Kuigi sõnade kasutamisest oleme varem postitusi teinud, siis mitte vandumise teemal.
Kas kristlased saavad vanduda ja mida sellest arvata? Kas tegu on kristlastega, kui keegi ei eksib kõnes ja suuda ohjeldada oma keelt? Jaakobus on tegelikult selle ühemõtteliselt lahti selgitanud, et keel on väike ihuliige, kiitleb suurte asjade üle, aga võib süüdata ka suure metsa, kui ta on süüdatud põrgust. (Jk 3:6) Vandumine on põrgu tuli, mis rüvetab kogu ihu. Sest vandumine on surmav mürk. Kes aga on puhastatud, selles ei saa ega tohi sellist mürki enam olla, vandumine on kuradi kiitmine. "Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi," selgitab Jaakobus 3 ptk salmis 9. Ta ütleb, et nii ei tohi olla, sest ühest allikast ei saa tulla magedat ja kibedat vett (s. 11), aga kristlases peab voolama elava vee jõed (Jh 7:38), kui ta on uuestisündinud kristlane!
Kui on? Kuid vandujas on kibe vesi, põrgust süüdatud ja vandumine on tunnus, et see inimene on 100% kuradi laps! Kristus ei tunne neid! (Mat 25:12) Need neitsid, kes maha jäävad, kellele ust ei avata. Me ei räägi selle kõige juures sõitlemisest, mis on vaimuliku teenistuse praktika, paratamatu kaasnähtus, kui keegi võtab meelevalla ja sõitleb deemoneid või kuradit, aga see EI OLE vandumine, sestap sõitlemine on hoopis ise teema.
Vandumise puhul ei ole halli ala, et kuradeid vanduv inimene on veel lihalik või see on ta loomulik puudus, aga ta on ikkagi kristlane. Miks? Valgusel ei ole midagi ühist pimedusega, sest pimedus on valguse puudumine. Kes käib pimeduses, on endiselt surnud oma pattudes. Kuidas? "Surm ja elu on keele võimuses" (Õp 18:21)! Samuti on seda öeldud päästmise osas: "Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse," ütleb kiri roomlastele 10:9, kuid samavõrd tunnistab suu kuradi omandit (Jh 8:44), sest ta RÄÄGIB VALET. Miks? Sest ta on andnud maad kuradile. (Ef 4:27) Kus kohas? Oma hinges. Seetõttu kurat on nad püüdnud oma silmusesse (1Tm 3:7) ja neil tuleks kainelt mõelda, et saada lahti kuradi paelust. (2Tm 2:26)
Kristlased, kes suuga (kõnes) rüvetavad oma ihu (Mt 15:18), ei ole veel või enam kristlased, nad on surma lapsed, kuradi omad! Mingisugused väited a´la, et vandumine on kristlase puhul võimalik, on lihtsalt SULASELGE VALE! Kontsektist ei olene midagi, kui inimene on vaimselt surnud, siis TA ON SURNUD, olgu ta kasvõi kristlane, kui ta ennast selleks peab, ometi Jumal ei tunnista teda omaks. Miks? Temas on teistsugune vaim (deemon). Siin ei aita midagi kui vaid meeleparandus.
Mõni ehk mõtleb, et ma olen ristitud ja leeritatud ja ma olen kristlane?! Tühjagi! Jeesus ei tunnista neid vandujaid seni, kuni nad ole Jeesust vastu võtnud. Kui sa vannud kuradit, siis sa oled vaimulikult SURNUD ja lähed põrgu kui ei paranda meelt (mitte lihtsalt palun andeks, vaid sellele järgnevad ka viljad, meeleparandusele vastavad teod).
Miks mõeldakse et vannub ka kristlane, ja see sõna on piiblis sees, et väidetavalt on sel juhul lubatud? Piiblis on palju hullemaid asju või sõnu kirja pandud, samuti palju õigemaid inimesi kui kõik meie, kuid ka nemad vajasid päästet. Küll aga ei õigusta piibel sel moel vandumist, et kirjutatud on sõna kurat ega õigusta mitte mingisugust keele lodevust.
Reaalsus on see, kui keegi on isegi ristitud, käib kirikus, siis ta ei pruugi olla vaimselt elus. Põhjusi on mitmeid, aga vaimne reaalsus on see, et lähtutakse religioonist, talitustest, kirikus käimisest, kuid tegelikult pole inimesed saanud isegi Püha Vaimu ega ole vaimselt uuestisündinud. Neile väidetakse, et nad on ristitud ja seega uuestisündinud. Miks nad siis ikka veel patus elavad? Miks nende vaim on surnud? Sealt need eksiarvamused tekivad.
"Ta on ju pastor, aga suitsetab, mis siis sellest?!" "Ta on hingehoidja, aga napsutab, kas ta ei või siis natuke võtta, Jeesus jõi ka veini?"
Sellised kummalised seisukohad kaasnevad vaimuliku õiguse ületõlgendusega ja süvendavad vaid surma mõjuvõimu.
Piibel kirjeldab, et Püha Vaimu saab kurvastada (Ef 4:30) ja sellises olukorras Vaim tõmbub tagasi, kuni isegi selleni, et lahkub usklikust ja hülgab ta. Miks? Sest see isik ei suuda oma keelt ja ropendamist taltsutada. Ta ei võta Jumalat tõsiselt. Ka Jumal ei võta teda tõsiselt seni, kui ta pattudega ei tegele.
Kristlase ihu on Püha Vaimu tempel, aga kui selle omanik ropendab ja kuradit ülistab, siis Püha Vaim ei saa selles templis olla.
Püha Vaim annab märku, aga kui inimene ignoreerib Vaimu nõuet, siis Vaim lihtsalt kurvastab ja lahkub. Seetõttu tekib selline vaimne vaakum (kurat kasutab selle tühimiku ära), kus inimene arvab ikka veel, et ta on kristlane, aga tegelikult temas Püha Vaimu enam ei ole ja reaalselt selle inimese keel räägib kõigest/sellest, millest süda tulvil on. See on kõige halvem variant, sest ta ise hindab enda vaimulikku olukorda valesti.
Püha Vaim on väe tooja ja ta annab kristlasele võime kõige pahede ja jamadega toime tulla, nii ka võime keelt taltsutada.
Paljud teavad, et isegi kui nad tahaksid öelda paar krõbedat sõna, siis tegelikult nad ikkagi ei saa seda teha, nende vaim blokeerib halvad sõnad kiiresti veel enne kui suu avada ja siis ei tule ühtegi sarvilist üle huulte. Sest neis ei ole seda pimedust enam. Kohal on Püha Vaim, kes oma mõjujõuga kristlasel ka sellises pisiasjas abiks on. Kui Püha Vaim on inimeses, on temas üleloomulik jõud - VÄGI, selliste nähtuste vastu seista ja tal ei tule isegi pähe selline mõte, et kristlane võib vanduda. See jäi sinna aega, kui Püha Vaimu tema sees veel ei olnud, aga sealt edasi vandumine kaasa ei tule, sest Püha Vaim on väeliselt kohal. See on üleloomulik. Kellel aga Vaimu ei ole, selle keel räägib kõike mis sülg suhu toob ja selle tõttu võib eksimatult öelda küll, ta ei ole kristlane!
