ÜLESTÕUSMISE SALADUS

Jätkame ülestõusmise vaimus ja tões, nende sündmuste keskel, mis toimus jüngritega neil päevil kui Jeesus oli ülestõusnud, kuivõrd sellest sõltub iga uskliku puhul väga palju. Täna räägime lühidalt lahti, kuidas Emmause juhtum lõppes ja miks see selliselt toimus.

Piiblist selgub, et kui Kleopas kohtus apostlitega, siis Kleopase jutt ei tekitanud jüngrites suurt hämmeldust, vastupidi, apostlid kuulutasid hoopis Jeesuse sugulastele, et Issand on tõesti ülestõusnud! Kust nad selle teadmise võtsid?

Jüngrid rääkisid selle põhjenduseks, et Jeesus oli ilmunud Siimonale: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.” (Lk 24:34) Samas nende jutust ei selgu, millest Siimon Jeesusega rääkis. Seevastu Luukas märgib täpselt üles kõik selle, mis juhtus Emmause teel, kuidas nende silmi peeti, et nad Jeesust enne ära ei tunneks, kui ta istus nendega lauas ja murdis leiba. Luukas kirjutab: "Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud." Lk 24:35

Niisiis, ükski evangelist ei kirjuta lahti Siimonaga kohtumise detaile ega asjaolusid, aga tõsiasi, et Siimon nägi, oli jüngrite meelest kõige tähtsam päevasündmus. Seda arutasid jüngrid isekeskis pikalt. Piibel tegelikult ei kirjuta, kellele Jeesus ilmus enne, kas Kleopasele või Siimonale, aga Luuka kirja pandud sündmused lubavad järeldada, et Siimon nägi Jeesust siiski pärast seda kui Jeesus oli lõpetanud leivamurdmise ja ta "kadus nende silmist." (Lk 24:31) Sest pärast seda läksid sugulased jüngrite juurde ja toimus kõik järgnev.

Jeesus tuli oma sugulaste juurde, veetis nendega aega lauas, selgitas pühakirja ja murdis leiba. (Lk 24:30) Siis tundsid kohalviibinud ta ära. Sest mitte keegi ei olnud seda teinud veel nii nagu Jeesus leiba murdis. Võib arvata, et nad nägid Jeesuse käte sees auke, kui ta murdis leiba, aga alles siis. Võib veel oletada, erinevaid üleloomulikke viise, mil moel nende silmi peeti, et nad teda varem ära ei tunneks, aga see oli nende usklikuks saamise hetk. Kus Jeesus murdis käegakatsutavalt leiba, andes tõendi oma olemasolu kohta. (Samuti, vaimud ei saa asju tükeldada.)

Levamurdmine on salasus kristluses, mille järgi meid nähtava märgina ja tegevusena eristatakse teistest usunditest. Sellega me murrame Kristuse ihu ja joome Kristuse verd. See on omane kristlastele, kes usuvad, et Kristus on tõesti ülestõusnud surnuist. Miks?

Sellega risti löödud Kristus "seisab" meie keskel ja murrab leiba. Jeesus võttis leiva ja sõi nende silme all. Jeesus ju teadis, kui uskumatu see lugu jüngritele tundub ja nii ta tuli nende kinnitamiseks, murdis leiva ja andis jüngritele. Nad pidid veenduma. Alles siis lõi jüngrite südames lõkkele rõõm. Aga kui ta selgitas pühakirja, siis nad kogesid ning ütlesid teineteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?” Lk 24:32 Ta kinnitas enda isikut pühakirjaga.

See oli rõõm, mida keegi ei saanud ära võtta. Jh 16:22, "Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära." Seda ta ütles leivamurdmisel, suurel neljapäeval. Piibel kirjeldab hiljem ka Apostlite tegudes, et nad olid üheskoos ja võtsid leiba vastu tänuga ja juubeldades. Teisisõnu, tegid seda sama, mida Jeesus neile ette näitas. Sest Kristus kes oli risti löödud, on üles tõusnud ning seisab nende ees võitjana patu ja surma üle. Kogu oma igavese elu hiilguses. Seetõttu hakkasid jüngrid uskuma ÜLESTÕUSMISE SALADUST. Selleks pidid jüngrid tõepoolest olema enne veendunud ja seetõttu pidid nad seda hakkama kogu maailmale kuulutama.

Selline usk ei ole lihtsalt uskumine, et kristlus on ikka parim religioon teistega võrreldes või Kristus on rabi, õpetaja või Kristus on suur prohvet, kes suudab kõiki tervendada või Kristus on nii hea õpetus, mida inimestel eeskujuks võtta. Mitte midagi nii väikest! See ei ole nähtavate tõsiasjade nentimine. Jüngrite usutunnitus oli kindel veendumus, aga need eelpool märgitud imed ja faktid EI SÜNNITANUD veel nendes usku, vaid ainult valmistasid usu ette. KRISTUS ISE ÄRATAS USU NENDE SÜDAMES. Seda ta tegi neile ilmudes ja selline ilmumine on USALDUSVÄÄRNE TÕEND, mida ei saa keegi nende südamest enam kätte.

Seetõttu kui meie usume, siis meil tuleks kindlaks teha, mida me täpselt usume? Kas me oleme mäejutluse usklikud või jõulubeebi usklikud või oleme tervendaja usklikud või oleme pühakirja usklikud, mida me siiski usume? See eelnev on inimlik usk, mida saab kõigutada, sest, mis selles siis ikka erilist on ütleb inimene tänavalt ja kõnnib edasi, ilma et see teda kõnetaks, kui keegi teine tervendab inimesi nagu mõni prohvet! See kõik varises kokku risti all. Jüngrid jooksid laiali ja olid hirmul. See ei ole see usk, mida Jeesus kinnitas. Jeesus ilmus selleks, et see eelnev ettekujutlus Jeesusest muutuks teisejärguliseks ja tuleks südamesse tõeline usk, mis on ÜLELOOMULIK! Sellise usu kinkis neile Jeesus läbi ilmumiste. Ülestõusnu lõi ise aluse sellele veendumusele läbi ilmumiste, et ta elab. Jüngrid pidid olema ÜLESTÕUSMISE TUNNISTAJAD. Jeesus võttis endale aega, et seda usu vundamenti kindlustada.

Keegi pastor esines hiljuti eesti meedias, et te võite kõike uskuda, aga seni kuni te ei usu Jeesuse ülestõusmist, et ta elab,  te ei ole üldse usklikud! Tuleb nõustuda. Teisisõnu ülestõusmisesse uskumine teeb teist uskliku.