Keegi ju ei arva, et kord nädalas süüa on normaalne
Kristlaste puhul avaldub suureulatuslik puudus, kui ei teadvusta, et vaim vajab vaimutoitu.
Mis on peamine põhjus, miks koguduses hinged on näljas ja liiguvad vaimu ajel sageli mitmete koguduste vahel, aga nad ei leia seda ka mujalt, mida nad hädasti vajavad, sest vaimutoit ei ole ja seda suuresti ei pakuta ega õpetata, ammugi siis selle tähtsuse rõhutamisest, et vaim vajab püsivalt toitu! Toitke oma vaimu!
Kuidas see välja paistab? Kogudused ei kasva, kui neis ei serveerita vaimutoitu, milleks kogudused loodud on. Te näete aastast aastasse kogudusi, kus korrutatakse ikka sama vana juttu - nagu supi soojendamine. Kui toit on sama ja selle supi peal isegi rasv on hangunud. Kes seda sööb? See ei ole ei külm ega soe. See ei ole isegi leige, see on sama toit aastast aastasse nagu sõduripakike. Kujutage ette kodu, kus perenaine valmistab aastaid vaid kartul ja kaste. Sellega võib isegi ära harjuda ja mõni ütleb, et koguduses peabki asi stabiilne olema. Ent öelge kodus oma naisele: käi sama kleidiga, ja kümneid aastaid! Või ütle oma mehele: mis sa vingud, see toit on maitsev, mis siis, et juba aastaid üks ja sama. Mõistagi, te ei lepi sellega. Te ei ole ju kõrbes. Jeesus kattis laua Püha Vaimu kaudu pakub rikkaliku valiku, igale inimesele tema vajaduste tõttu just sellist vaimutoitu nagu sel vaja. Kui te aga toidate inimesi elu lõpuni rinnapiimaga, siis need jäävad ehk ellu, aga neis ei ilmne vilja. Need jäävad viljatuks.
"Ma jootsin teile piima ega andnud tahket rooga, sest seda te ei oleks veel talunud. Kuid ega te nüüdki veel talu," ütleb Paulus korintlastele. 1Kr 3:2. Ta lisab ka kirjelduse: "sest et olete ju alles lihalikud. Kui teie seas on kiivust ja riidu - eks te siis ole lihalikud ja eks te käitu inimlikult?" Just nimelt, INIMLIKULT. Mitte kristlaslikult, vaid inimlikult nagu iga teine inimene, kes ei pruugi Jumalast midagi teada.
Kui inimese vaim saab elustatud, siis vaim vajab toitmist. Surnud vaimu ei saagi toita. Teda peab esmalt elustama. Kui aga Jumal juba inimese vaimu uuesti sünnitas, siis tuleb hakata seda regulaarselt toitma. See toit muutub ajas, kasvades, üha vaimulikumaks, tahkemaks roaks. Kui aga tahket toitu ei anta või on see vaid pidupäevaks, siis käituvad kristlased inimlikult.
On täiesti nähtav, et kristlane, kelle vaim saab uuendatud, aga seda vaimu ei toideta, see ei erine nähtavalt nendest, kelle vaim on ikka veel surnud. Toitmata vaim jääb kiiresti nälga ja kärbub ja ühel hetkel ei suudagi isegi midagi vastu võtta, mis on tahke, sest see vaimutoit "tapab" ta. See on ohtlik, mis paneb inimesi kaljult alla astuma, tegema rumalusi, kui kurat kiusama tuleb. Sarnane on olukord, kui inimene pole mitu nädalat midagi söönud, siis ta siseorganid ei tule toime toidu vastuvõtmise ja seedimisega, see võib inimese päriselt tappa.
Mis on siis esimene asi, mida tuleb rõhutada? Esmalt seda, et kui inimesel on ihu, siis ihu eest ta ju hoolitseb? On nii, teeb trenni või on füüsiliselt aktiivne, see hoiab lihased elus. Kui tal on hing, siis, ka hingelised toidud on hinge toitmiseks k.a emotsioonid. Igasugused teadmised, emotsioonid, arutlused ja teod, see kõik avaldub hinge toitmise tõttu. Kes õpib piiblit, siis, see on hingele hea (!), kuna see aitab hinge eest hoolt kanda (hoiduda patu eest, teadmised, mis on patt). Sest hing tegeleb mõtlemise ja teadmiste analüüsimisega, see on hinge tegevus, aga selleks peab hing olema toidetud vastava teabega, et seda kasutada saaks. Kes ei loe raamatuid või ei suhtle inimestega või kes surub alla oma emotsioonid, selle hing on mingis mõttes haige ja vajab õiget toitu.
Kolmandaks on vaim. Vaim vajab samuti toitmist. Vaim toitub vaimu kaudu. Kui muusika on hingele, siis sõna, mis hakkab südames "kõnelema" (rhema), see toidab vaimu (muidu on see lihtsalt kirjatäht). Regulaarne palve on kõige esmane vahend, mida vaim vajab ja pole uudis, et kristlased palvetavad vaimus, keeltes, jms. Sest see toidab vaimu. Kes ei palveta, selle vaim on näljas. See toimib inimese vaimu tasandil.
Aga selleks et vaim saaks hästi toimida, on vaja panna midagi hinge taha, seda peab meelde jätma või mõtisklema Jumala sõna üle regulaarselt. See avab inimese vaimule võimaluse ära taibata ning mõista vaimu avaldusi. Kui inimese peas laiutab piibli kirjakohtadest või tekstidest tühjus, siis ei ole ka vaimul võimalik midagi mõista. Beebile võib lugeda piiblit palju tahes, aga ta ei saa nendest sõnadest, tekstidest aru ja ei suuda vaimu kaudu neid kasutada enne, kui ta hing ehk mõistus on õppinud esmalt lugema ja neid tekste enne kuulnud (Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu. Rm 10:17) ning temale on selgitatud, mis nende tekstide kontekst on. Seetõttu ei ole beebidele sh beebikristlastele mõtet rääkida tahkest toidust enne, kui nad on kasvanud. Nüüd aga, vaimu toitmine peaks olema süstemaatiline, nii nagu ema toidab oma last päevast päeva, kuni sellest kasvab täiskasvanu v laps hakkab ise ennast toitma.
"Teie, kes te selle aja peale peaksite olema õpetajad, vajate, et teile jälle õpetataks Jumala sõnade esmaseid algeid, te olete saanud nende väärseks, kes vajavad piima, mitte tahket toitu. Igaüks, kes toitub piimast, on veel vilumata õiguse sõnas, sest ta on alles väeti laps. Tahke toit on aga täisealiste jaoks, kelle meeled on kogemuste varal harjunud eristama head ja kurja." Hb 5:12-14
Seetõttu, tuleb reaalselt teadvustada, et kristlane saab kasvada ja vaim normaalselt areneda, kui seda toita loogiliselt ja püsivalt. Kes aga üldse vaimu ei toida, selle olemus suuresti jääb sinna beebitasandile, ta on nagu ikka, lihalik kristlane, kes ei oska vaimutoitu seedida ja ammugi sellest kasu saada e vilja kanda, ta lihtsalt ei kasva ise.
Inimesed hoolitsevad oma keha eest, teevad trenni, hoolitsevad oma hinge eest, loevad ja mõtlevad ning tegutsevad, aga ei hoolitse oma vaimu eest?!
Hinge eest hoolitsemine ei ole vaimu eest hoolitsemine. Vaim saab toitu vaimsetest menüüdest ja kanalitest.
Ent vaimu toidu valmistamine nõuab koguduse juhtidelt mugavustsoonist välja tulekut ja püsivat tegutsemist, strateegiat ja regulaarset õpetamist ning vaimus praktiseerimist: vaimus palvetamist, vaimuandide õppimist, ära tundmist ja nende arendamist, jne.
Vaimuannid ei ole hingeannid. Niisamuti vaimulik toit erineb hinge toidust ja esmalt peab inimene saama aru, et tema otsingud ja toidu "vargused" on tegelikult normaalsed püüdlused ja see on tingitud sellest, et kogudus ei tegele tema vaimu toitmisega. Jumalateenistuse jutlus kord nädalas ei ole piisav kristlase vaimu toitmiseks. Keegi ju ei arva, et kord nädalas süüa on normaalne! Keha vajab pidevalt toitu, aga ka inimese vaim!
Ammugi kristlase vaim, see võib olla imiku tasemel, kuid peaks olema täisealine. Kõigiti arenenud vaim Issandas. Te võite olla hingelt suurmõtleja, aga vaimult beebi. Kuid Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid (1Kr 1:27). Kuidas? Täpselt nii, et ta teeb tühjaks valetajad, lausujad ja targad (Js 44:25), sest need ei ole vaimu poolest isegi veel sündinud. Kui need aga vaimu poolest on väetid, siis võivad lapsed olla targemad, kui nende vaim on Jumala tundmises ja tunnetuses täisealine. Lapse suu ei valeta, ütleb eestlane. Lapse hing võib suurmõtleja kõne juures olla mitte midagi, mida tarkuseks peetakse, aga ta vaim võib olla täisealine, kui ta käib koos Jumalaga ja toidab vaimu. Jeesus ju teadis, mis probleem täiskasvanutel on kui ta ütles: "Laske lapsed olla ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest selliste päralt on taevariik!" Sest nende vaim oli avatud ja nad võtsid vastu vaimutoitu. Selles mõttes tulebki täiskasvanul tihtilugu meelt uuendada, et tema beebivaim saaks kasvada ja areneda täisea mõõtu.
