raskustega toime tulla ja sellega tehakse üksnes endale kahju, milles pole midagi rahumeelset ja üles ehitavat, vaid toob segadust ja hävingut, kui see paneb ülepeakaela käituma. Kannatamatust me näeme iga päev liikluse raevus ning arutus kiirustamises ja see on sagedasem põhjus, millega seatakse ka teised ohtu, mis võib lõppeda saatuslikult. Kuivõrd eesti keeles tuleb sõna kannatamatus sõnast kannatus, siis meile loomu poolest on kannatamatu olukord vastuvõetamatu. Piibli seisukohast kannatlikkus on voorus (2Pe 1:6) ja sellel on head tagajärjed (Lk 8:15) ja Jumal eeldab seda tema abilistelt (2Kr 6:4, Il 14:12). Kannatlik tuleks olla kõikide vastu (1Ts 5:14). Kannatlikus väikestes asjades arendab inimest olema vastupidav ja kannatlik suurtes väljakutsetes. Ei saa olla nii, et keegi on kannatlik suures, aga väikestes igapäeva asjades kärsitu. Haiguste puhul lähevad kannatamatud sensitiivide juurde ja langevad okultismi lõksu ning seovad end lõpuaegadel metsalisega. Kuid esiteks tuleb pühendada end ootamisele, millal tuleb Jumala abi. Need kes on nõus ootama, suudavad vältida kärsitust. Need aga kes ei ole nõus ootama, teevad sageli oma tahtmist ja siis küsivad: miks Jumal ei vasta?! Jumalat ei saa käskida oma tahte järgi, vaid paluda ja kannatlikult oodata vastust. Kärsitud ei suuda kunagi kõige järele oodata ning on alalõpmata pettunud. Ka vaimulikule kärsitusele tuleb vastu seista kui patule, sest vastupidiselt võib kaotada julguse ja hakata vastu töötama Jumala plaanile. Kannatamatuse vastu tuleb seista usus. Kindel usk ei jää vastuseta, kuivõrd Jumal ei vasta kunagi liiga hilja. Praktikas tähendab see oma kärsituse alistamist usule, taludes iga olukorda kannatlikult. Inimene kes on kannatamatu, näitab üles usaldamatust ja sellega ta ütleb Jumalale, et tema teab paremini, millal on õige aeg tegutseda, mis on vastuhakkamine ja loomulikult patt. “Oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge,” ütles Jeesus. (Lk 21:19)

Inimesel tuleb aru anda igast sõnast ja arvata, et sõnade eest ta ei vastuta, on sügavalt eksitav ja tõsine patt. Arvata, et laimamine inimesse ei puutu, on üsna levinud. “Ma räägin edasi vaid seda, mida see inimene mulle rääkis.” Keelepeks on ka kristlaste seas üsna laialt levinud patt. Teisi süüdistada kellegi teise jutu edasi rääkimise teel on samuti valetamine, isegi kui me ei tunne süüdistatavat isikut. Eneseõigena võib esineda kalduvus arvata, et võib keda tahes taga rääkida ilma andmeid kontrollimata ning levitada ka alusetuid kahtlustusi. Sel teel aga levitatakse valet. Internetiajastul on selline tegevus muidugi kõigile atraktiivne, kuna läbi sotsiaalmeedia levib kuuldu eriti kiiresti üle kogu maailma ja tihti leidub neid, kes seda omakorda edasi levitavad. Ent laim saab alguse eneseõigsusest ja kriitikavaimust. Kui andmed ei ole tõesed, on see lihtsalt laim. Sageli on laim ajendatud uhkusest või kadedusest ja kade inimene tahtlikult moonutab tõde, et selle läbi panna teist halba valgusesse kui see tegelikult seda on. Kõige suurimas eksituses on see, kes ei tunnista valesid valeks, keda pimestab uhkus. Laimates saab inimesele rohkem kahju teha kui teda füüsiliselt vigastades. Laimajal tuleb otsustada, et ta enam ei levita negatiivset juttu inimese kohta, välja arvatud kui see on hädavajalik (kurjuse peatamiseks) ja andmed on kontrollitud. Tagarääkimise tegelikud põhjused on sageli uhkus, kadedus, kibestumine, kättemaks, edevus jpt. Kui keegi tunneb, et teda on ebaõiglaselt koheldud, on vabandamine vältimatu. Laimaja puhul parim meeleparandus on hakata rääkima kõike head inimesest, eriti aga nendest, keda eelnevalt on maha tehtud, kui see vähegi võimalik on. Kui tekib kiusatus, rääkige midagi head.

Laiskus on kahtlemata väga laialt levinud tuntud ja taunitud isegi nende seas, kes Jumalat ei usu. Kuid laiskus on patt. Eestlastel on selline mõiste kui “ma ei viitsi”, mida teistel ei ole ja tihtilugu need, kes sellest kuulevad, noogutavad mõistvalt pead. “Ma ei viitsi täna midagi teha.” ütleb eestlane üsna tihti, aga see on ju puhtakuuline laiskus, lodevus ja mugavus. Seetõttu väga edukaid on tooteid ja teenuseid, mis põhinevad inimese mugavusel, tegelikult aga laiskusel. Enam ei pea sa koristama, seda teeb automaatne tolmuimeja, enam ei pea sa muru niitma, kuna ka muru niidab automaatne muruniiduk jne. Mõelda vaid, sa saad nüüd rohkem aega kulutada iseendale (laisklemiseks). Sa ei pea isegi toitu tooma, sest kuller toob selle koju. Lihtsalt anna raha ja kõik su mured (loe: töökohustused) kaovad. Muidugi on paljud inimesed niivõrd hõivatud, kes kasutavad sellist laadi tooteid, kuna neil endal ei jää enam selleks aega ning ega laisk ei pruugi rikas olla, et neid mugavusesemeid soetada. Usuvõitlus mõnulemise vastu on tänases päevas aktuaalsem kui kunagi varem. Kes tahab mugavuse patust lahti öelda, peaks esmalt ennast rakendama suurema koormuse alla, et tal ei jää enam aega üle laisklemise peale isegi mitte mõelda. Koguja kutsub laisa sipelga juurde, et see vaatleks tema viise ja saaks targaks.

Kibedus ja leppimatus on laialt levinud patud ka usklike hulgas, seetõttu kutsub piibel ära leppima, vastasel korral ootavad kohutavad tagajärjed. Leppimatus sulgeb taevaväravad. Jumala tahe on, et inimene annab andeks, sest Jumal andis kõik patud talle endale andeks. Keegi ei tohi olla südametu. Kui keegi ei anna andeks ligimesele, paneb Jumal vastutama kõigi pattude eest. Kui inimene ei taha kellelegi andestada, siis kibestumine ja leppimatus jõuab Jumalani ja süüdistab teda ja kutsuvad esile Jumala viha, aga sulgevad ka meie südame kõigile palvetele. Inimene võib nutta Jumala ees, aga enne peab ta nutma enda kibestumise pärast, mis on kui sein Jumala vahel. Leppimatuse vastu aitab süüdistustest loobumine. Saatan on kristlaste süüdistaja ja kes süüdistab kristlasi, see seob ennast eriliselt saatana külge. Iga kord kui kellegi kaudu tõusevad kibedad ja süüdistavad mõtted, on ta koos saatanaga, mistõttu tuleb otsekohe loobuda süüdistustest ja loobuda eneseõigustusest. Kes ikka veel ei suuda selle patuga toime tulla, peaks tänama Jumalat oma solvajate eest, kes on näidanud seda, mida ta ise enda juures ei ole märganud.

Tänases päevas on see patt kahtlemata iga inimese kiusatuseks ja Jumalat peab väga palju usaldama ja olema heas suhtes, et seda kiusatust üldse efektiivselt tõrjuda, eriti kui me mõtleme tulevikule. Muresid põhjustavad pinged ja mida mitmekülgsem inimene on, seda mitmekesisemad on tema mured. Kuid muretsemine kuulub neile, kes ei usu, ütleb piibel, kuna muretsemine kasvab välja mittekristlikust suhtumisest, mistõttu muretsemine on patt. Kristlasel ei ole põhjust muretsemiseks, vaid tema vajadused tuleb teha teatavaks palve abil. Muretsemine on patt, kuna selle tõttu inimene alateadlikult tunnistab, et ta ei usalda Jumalat mingis küsimuses. Samuti seda, et Jumal ei ole võimeline teda varustama v aitama. Selle kohta levib ka uhke, enesekeskne ütlus: kes ennast ei aita, seda ei aita ka Jumal. Jumal ütleb: aga palun, siis ei ole ju minu abi vaja! Jumal aitab neid, kes teda paluvad. Muretsemine on negatiivne usk, inimene ei usu, et Jumal peab hoolt tema eest. Muretsemine röövib hingerahu ning toob hinge kurbuse. Kuid muretseja kardab kannatusi ja ei taha kannatada ning püüab vältida raskusi. Kuid pühakiri kirjeldab, et täiuslik armastus (Jumala armastus) ajab kartuse välja. Lisab veel, et kes saab inimese vastu, kui Jumal on tema poolt, kuid raskustest ei pea ilmtingimata hoiduma eriti veel olukorras, kus inimesel on suhe Jumalaga kes saab teda vajadusel aidata. See kes mõtleb, et ta saab ise hakkama, ütleb seda uhkuses. Parim viis muretsemise vastu on aru saada, et ka kannatused on elu normaalne osa ja sellele tuleb end allutada et muredest lahti saada. Teisisõnu raskustele tuleks öelda: tere tulemast! See kes usaldab Jumalat, võib julgelt läbida kõiki raskusi, sest Jumal toetab tema usku, mida iganes ta Jumalalt vajab või ootab. Kes on aga ränga murekoorma all, ei oota Jumalalt midagi head, mistõttu see hea jääb talle ka kättesaamatuks. Piltlikult muretsemisega inimene hävitab Jumala headust. Kuid muretsemisest lahti ütlemiseks tuleb esmalt Jumalat usaldada. Muretsemine on uskmatu käitumine. Esmalt võib mõelda ja deklareerida kõike seda, milline Jumal on, teda kirjeldada. See paneb mure vaimul suu kinni. Kui ühe inimese suure mure taga on nii kõikvõimas Tugiisik, siis ei ole ju põhjust üldse muretseda. Usalduse vaim on suurem kui mure vaim, millel on deemonlik allikas. Kahtlemata tuleb esmalt suhe taastada ja leida aega, et asjad selgeks mõelda ning palvetada oma vajaduste eest. Tihtipeale just muretsemise vastused on imelised, seletamatud, aga vajalikud lahendused.

Mõnitamine ja pilkamine on deemonlik ja üldsegi mitte süütu v kahjutu nali. Pilkamine võib tuua pilkajale poolehoidu või panna inimesi naerma, siis naeruvääristamine on alandamine ja raske isikuvastane ülbuse patt. Huumoriand on Jumalalt, aga pilkamine on deemonlik, kuivõrd see võib väga sügavalt kedagi haavata ning pilkajad ei pääse Jumala viha alt ja piibel nimetab õndsaks inimest, kes ei ole pilkajaga ühes mestis. Pilkamine on üleolekutunne ja kes tahab vabaneda pilkamisest, peab esmalt tegelema oma ülbuse ja uhkusega. Enda üle võib nalja visata ja öeldakse, et naer on terviseks või lepitab, aga enda üle senikaua, kuni see ei ole varjatud uhkus, seetõttu on parem pilkamisest üldse hoiduda. Kui inimestel puudub meelevald asju muuta, siis nad hakkavad mõnitama või pilkama. Kuigi mõnitamine ei ole naljakas, siis need on sama tüve erinevad oksad. Paljud eestlaste telesaated on ajendatud madalatest instinktidest ja avalikult naeruvääristavad (nt Ärapanija jpt) sõnu valimata kõiki, keda nende meelest tuleb alandada või saab seda teha. Tihti on see mõni õelutsev märkus, pilke kild, et inimese mainet avalikult häbistada. Tahe pilgata on olemuselt saatanlik ja pilke on hinge mürk ning viimastel aegadel iseloomustab see eriliselt saatanast inspireeritud inimesi eriti seoses nn piirangute vastastega. Pilkamisest tuleb iga hinna eest vabaneda ja meil tuleb üles otsida kurjuse juured oma südamest, tihti on selleks mõni reaalne põhjus kui kättemaks vms varjatud pahe. Taevas ei ole mingit pilkamist ega mõnitamist. Kes tahab pääseda, peab pilkamiskalduvuse maha panema ja selle asemel olgu pigem tänu.

Teesklemine on näotu valelikus, millel on tagamõte midagi varjata või püüda olla keegi teine kui ta tegelikult on. Teesklemisel ei ole tegelikkusega midagi pistmist, mis võib olla fassaad, mille taga on teistsugune reaalsus otsekui näitemäng. Teesklemine võib endas peita isegi kibedust, kriitilisi kavatsusi ning leppimatust. Silmakirjalikkuses jääb märkamatuks petlik enesekindlus, kui tegelikult on asjad ebasiiralt, kuid Jumal ei saa aktsepteerida inimese sõgedat kahepalgelisust. Jumal aktsepteerib siirust, teisisõnu keegi ärgu arvaku enesest rohkem kui ta on ja Jumala ees ei saa miskit jääda varjule. Kes teeskleb, sellel on hea paluda enese suhtes tõde öelda ja tunnistada oma vead ning vabandada. Kui silmakirjalikkus saab harjumuseks, siis see võib enese teadmata mõne tõsise patu säilitada, mis vaga eluga varule jäi ning seetõttu kaotab valvsuse patu vältimise suhtes. Kõige parem viis teesklemise vastu on teistelt küsida, mis me oleme valesti teinud. Kes tahavad teada tõde, need ei saa seda enam vaiba alla pühkida ning nad kogevad vabastavat elumuutust..

Inimesed peavad riidu paheks, kuid tegemist on patuga, mis viib hinge hukka. Kui koguduse liikmed või kirikud on omavahel riius, tülides, vaenus, siis ei saa ka Jeesus olla koguduse pea. Kui kogudus on patu pärast riius, siis see on tõsine juhtimisviga juhul, kui must valgeks räägitakse. Isegi jüngrite seas esines tüli, aga nad parandasid meelt. Sageli tülisid ei saa vältida, eriti kui ühe eesmärk on teha teisele ülekohut, kuid igal rahutegemisel on hind. Jeesus maksis meie eest vere hinna. Kui keegi annab oma elu teise eest, on see kallim hind mida keegi saab teise heaks anda. Kuid lahke sõnaga on võimalik rahu saavutada tööl, perekonnas, koguduses. Tüli algataja ja ässitaja teeb kindlasti pattu. Kuid võidelda selle patu vastu saab üksnes siis, kui asju nimetada õigete nimedega ja midagi ei tohi ilustada, väites, et sellega kaitstakse mõne vältimatut probleemi või tõekspidamist. Riiakust põhjustab kadedus ja uhkus. Uhked arvavad, et neil on põhjust tülitseda ja nõuda ja nad ei näe kaasinimestes head ega pea lugu teiste arvamustest. Jumal ei küsi, kellel on õigus, vaid ütleb ühemõtteliselt, lepi ära! Kui juba Jumal andis inimesele kõik andeks, miks ei suuda siis inimene oma ligimesele andestada? Seetõttu tüli tõmbab inimese peale Jumala viha, selle asemel et neile andestada. Taevas ei ole ühtegi tüli, mistõttu riiakusest tuleb lahti ütelda. Jeesus oli rahutegija, kes ei sõimanud vastu kui teda sõimati. Kes kannatas kõik ära ja jättis kõik Jumala hoolde ja kristlik valik on, võida kuri ära heaga. Armastusega saavutab võidu igasuguse riiakuse üle ja kes tahab patust vaba olla, peab astuma üle Jumala poolele.

Kõige halvem asi mis inimesega saab juhtuda on see, kui ta ei mõista oma südames uhkust ja hingevaenlane teeb kõik selleks ja takistab, et inimene seda tähele ei paneks. Eesti vanasõna ütleb, et uhkus ajab upakile e uhkus on enne langust. Kuid pühakiri ütleb, et uhkus on patt, mis inimest Jumalast lahutab. Jumal ei saa inimest õnnistada, kui see on uhke. Uhkust tunneb sisemiselt selle järgi, kui me ei talu etteheiteid ja alandamist, ent talumatus on tingitud varjul peituvast uhkusest. Sageli sunnib uhkus ennast õigustama läbi enese haletsemise, mis viib omakorda teiste süüdistamiseni. Mõnikord inimesed teevad ennast alandlikuks, aga tegelikult peitub selle taga uhkus. Näiteks “Oh, mis nüüd mina!” või “Ma pean sellega ikka ise kuidagi hakkma saama” välditakse teiste poolt pakutud abi. Kuid varjatud uhkus seob inimese hinge veel tugevamalt põrgu ahelatega. Vähenõudlikus on sageli üks varjatud uhkuse väljendus. Seetõttu kes tahab selle juure läbi lõigata, sellel tuleks vastupidi paluda abi, eriti nendelt, keda ta peab enda silmis inimeseks, kellelt ta kunagi abi ei küsiks. Aga Jumal on see, kes sellise uhkuse vastu kasutab just rohtu, mida uhke mitte mingil juhul teha ei tahaks. Kui inimene mõtleb, mis teised temast arvavad, siis peaks ta mõtlema, kas temas on pead tõstmas uhkus. Uhkus avaldub väga paljudes olukordades ja tihti me ei pane seda isegi enam uhkuseks ega üldse tähele. Inimene peaks tegema kõik, otsima ohtlike sümptomeid, et uhkust ära tunda! Uhkus on Jumala silmis jäledus. Kui loodu hakkab ennast pidama kelleksi või milleksi mida see ei ole, siis on asjad pööratud pahupidi ja Jumal kõrvale jäetud, kes on tegelik Looja või kellest sõltub asjade olemus või inimese hing ja elu. Uhkuse patt on üks saatanlikumaid patte ja kurat on ise täiuslik uhkuse kehastus. Seni kui inimene ei juuri uhkust välja, on ta hing teel hukule. Uhkuse rünnakut on võimalik ära tunda, mis on mõnikord tajutav ka ihulikult. Kui keegi ütleb inimese kohta midagi suuremat kui ta seda tegelikult väärib ja see isik kogeb, et ta oleks nagu lööklainega vastu pead saanud. See on deemonlik. Küsimus on nüüd selles, kas inimene seda vastu võtab, jääb uskuma või siiski kainelt aru saab, et selline mõte oli liialdus ning seda ei tule tõsiselt võtta. Kuivõrd uhkus on väga ohtlik ja salakaval, siis Jumal on selle rünnaku ära tundmise teinud kogetavaks. Kes teab, see tunneb ära. Kõige parem viis raske juhtumi puhul on enese teadlik, vabatahtlik alandamine, kui asi on juba üle võlli. Siis tuleb uhkus korralikult välja juurida. Enamasti seda siiski teha ei tule, kui just vaimulik tahab enda hinge suurpuhastust teha. Alandamine aitab vabaneda uhkusest, seda soovitab ka Jeesus ning õpetas oma jüngreid ning näitas ka eeskuju, kui võttis orjakuju ja alandas iseennast. Eks igaüks saab ise ära tunda, mis tüüpi uhkus tal on ja mis teda uhkeks ajab, siis vastavalt sellele ka tegutseda. Peetrus oli jüngritest kõige uhkem ja seetõttu te leiate evangeeliumitest kirjeldused, kuidas Jeesus seda olukorda välja tõi ja Peetrust aitas. Just praktiline ja tegelik ning vabatahtlik alandamine võib inimest vabastada uhkusest, alandamises peitub suur mõjujõud uhkusega toime tulemiseks ja kuna kurat on uhkuse musternäide, siis selle järgi võite suisa ära tunda, kelle läbi ta “ennast” kehtestab. Uhked on nagu öeldakse kasulikud idioodid saatana käes, kes on deemoni poolt vallatud ja tuleks uhkuse vaimust vabastada. Inimestel ei ole võitlemist teiste inimestega, vaid taevaaluste kurjade vaimudega. Kes on südamelt alandlik, see on selle patuga toime tulnud.

Hajameelsus tõmbab nagu magnetiga hajameelse reaalsusest kõrvale, kus ta ei hinda adekvaatselt toimuvat. Unistaja otsib lohutust unistuses ja elavad tegelikult kujutletud maailmas, millega me ei täida meile antud ülesandeid. Nii võib klammerduda meeli köitvate mõtete juurde ja ennast reaalsest elust kaotada, mis toimib nagu meelemürk. Sellel võivad olla rasked tagajärjed, kui see on väljaspool Jumala loodut, mis pole kahjutu, kuigi seda näib. Selle tunneb ära kui keegi ei suuda püsida teema juures, kus tema mõtted ja fantaasia on kujutluste vangis. Siis tuleb nendest asjadest ja kujutlustest lahti kiskuda, sellest, mis ei ole otseselt vajalik. Unistamine on tegelikult Jumalast lahus viibimise periood, mis võib olla ka deemonlik. Sellise unistamise tegelik põhjus võib peituda selles, et me ei taha näha reaalsust koos selle probleemidega, millega tuleb silmitsi seista ja leida lahendus. Kõige esmalt tuleb jalad maapeale panna ja võtta härjal sarvist kinni. Proovida oma raskete asjadega toime tulla. Samuti on vajalik noomitus, kui mõtted uitama lähevad ja tuua oma mõttemaailm Jumala juhtimise alla. Reaalsus on see, mida saab täna teha selleks, et sihile jõuda. Unistus ja hajameelsus seda ei võimalda.

Kui usu vastand on mitte uskmatus vaid hirm, siis usladuse vastand on usaldamatus. Usaldamatus ei tundu meile üldse patuna. On ju mõistlik enne kontrollida ja siis usalda? Aga see ei ole päris nii üks ühele. Loomulikult peab eelkirjeldatud paika selles kontekstis, et inimene ei tohiks olla naiivne ega kergeusklik, mistõttu ta on petistele kerge saak. Aga usaldamatus on Jumala silmis patt, kuna see seab kahtluse alla Jumala headuse ja tema tahte teha meile head. Usaldamatusega inimene sisuliselt ütleb välja, et hästi, ma tean küll Jumalat, aga mul on keegi teine (sh ise), keda ma päriselt usun ja usaldan. Seega Jumal on sellise inimese arvates valelik ehk teda ei tohi lõpuni usaldada või vähemalt tuleb enne kontrollida, kas ta ikka tegelikult ka teeb seda mida ta mõtleb või pühakirjas lubanud on. Usaldamatus on varjatud põlgus. Hädaldajad ei usalda Jumalat, kuna neil on Jumalast vale pilt. Millega omistatakse Jumalale kurje kavatsusi. (“Kuidas Jumal lasi sellel juhtuda?!”) Jumal laseb inimesel kogeda seda, mida ta oma uskmatuses mõtleb või ütleb ning sageli kujuneb see tee raskeks ja abi ei tule. Jumal kohtleb inimest just nõnda, nagu me usume, et ta seda teeb. Kui keegi ei usalda Jumalat või arvab, et Jumal on kuri, siis Jumal laseb seda kogeda. Usaldamatust põhjustab süüdistus. Kui keegi on kellegi silmes kaotanud usalduse, siis see on tingitud mingist sündmusest, mille tagajärjel inimest enam ei usaldata. Kuid Jumal ei ole kellegi ellu põhjustanud kurja, seetõttu ei ole alust teda süüdistada ega ammugi panna tema arvele seda, mida inimene oma rumalusega põhjustab. Jumala süüdistamine tuleb andeks paluda. Enne usaldust ei teki. Usaldamatus põhjustab andeks andmatust. Kes ei usalda lõpuni, pole veel andeks andnud. Kui keegi tajub, et ta ei saa seda inimest päriselt usaldada pärast kõike seda mis ta tegi, siis siin on koht, kus tuleb meelt parandada. Kui Jumal annab andeks, siis ta kustutab süü. Kuidas saab andeks anda, kui süü pole kutsutatud ja ikka see vana asi takistab suhteid, siis see suhe ei toimi. Seetõttu usaldamatus on patt nii ligimese kui ka Jumala vastu ning ka enda vastu ja inimesel tuleb patust lahti saada. Vastasel korral ei saa Jumala ette astuda. Aadam ja Eeva arvasid, et Jumal tahab neid millestki olulisest ilma jätta ja usaldamatus oli põhjus, miks nad aiast välja aeti, aga seda õhutas hingevaenlane ning viis inimese kuradi mõju alla. Kurat on süüdistaja, süüdistab inimest edasi ka siis, kui see Jumala käest andeks palus. Kui inimene andeks palus ja Jumal kustutas ta patud, siis sellega on asi lõpetatud, aga kurat on kaval ja tuleb selle vana jutuga taas lagedale ja kui inimene hakkab uskuma, et ta süü pole andeks antud, siis ta satub lõksu ja kurat käib teda päevast päeva süüdistamas ning selle tulemusel on inimene süükoorma all, millest ei suuda välja tulla. Kuid see on valesüüdistus, see anti juba andeks. Seetõttu inimene peab uskuma, et ta sai andeks, süüst vabaks ja seda ka tunnistama, kui muu ei aita ja vaja ka avalikult. Kuradi nimi on valesüüdistaja ja just selletõttu, et ta käib inimesi sel moel petmas. Küllap on põhjust, kui neid on kes ära langevad, aga usaldada tuleb Jumalat. Saatana valesüüdistust või häält ei tohi kuulda võtta. Inimene peab vihkama usaldamatust ning lõpetama ülemäärase muretsemise iseenese pärast. Selle patu kavalaim versioon peitub selles, et umbusklik arvab, et kui keegi on tema vastu sõbralik, siis ta tegelikult on tema vastu või on tal tagamõte. Muidugi tuleb vahet teha, kui keegi tuleb mesimagusa jutuga, aga inimesi tuleks siiski usaldada ning lõpetada kahtlustamine. Inimestele ei tohi omistada kurje kavatsusi, kui need soovivad meile head. Armastuse esimene tunnus on see, et ta usub kõike, isegi kui ta peab hiljem pettuma ning eelkõige tuleb keskenduda heale. See ei tähenda, et kaotusi ei või tulla, aga usklik peab andestama lõpuni e lõpuni armastama, iga kord, kui tema vastu eksiti, tuleb andestada. Jumal on andestanud ja kes tahab Jumala juurde, peab andestama kasvõi 7 korda päevas, vastasel korral võib see väga kalliks maksma minna, sest andestamatus on patt. Jumal pidi nendele inimestele andestama, kes ta poja maatasa tegid, piinasid ja lõpuks risti lõid. Kui ta andestas inimestele sellise kurjuse, kui palju enam tuleb meil inimestele andestada. Jumal on armastus ja armastus on usaldusväärne. Jumal on seda tõestanud oma sõna ja teoga, et ta on usaldusväärne. Inimesed võivad Jumala südant väga sügavalt haavata, kui nad ei kahetse oma usaldamatuse pattu.

Kui sa oled millestki huvitatud, siis see on hea, aga see ei ole uudishimu. Uudishimulikud inimesed otsivad ja vaatavad seda, mis neisse ei puutu, mis pole mõeldud nende silmadele või kuulavad pealt kellegi juttu. Nad topivad oma nina teiste asjadesse ja tahavad teada kõike, mis teistega toimub, eriti halba, et seda edasi levitada. Enamus kõmuajakirjanikke teevad just seda pattu tööülesande korras, mida nad nimetavad töö tegemiseks. Soovides olla ühiskonnale kasulikud, edastavad nad teiste kohta valeteavet, kui selleks on ebasobiv aeg, vale koht ja see hävitab kellegi maine või isikliku elu. Eriti kui tegemist on fabritseeritud, väljamõeldud laimuga. Kõik teame neid juhtumeid (ei hakka siinkohal nimesid nimetama), kus keegi nimetab ennast heategijaks, kuid tegelikult rikub kellegi elu või mõistab ennatlikult hukka läbi avaliku ruumi. Tavaliselt nad soovivad selle isikuga manipuleerida ja hoida teda oma kontrolli all. Enamasti minnakse üle igasuguse moraalse piiri. Nii või teisiti saavad nendest süüdlased, kes on kahjustanud ligimest, röövides nende hingerahu, materjaalsed vahendid ja nn vaimuvara ning on ligimese vastu tehtud patt. See on deemonist ajendatud tegevus, kes õhutab üles teada saama seda, mida ei ole isiklikult vaja teada. 

Valetamise all peetakse silmas eelkõige ligimese vastu esitatud valesüüdistust, küll aga mitte olukorda, kus kellegi hing pääseb vale tõttu (nt sõja olukorras, vaenlase käest või tavaolukorras kurjategija käest). Hädavale ei ole selline olukord, kuna “häda” ei ohusta inimest, vaid õigustab tema hoolimatust. Hädavalest saavad alguse suured valed, kuid Jumala ees ei jää midagi varjatuks. Kurjategijad arvavad, et kui tunnistajaid ei ole, siis saab varastada või teha kurja ning see jääb saladuseks, aga nii see ei ole. Mõnikord tuleb vaikida, aga kui vaikimise eesmärk on valetamine, ei ole see enam faktide peitmine, millest võib saada aluse faktide väänamine ja liialdamine. Sageli kohtutes esineb sellisel kujul ebaõiglus, kuigi kohtuotsus võib olla tõene (seaduslik), kuid ei ole õige (kallutatud põhjendused) või on koguni ülekohtune, isegi olukorras kus üks pool esitab faktid, millele teisel poolel on kohustus vastata, aga tal ei olegi vajadust, kuna vastase faktid tõendavad seda niigi, ometi kohus teeb faktide esitamata jätmisel otsuse, mis mõistagi ei ole õiglane, aga on tõene. Faktide varjamine enese kaitseks on enamasti poolik tõde. Südametunnistus ütleb, et me ei tohiks salatseda ja teistel on õigus meid süüdistada, kui inimene ei taha oma patule lõppu teha. Ent iga kord kui keegi teeb midagi salaja, valgust kartvaid tegusid, on saanud alguse vale. Jumal ei räägi midagi salaja. Isegi tema karistsued on ette kuulutatud ja antud võimalus meeleparanduseks. Inimese teod peaksid olema puhtad ja kannatama välja Jumala valgust. Pattude varjamine on kasutu. Inimesed valetavad hirmust, uhkusest, soovist teistele meeldida ja muudel põhjustel. Ent pealekaebamine ei ole samuti moraalne ega aita kedagi. Seetõttu ootab Jumal, et inimene ei annaks varjatule ruumi, kuna nii saab valedele ruumi teha. Valgusel ei ole midagi ühist pimedusega. Kuidas siis tulla toime salatsemisega? Esmalt tuleb mõista, mis on selle tegelik põhjus. Tavaliselt on selleks hirm. Hirm aga tekib sellest, et inimene ei tea, milline on teo tagajärg ja seetõttu ta jätab pigem rääkimata, lootes et hiljem see küsimus laheneb kuidagi iseenesest. Näiteks, kui on inimeste omavahelised kokkulepped, millal asi avalikuks saab. Siis on see tõesti nii. Kui sellega kaasneb manipuleerimine v santaseerimine, on salaasi deemonlik. Selle patu vastu tuleb võidelda ja seda vihata ning ei tohi lasta sel patul kauem meis valitseda. Patu paljastamine võtab ära selle mõjujõu. Vale avalikustamine on valetamispatule surmaks. Vale tuleks paljastada ja nimetada õige nimega. Samuti valelikkus ja varjamine välja juurida, kui see peaks jälle pead tõstma. Jumal suudab iga valetamiskalduvuse likvideerida.

Eesti keeles öeldakse: hea mees kes lubabki. “Ja jah, ma teen,” aga jätab tegemata. Ebausaldusväärsed inimesed, kui nad midagi lubavad, on vastustustundetud, mitte tehes seda, mida nad lubasid, vaid panevad inimesed enda järel ootama või ei tunne muret probleemide pärast, mida nad põhjustavad. Mis on eriti töö juures levinud ja põhjustab varalist kahju. Kuid see põhjustab tihti ka aja ja energiakulu. See on patt armastuse vastu. Seda saab lõpetada siis, kui lõpeb enese õigustamine. Vastutustundetuse taga peitub pealiskaudsus, ükskõiksus, isemeelsus. Tavaliselt algab see patt sellest, kui keegi annab lubaduse või võtab kohustuse, mida tal ei ole võimalik täita. Vahel põhjustab ebausaldusväärsust unustamine. Kellel on kalduvus unustada, tuleks kindlasti asjad kirjalikult üles märkida, mis aitab neil pattu vältida. Inimesele on parem kui ta ei tee midagi, kui ta lubab, aga jätab tegemata. Lubaduste täitmata jätmine teeb inimese ebausaldusväärseks ja valelikuks. Inimeste usaldust on kerge kaotada, aga peaaegu võimatu taastada. Jumalale antud tõotused kuuluvad täitmisele. Jumal täidab oma tõotused, ta ei saa ennast salata. See mida ta on öelnud, selle sõna taga ta seisab. Seetõttu ta ootab ka inimestelt seda sama.

Vastuhaku vaim tahab olla võrdne seal kus ta seda ei ole või ei saa olla ja seetõttu hakkab vastu ja on purustav, mitte üles ehitav. Vastuhaku tekitab uhkus ja kadedus, mis on samuti patt. Vastuhakk esineb sageli maskeeritud kujul, kavalusega, mis püüab parandada kõike halba ja rõhutab seda vajadust, kuid on vaid näiliselt hea kavatsus, kuivõrd õigustab alistamatust ja sageli taotleb reeglitest vabanemist mh ka traditsioonide eiramist. Vastuhakk on otsekui nõiduse patt. Vastuhakk on alistamatuse vaim, mille puhul tuleb pingutada, et kohanduda kehtiva korra või autoriteedile (sh kirjalik). Selle vastu aitab tunnustamine, aukartus ja kuulekus, kui need on seadusega kooskõlas. Usklikud saavad palvetada ja usaldada Jumala tahet. Alistamatus on vastuhaku deemon, kes ei tunnista peale iseenda mitte kedagi.

Pidev viha või viha pidamine on patt ja sellest tuleks vabaks saada. Vihahoog on saatana lõks. Viha ei aita kedagi paremaks saada. Vihastades annab inimene vaba voli oma pahameelele. Jumal kutsub meid pattu vihkama, mitte inimesi. Leebusel on suur mõjujõud. Viha põhjustab ärrituvus, kannatamatus, armastamatus. Jumal on võimeline muutma iga inimese mõistlikuks, kuid vihahoog on meeletus nagu öeldakse “valas viha välja” ning häda on selles, et inimene kaotab kontrolli enese üle ja selle tõttu tekib deemonil võimalus ennast teostada. Ägedus ja viha ei tohi inimese üle valitseda.

Inimesed soovivad ise valitseda ega soovi kellelegi alluda. Võimujanu sõidab üle igast inimesest ja trambib kõik jalgade alla. Seal ei ole mingit ruumi ligimese armastusele ega Jumalale, kuna eesmärk on ülemvõim. Võimuiha tingib uhkus ja auahnus ning nõudmises, et kõik tehtaks tema tahtmist mööda. Mis on püüd teiste üle valitseda positsioonil, mis loomu poolest ei ole temale määratud. Piibel kirjutab, et suurim on see, kes teisi teenib. Võimuiha ei ole ajendatud teiste teenimise eesmärgil, vaid teiste üle valitsemiseks. Võimuihas on elukõrkus, kuid puudub väärikus. Võimuiha on eriti tõsine patt, kuna välistab alandlikkuse ning rõhub allutamisele. Tippjuht on see, keda alluvad järgivad tema isikuomaduste tõttu, kuid võimuiha seda ei võimalda. Võimuiha muudab alluvate elu põrguks. Inimesed ütlevad, et võim on pähe hakkanud ja on põlastusväärne. Kuigi piibel kutsub üles alluma inimlikule korrale, siis see ei tähenda, et despoodile allumist, kes teeb pattu.

Inimene ärritub, kui ta pole ligimesega ühel meelel, kui midagi on vastuvõtmatu, mis teda häirib. Sageli esitatavad nõudmised ei ühti meie arvamusega või kellegi öeldu või tegu häirib meie kavatsusi. Inimene ärritub seetõttu ka Jumala peale ja hakkab talle vastu. Häda on selles, et oma pahameelega saab lõhkuda midagi, mida ei saa enam parandada. Hingehaavad on kui mõrad liimitud kruusil. Kuid ärrituvad need, kelle isekas tahe on suur, kus kõik peab minema nii nagu plaanitud, tundub õige, tundub kerge, seetõttu teiste soov näib meile eksimusena ja me osutame vastupanu. Ärritumine on ohtlik patt ja kes kaldub ärrituma, on alati ärritunud ja õigust täis, mis sisuliselt rikub rahu ja armastuse suhted. Kui kristlane ärritub, siis teda ei tunta enam ära kui jüngrit. Seetõttu see häbistab Jeesust, mis ei too head ja rahu. Ärritunud teeb teistele etteheiteid ja rikub rõõmu ja üksmeele. Jumalariiki ei sobitu pahandumine. Nõrkade närvide või halva tujuga välja vabandamine on tegelikult ärritumise õigustamine. Ärritumist tavaliselt patuks ei peeta, aga on tõesti patt. Kui inimese südametunnistus töötab, siis ta tunneb ka häbi, kui ta kellegi vastu on ärritunud ja käitunud näotult. Pahandumist aitab vältida olukorra tunnistamine ja kui peaks see siiski aset leidma, tuleks viivitamatult andeks paluda. Ärritumise patt on üsna kerge tulema ja nõuab igapäevast usuvõitlust, et vabaneda tülikast patust.

“Ah, mul on ükskõik!” ütlevad inimesed. Ükskõiksus on vaimulik surm ja armastuse vastane hoiak, seetõttu patt. Sest need kes armastavad, ei saa jääda pealtvaatajaks. Ükskõiksed võivad käia kaasas mõne kogudusega, ent tavaliselt teda ei huvita teised peale iseneda. Jumal ei taha nendega tegemist teha ja neid ootab ees karm kohus. “Miks mina pean?!” ütleb ta ühtelugu, “Las keegi teine aitab.” Leigus on osalt ka hoolimatus ja ligimese armastamatus, mis muudab südame kalgiks. Leige inimene on tihtilugu mugav ja laisk. Leiguse juur on egoism ja individualism.