Pauluse esimene kiri korintlastele, 13. ptk, kui sõna armastus asendada sõnaga Jeesus, siis on hoopis teine asi. Sõnal on vägi! Lööb ikka pildi selgeks küll, kas pole?! Meie ajal sõna armastus on nii trivaalne ja ära lörtsitud, et sellel on iga mehe õigusega lisatud sisu ja subjektiivne tähendus, mida ühiskond sallivuse usu survel hoopis isemoodi tõlgendab. Sellel ei ole midagi armastusega pistmist. Niipea aga, kui sõna armastus asendada sõnaga Jeesus, muutub igasugune mõte kas õigeks või paljastub selles olev vale. Proovige järgi. Asendage meedias kirjutatud artiklites sõnad ja te näete mis juhtub. Siinkohal aga Korintose ptk 13:
Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks Jeesust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks Jeesust, siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks Jeesust, siis ma ei saavutaks midagi.
Jeesus on pika meelega, Jeesus hellitab, ta ei ole kade, Jeesus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.
Jeesus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused - need kõrvaldatakse, olgu keeled - need vaibuvad, olgu tunnetus - see lõpeb ära.
Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame,
aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.
Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on Jeesus.
Pange nüüd tähele veel ühte mis juhtub siis, kui sa pühakirja võtad nii sõna sõnalt nagu kirjutatud on? Piibel kirjutab: "Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim." 2Kr 3:18 Kui me võtame sõna tõsiselt, siis meist hakkab peegelduma Jeesuse KIRKUS varem või hiljem.
Te juba praegu olete Jumala lapsed, kelle juures pimeduse "lapsed" ennast ebamugavalt tunnevad, sest teis on vägi ja teist peegeldub välja kirkus. Inimesed tajuvad Jumala väe kohalolu, kui te jääte endaks, ega lase endale pähe istuda. Kui aga suu avate, siis inimesed ärrituvad, sest inimestes olevad deemonid ei kannata silma otsastki Jumala sõna ja tema esindaja lähedust. See on reaalne vaimumaailm, mida eranditult inimesed tajuvad vaistlikult, aga ei oska seda seletada, aga nad lähevad täiega närvi ja "viskavad" teid kividega, mis iganes põhjusel mis neile pähe kargab. Sest deemonid on nende sees.
Kui Mooses tuli mäe pealt alla, siis ta pale säras kirkusest ja rahvas oli sellest ära ehmatanud. Ka Jeesus kirgastati. ""Isa, kirgasta oma nime!" Siis tuli hääl taevast: "Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel."" (Jh 12:28) Mida ütleb kiri roomlastele? "Aga keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, aga keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud." (Rm 8:30) Sind on ta samuti kirgastanud. (vt ka Rm 5:2, 1Kr 2:7) Mõnel paistab seda rohkem välja, mõnel mitte nii väga, aga fakt on see, et ta on sind kirgastanud. "Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks," ütles Jeesus (Jh 17:22) Sa võid endale öelda: ma olen kirgastatud. Ja ta kirgastab veel.
Stefanos nimetas Jumalat kirkuse Jumalaks. (Ap 7:2) Paulus sai sellest tulest "kõrvetada" (Ap 22:11) Ent kes on pattu teinud, need on ilma jäänud Jumlala kirkusest. (Rm 3:23) Ent kristlasi muudetakse KIRKUSEST KIRKUSESSE. (2Kr 3:18) Aga me oleme ka tema kirkuse kiituseks. (Ef 1:12, Fl 1:11) Mitte mingid näotud tegelased, vaid Jumala kiituseks. Ükskõik, mida maailm usust arvab, aga seda kirkust ei ole võimalik varjata. (Kl 3:4) See on meie sees (Ef 1:18) ning saage vägevaks kogu väega tema kirkuse tugevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga! (Kl 1:11)
Ta kutsus meid Kristuse kirkuse saamiseks. (2Ts 2:14) Praegu me ootame Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist (Tt 2:13), "vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel." (1Pt 4:13) Seda pidage lausa rõõmuks, kui teil tuleb kannatada, sest kirjutatud on "Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis HINGAB TEIE PEAL KIRKUSE VAIM, Jumala Vaim." (1Pt 4:14) Jumala Vaim tuleb erilise võimsusega peale ja mitte miski ei kõiguta teie usku.
Kusjuures, kui Jumal tuleb tagasi ja koos temaga kõik vabaksostetud ehk pühad (s.t Sina), siis piibel kirjeldab, et seal on suur kirkus. (Mt 24:30, 25:31 ja Mk 13:26) Kusjuures jüngrid teadsid seda. (Mk 10:37)
Meie meelest tuleb uue piiblitõlke puhul ikkagi kasutada armastuse asemel sõna agape, seda kõigil juhul kui kreeka keelne tekst seda kasutab, mitte armastus. Sel juhul saavutab uus tõlge teravuse ja inimestel on võimalus kontekstis vahet teha, kui on ikka agape, siis see on eriline armastus, Jumala armastus. Selle erilisus tuleb taolisel moel esile, mitte ei varjuta seda "armastuse müra".
