Suure Neljapäevaga seoses on niipalju teemasid, et nendest kõigist kasvõi põgusalt kirjutada läheb ainuüksi mitu nädalat. Johannese evangeeliumis on see alates 12 kuni 17 ptk. Kuid täna tahaksime keskenduda ühele tegevusele, mida Jeesus läbi viis ja ütles, et meil tuleks seda sama teha ka edaspidi. See on armulaud, mida evangeeliumis kirjeldatakse ühise (paasa) söömaaja raames. (Mk 14:22, loe al 14-25)
Enamus kristlastele on armulaua tähendus tundmatu. Sageli isegi ei osata vastata, miks seda teha ja mis selle tegevusega saavutatakse. Maailma inimestele jääb sellest hoopis isemoodi mulje: miks te joote verd või sööte inimest? Teil on nii verine usk! Mis sa sellise küsimuse korral oskadki selgitada?! See tundub tõepoolest kummaline, aga teeme seda, kuna Jeesus seadis selle korra ja ütles, et me teeksime seda Jeesuse surma mälestuseks. (1Kr 11:24) Pealegi on see Pauluse juhiste põhjal teoks saanud, mida kirikutes tänaseni korraldatakse jumalateenistuse raamides. Kuid mis sellel kõigel on meiega pistmist seoses hapnemata leibade pühaga nii nagu ev Markus selle paasatalle valmistamisest kirjutab? Meil ei ole ju põhjust üldse seda teha. Me oleme kristlased, mitte juudid. Sellele küsimusele on osalt ka hea põhjendus: jüngrid olid juudid. Las siis Jeesus sõi oma jüngritega, aga meil ei ole tõesti juudi ajaloolise traditsiooniga suurt midagi ühist või nagu öeldakse, see ei kõneta meid. Küsimusi rohkem kui vastuseid, on nii?
Küsimus on ju selles, mis sõnu me selle tegevuse juures välja ütleme. See ei ole lihtsalt leib või vein, mida me joome, sest vastasel juhul me ei peaks end väljendama: "See karikas on uus leping minu veres!" (1Kr 11:25) Seega me ju ei joo pelgalt veini, vaid ütleme selle juures, et see on Jeesuse veri. Miks seda teha? See ei ole ju üksnes mälestuseks, sest kes meist mälestab teist inimest vere joomise läbi, mitte keegi! Selleks aga, et mõista, mis teema selle vere joomisega on, peame minema kaugemale ja see on väga tähtis. Jeesus oleks ju võinud ükskõik mis teise elemendi seada üles tema mälestuseks ja me ikkagi oleksime seda teinud. On nii? Kuid miks siis veri?
Vere joomine tähendab valitsemist. See tuleneb meie sees olevast valitsemise igatsusest, mis on ürgne ja see läks kaduma inimese pattu langemisega, kus inimene loovutas pahaaimamatult kuradile oma valitsemise õiguse. Õigupoolest Eeva sai petta. See vere joomise komme aga lähtub inimese valitsemise tahtest.
Meie südames on endiselt alles igavese elu igatsus. Selle vastu ei aita mitte miski, sest inimene loodi surematuks. See on nagu meie DNA osa, mida me ei saa muuta, sest see on nii loodud. Alguses oli inimene surematu. Seetõttu inimesed uskusid, et kui nad joovad verd, saavad nad tugevamaks või saavutavad hinge surematuse ning seega on nad nagu jumalad, surematud. Mida nad tegid? Nad panid ju kõikvõimalike loomade, aga ka inimese verd altaritele ja ohverdasid deemonitele. Nad arvasid, et kui nad piisavalt palju ohverdavad, siis nad saavutavad oma jumalatelt soosingu ja piisavalt lähedase olukorra jumalusele. Aga see ei toiminud kunagi. See oli ebajumalateenistus, sest ohverdati jumalatele, kes neid ei saanud kuidagi aidata, aga deemonid sundisid inimesi ohverdama üha uuesti, isegi oma lapsi.
Piibel ütleb, et ilma vereta ei ole inimese hingele andeks andmine võimalik. Selletõttu ülempreestrid ohverdasid veatud talle ohvri altaril Jumalale inimeste pattude eest, nende pattude lunastuseks. (Hb 9:7) Jeesus tõi meie eest ühe ohvri ja lõpliku, kõigi inimeste pattude lunastuseks. Sellest kirjutab Paulus, aga ka kiri heebrealastele. Selle ainukordse ohvriga pandi punkt VT lepingu ohvriteenistusele. Miks? Kuna Jeesuse püha veri oli täiuslik ja nagu te teate kuldsalmi Jh 3:16, Jumal andis oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukuks, vaid et tal oleks igavene elu. Ohvriteenistusel kadus ära oma eesmärk.
Veri tõepoolest omab igavese elu ja valitsemise puhul võtmetähtsust. See on vajalik mitte üksnes igaveseks eluks, vaid ka hinge lunastuseks ehk teisisõnu hinge puhastamiseks. Üksnes veatu verega saab hinge puhastada. Seetõttu sa juba näed siinkohal teatud paralleele ja sarnasust. Kõik keerleb ümber Jeesuse valatud vere.
Juba aegade algusest uskusid inimesed vere olulisust, aga nende häda oli selles, et mõnedest said kannibalid. Põhjus miks tänaseni tahavad mõned hõimud valgeid inimesi ära süüa on väga praktiline, nad usuvad, et meie näol on tegu nende maailma vaatevinklist ebamaiste, valgete olendiga ja kui nad meid potti ajavad ja meie ihu ära söövad, siis saavutavad oma hinge õndsuse, jutumärkides muidugi. Nad ei söö inimest mitte selletõttu, et nad on näljased või neile meeldib meie liha maitse või inimveri, vaid just seetõttu, et nad usuvad, et sellega ohverdavad oma jumalatele ning muutuvad jumalate sarnaseks.
Jeesus tegi meid valitsejaks. Sümboolselt me joome tema verd ja saavutame valitsemise õiguse kogu kurjuse ja pimeduse jõudude üle, sest ükski deemon ei suuda Jeesuse verest läbi tungida. See on püha veri ja see tapab igal moel kurjuse. Seetõttu sellise kombega me tegelikult aktsepteerime oma kuninglikku seisust, millega meile anti meelevald seista kogu vaenlase väe peal. Kui ei oleks Jeesuse verd, oleksime samavõrd haavatavad deemonite poolt nagu iga teine paganusund tänaseni on.
Muidugi saab iga inimene aru, et kaotatud valitsemist on vaja tagasi saavutada ja see on võimalik, aga see on inimese usk, mitte Jumala meetod. Kui aga inimene usub ja võtab vastu Jumala vere (lepingu, UT), siis Jumal muudab selle igatsuse võimalikuks. Just seda pidaski Jeesus silmas, kui ta seadis sisse vere joomise (tegelikult jõid küll veini) ja ihu söömise (tegelikult sõid leiba). Ta ütles enese kohta, et tema on elu leib, igavene leib. Kes sööb, sööb eluks. Kes ei mõista seda, see sööb nuhtluseks ehk hukatuseks, ega anna aru, mida ta teeb. (1Kr 11:29)
Kui nüüd aga rääkida armulaua mõjust, siis see tõepoolest omab lisaks vaimsele tugevusele ka mõju füüsilise ihu e haiguste vastu. Inimene unistab olla terve ja surematu. Ta kardab haigusi ja surma, aga haigusi ei pea kartma, ammugi surma, kui sa oled surematu ja sul on nii tugev verekaitse. Selletõttu vere joomine ja kaitse on omavahel tihedas seoses. Kogudused õpetavad, et armulaual tuleks käia regulaarselt. See kaitse aga tuleb ühenduse läbi Jumalaga. Sellega Jumal sisuliselt annab osa omaenda loomusest. Seda nimetatakse Jumalaga osaduseks. Seda räägitakse alati armulaua jagamisel, aga kuidas see osadus realiseerub, on enamasti inimestele ikkagi mõistatuseks jäänud. Tegelikult siin ei ole mingit mõistatust, kui te teate, miks Jeesus seadis üles vere joomise ja kust see tava pärit on ja mida see elus muudab.
See kõik on saanud alguse inimese pattu langemisest. Jumal nüüd aga taastas meie algse olukorra, tegi meist Kristuse kuninglikud valitsejad, need me ju olime kohe alguses, me ei tundnud Jumala ees mingit alaväärsust, kui viibisime Eedeni aias. Kuid patt tegi meid "targaks". Jah, jutumärkides. Juues karikast, annab Jeesus osa oma loomusest meile. Ta ju elab oma Vaimu läbi meie südames, miks me siis ei või juua Tema verd, mis on Jeesuse poolt valatud meie heaks ja lunastuseks. Sellel on otsene seos. Jüngrid veel ei saanud aru, et Jeesus võib elada ka nende südames, aga alles hiljem jõudis see neile kohale, siis Jumal avas oma Püha Vaimu läbi nende mõistuse kirjadest aru saama ja seda saame ka meie teha täna. Me oleme nüüd nimetatud Jumala lasteks, tema perekonna liikmeteks. Me oleme tagasi seal kohal, mis meile algselt kuulus, kuhu Jumal meid asetas juba aegade alguses. Seetõttu me hüüame: abba issi! Meie igivana igatsus on rahuldatud ja see sai võimalikuks vere tõttu.
Ent meie vaimu uusünd on meie uus olukord, taevane, mille läbi me juba saame kuningatena valitseda. (Rm 5:17) Kui aga kristlased ei valitse, ei saa nad sellest armulaua osadusest suurt midagi aru, see on neile rutiin, aga selle sügavam tähendus jääb ikkagi kaugeks ja seda on isegi raske inimestele ära selgitada, miks me seda kaasa teeme ja mida see meile annab. Nad lihtsalt ei saa aru, mida Jumal on nende jaoks teinud ja kes on nemad Jumala jaoks. Loodetavasti see selgitus aitas sul mõista, miks Jeesus jagas karikat ja ütles: jooge kõik, see on minu veri. Samas kui jälgida sündmusi, mis toimusid Suure Reedel, võib üsna veendunult üldistada, et jüngrid ikkagi ei saanud veel mitte mõhkugi aru vere tähtsusest. Kuid Jeesus juba rääkis, et ta läheb valama verd nende eest. Et see karikast joodud vein muutub kõigile reaalsuseks, lepingu kinnituseks ja seetõttu ta ütles, et mälestage seda päeva. Jeesus teadis, mis teda ees ootab. Enne seda peeti küll paasat, aga juudid ei joonud verd, mida Jeesus õpetas oma jüngritele Suurel Neljapäeval.
Õnnistatud leivamurdmist!
