"Sest Jumala riik ei ole ju sõnades, vaid väes." (1Kr 4:20) Seda kirjakohta teavad enamus kristlasi une pealt, aga vähesed mõistavad, kuidas see nende elus päriselt töötab. Arvatakse, et vägi väljendub üksnes läbi pööraste olukordade nagu apostlite tegudes neid kirjeldatud on.
Jeesus õpetas nii nagu kellel on meelevald, selgitab Markus. (Mk 1:22) Kristlased vahete vahel vastanduvad logost ja rhema sõna, justkui logos oleks midagi kivisse raiutud ja rhema elav sõna, mida tuleb eelistada logosele. See ei ole siiski nii. Rhema ei ole iseenesest vägi ega võrdu sellega. Rhema on elav sõna, ent siiski üksnes sõna antud olukorraks. Näiteks, kui Peetrus tõusis püsti ja hakkas jutlustama, siis ta ütles: pange tähele mu rhemat. (Ap 2:14) Näiteks veel, apostlid olid vahistatud ja Peetrus ja teised apostlid ütlesid selgelt välja: "Jumala logost tuleb enam kuulata kui inimese sõna" ja järgmiseks ütlesid "meie oleme kõige rhema tunnistajad ning samuti Püha Vaim." (Loe Ap 5:29 vrd 32) Või kui Stefanose vastu vaieldi, siis nad ütlesid: "Me oleme kuulnud teda rääkivat rhemat (eesti piiblitõlge tõlgib selles kohas "teotussõnu") Moosese ja Jumala vastu. (Ap 6:11) Sestap vastandumist oli ka tollal ja on ka täna veel palju asjatut vaidlemist nii sõna üle.
Tegelikult nii logos kui rhema on samal poolel, aga teisel pool on Jumala vägi! Mida Paulus välja ütles ja ka teie teate une pealt. (1Kr 4:2) Püha Vaim õpetab meid iga päev, aga see rhema on siiski paljas sõna ja väge ei pruugi avalduda kui just ei toimu mingit üleloomulikku nähtust. Samas rhema teeb "oma tööd" hästi, mis on vältimatu ja kasulik. Paulus tunnistab: "Sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana, vaid ka väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega," ütles Paulus. (1Ts 1:5) Ka väes! Sõna võib olla paljas, aga sisaldada ka väge. Paulus tegi vahet. Ta pidi sellest aru saama.
Jumala riik ei ole ka mitte üksnes vägi, justkui sõna ei olegi meil enam vaja nagu vahel liialdatakse, et vägi on iseenesest kõigeks piisav. See ei ole nii. Kaugel sellest! Sõna on vägagi vaja, eriti elavat rhema sõna. Sõna toob usu, kuna usk tuleb kuulutusest* ja kuulutada saab sõna abil, ent vägi võiab seda üleloomuliku mõjuga. (* Rooma 10:17 "Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.")
"Keda usu kaudu Jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma." (1Pe 1:5) Keda siis hoitakse väes?
Teatud määral on kõigis päästetud usklikes vägi. Seda kogevad mõned enam, kelle vaim on tundlik ja harjunud vahet tegema ning paneb tähele näiteks seda: kuidas vägi hoiab patust eemal või hoiab "keelt hammaste taga" ja isegi blokeerib sõnad, mis ei austa Jumalat. Vägi hoiab alles ka usu, mis on vajalik päästeks. Vägi võiab palve vastust ja annab üleloomuliku jõu olukordades. Kuid see ei pruugi minna nii karismaatiliseks, et inimene suure väe pinge all pikali kukub või elu kaotab. (Safira juhtum) Kuid väe tugevus võtab jalad alt! Siis te näete, kui keegi on pikali maas ja lõpuks toibub.
Kes ei ole saanud Püha Vaimu ja üritab kristliku elu käskude läbi elada või usku hoida, siis läheb tal raskeks. Palja sõna peal usku hoida on üsna lootusetu ettevõtmine. Käsk ei vea välja. Kui juba juudid ei saanud hakkama, ammugi eestlased. Vahel te kuulete usu kaugeid inimesi kiitlemas "Ma tean küll kümmet käsku ja ma ei riku neid!" Tegelikult ei tea nad tühjagi, kuigi - mõnda käsku tõesti ei ole rikutud. Näiteks ei ole enamus inimesi tapnud. Paljud eestlased on just sarnase hoiakuga. Kuskilt nad on midagi kuulnud ja arvavad, et nad on õiged ja usklikud.
Kuid neil puudub vägi ka vähimal määral ja selline usk on jõuetu. Usu kaudu Jumala väes hoitakse kristlasi päästeks. Seda teeb just vägi!
Jumala riik on jõudnud teie sisse, kui teis on vägi ja te saate sellest aru. Asi ei ole sõnades, vaid väes! (Lk 6:19, 11:20; 1Kr 4:20, Ap 8:19)
Esiteks on vaja mõista, et me ei olegi määratud usuteel üksi omast jõust lõpuni vastu pidama, vaid meil tulebki toetuda Jumala väe peale. "Nii oleme meiegi nõdrad temas, kuid elame koos temaga Jumala väest teie jaoks." (2Kr 13:4) Käies koos temaga väe abil, on kõik võimalik ja tugevus tuleb väe kaudu. Kuid sellest tuleb ka sisemise vaimu läbi aru saada.
Kristlased, kes püüavad ise punnitada, need langevad tihti usust ära. Kuid meid ei ole sugugi kutsutud elama usus oma jõuga, vaid ikka üksnes väe abil! Seda antakse piisavalt, kuigi me ei saa sellega priisata, siis seda on meie olukordade jaoks isegi väikse varuga. Kuigi jah, sellest väest ei jätku apostlite tegude tegemiseks; ent kui vaja, siis Püha Vaim valab välja ja annab väge juurde nii nagu kulub. Tema annab väge ja otsustab jooksvalt, vastavalt vajadustele. Jeesus oli püsivalt varustatud uue väega. Vahel kulus väge rohkem. Näiteks "Aga Jeesus ütles: "Keegi puudutas mind, sest ma tundsin väge enesest välja minevat." (Lk 8:46)
Püha Vaim jagab välja väge ning väe andi leiab üles igas uuestisündinud usklikus, piisavalt, et ta võiks seda oma vaimses elus ära tunda, siis kasutada kus vaja, et saada päästetud. Kui Jumal kedagi kutsub võimsaid asju tegema, küllap siis varustatakse see isik ka vastaval määral väega, mis selleks puhuks vajalik on. Püha Vaim tuleb meie peale nii nagu varem ja täidab meid väega. Kui Jumal näeb, et teil on vaja seda palju rohkem, siis ta laadib väge juurde ja teie vaim on väeline iga hea teo jaoks.
