Jumal tegi kristlastest tema riigi valitsejad. Kuigi see riik ei ole veel kehtestatud, siis vaimsel tasandil juba toimib ja selle riigi valitsejad on juba kutsutud. Valitsemine tähendab vastutuse võtmist. Kuid muuhulgas tähendab veel vabadust eksida või õigust eksida. Kui inimesel ei ole vabadust, siis ta ei vastuta. Kui keegi ütleb et inimene peab midagi tegema, siis see ei ole vabadus, vaid sund ja käsk. Kuid kristlane on lahti ostetud käsu alt ja sellega kaasneb vabadus. (1Kr 6:20) Sestap iga kristlane võib eksida, tal on õigus eksida. Jumal on seda ette näinud, et me eksime. Kui keegi arvab, et ta on eksimatu, siis on midagi väga valesti.
Kõigil inimestel, olenemata sellest kas ta on kristlane või mitte, on antud "sisemine" käsk, mis selle võrra piirab ka meie vabadust. Meie vabadus ei ole absoluutne. See on vaim meie sees, kes avaldub läbi südametunnistuse. Südametunnistus on pandud kõigi inimeste sisse tema vaimu kaudu. Süda ütleb ja piirab ka kristlaste vabadust. See on kõigil olemas. Iseasi on see, kas inimene allub oma südamele või mitte.
Kirikutes on alati olnud ka lõdva elukommetega kristlasi, kes oma vabadust kurjasti ära kasutavad, aga enesele nuhtluseks. Nad ütlevad, et nad on vabad ja neil on vabadus teha kõike mis neil pähe tuleb. Näiteks, mõned naised keelitavad nõrga iseloomuga mehi ja lõhuvad perekonnad, mistõttu ka kristlikud pered lahutavad. See ei tule vabadusest, vaid on patt ja ajuvabadus.
Inimene loodi teatud küsimustes piiratud vabadusega. See oli juba Eedenis nii seatud. Nad võisid kõiki vilju süüa, aga mitte elupuust. Kui nad seda rikkusid, siis nende endi pärast lisati piiranguid. Näiteks ei tohi rikkuda abielu, varastada, anda ligimese kohta valetunnistust ega tappa inimest. Selleks ei pea saama kristlaseks, et seda piirangut eneses ära tunda. See tunnetus tuleb inimese vaimu kaudu. Seda nimetatakse südametunnistuseks, aga inimesed ei taha mõista, et see on nende sees elav vaim. Inimene on vaimne olend, mitte üksnes hing ja tükk liha.
Siinkohal toome näite. Mõni inimene käitub üsna bravuurselt ja flirdib teistega ning ahvatleb patule. Kui see ahvatlus õnnestub, siis tal on abieluvälised suhted. Abieluväline suhe ei tähenda seda, et ahvatleja ise peaks olema abielus. Kui sa rikud teise inimese suhte, siis see on samuti abieluväline suhe. Kuid selline inimene, kes elab sügavalt pattudes, võib jällegi mõnes teises "vabaduses" olla vägagi õige! See kui inimene rikub abielu, ei tähenda, et ta ei või olla tuline varaste vihkaja. Ta võib kogu hingest kiruda vargaid ja isegi võidelda nende vastu, aga enda silmas on tal abielurikkumise palk. Samuti võib inimene varastada kogu elu, aga ta ei tapa inimest ja peab ennast seetõttu veel väga heaks inimeseks. Neid leiab kõikjal.
Jumal pani inimese vaimu sisse piirangud, ära himusta teise naist ega vara, ära anna valetunnistust, ära tapa. Sellised käsud piiravad kõiki inimesi ja need ei ole mängimiseks. Inimese vabadusega kaasneb alati eksimise võimalus, aga mitte nendes piirangutes. Sest selliste pattudega kaasnevad pöördumatud tagajärjed. Näiteks. Kuidas sa pöörad tagasi seksuaalkontakti? See side jääb inimest saatma ka edaspidi, sest sellel on tugev vaimne mõjujõud ning seos. Samuti ei saa inimese tapmist tagasi pöörata. Kes tapab, sellele järgneb pöördumatu tagajärg. Aga ka valetunnistus on pöördumatu, kui keegi selle läbi kannatab ja kohtus tema suhtes midagi otsustatakse ja täide viiakse, siis hiljem ei saa seda tagasi pöörata ka tänases kohtupraktikas, sest otsus on jõustunud. Varastamine on tegu inimese omandi vastu ja tõesti mõne asja saab tagasi viia, aga isegi selline märge jääb alles, sa oled varas. Miks? Varguses ei saa eksida, see on tahtlik, see on tegu. Sa ei saa öelda, et ma eksisin kui võtsin teise inimese rahakotist raha, et võtsin ekslikult teise inimese vara, ma ei teadnud mis mul pähe tuli. Teadsid ikka küll! See ei ole eksimine. See ei ole ka uni.
Kristlastele anti läbi uuestisünni valitseja roll ja eelkõige kaasneb valitsemisega otsuste tegemine. Keegi ei saa valitseda, kui ta ei saa otsustada või tal puudub selleks õigus. Kuid kristlaste otsused erinevad mittekristlastest eelkõige Jumala vaatevinklist. Kristlane saab otsustada vabaduseks. Olla vaba paljudest pahedest, mida inimesed tavaliselt innukalt teevad. Kuid kristlase Jumalik staatus seisneb õigupoolest selles, et Jumala riigi valitseja võib ka eksida. Eksimine on lubatud. See ei ole käskude järgimine, sa pead seda või teist järgima. Ei. Kristlases on vaimne jõud, seadus, mis pandi inimese sisse Jumala väe näol, sellega kristlane on uus loodu ja otsused tehakse koos Püha Vaimuga, kes elab kristlases. Seetõttu eeldab Jumal, et kristlasel on vaimne kompass taadeldud ja ta suudab otsuste vahel vaistlikult teha õigemad valikud kui mittekristlane.
Teisisõnu. Kui kristlases on vabadus ja selleks on meid vabastatud, siis meid vabastati halbadest harjumustest, aga pesti puhtaks ka pattudest. Samas Jumal on selle vabadusega kristlasele jätnud eksimise võimaluse, isegi patu suhtes. (Kl 3:17, Jk 5:15) See kehtib tahtmatute juhtude puhul. Kuid see ei tähenda, et me nüüd võiksime tahtlikult pattu teha! Ent kui aga keegi eksib tahtmatult, siis meil on võimalus andeks paluda ja meie palvet arvestatakse. Siiski meie peamine nn eksimisruum ei ole pattude määramiseks, vaid meie kristliku elu korraldamiseks.
Kristlane EI PEA kogu aeg küsima, kas ma nüüd eksin selle või teise reegli või inimese suhtes, iseäranis enese suhtes. Sellest on väga tähtis aru saada, et me ei ela käsuseaduse ega käskude järgi, vaid elame armu all. See nn "suitsuandur" on meie sees, kes nii või teisiti hakkab "piiksuma" kui me puutume kokku olukordadega, mis ei tule meile kasuks või ei kuulu meie valitseja imago juurde. (2Kr 2:15) Igal valitsejal on maine ja mainet me hoiame eelkõige Jumala väe abil ja tänu temale! Sellest arusaamine muudab sinu vaimset reaalsust ning aitab ära tabada või mõista, et meil on abivahend, mis töötab ega pea iga asja üle liialt kaua kaaluma, kas meile on see hea või on see kõigest normaalne. Jumal ütleb, see on sinu otsus. Otsusta ise ja ära muretse kui inimene, kes mõtleb üle!
Ometi see vabadus võib meil vabalt ära kaduda ja mõned õpetused viia meid kriisi; Paulus ütleb, ärge laske end panna jälle orjaikkesse! Mõte ei ole ju selles, et me justkui ei tohiks midagi valesti teha, et mitte sattuda probleemidesse. Vabaduse mõte on see, et kui midagi läheb ka valesti, - teed vale otsuse, aga seda oleks saanud otsustada ka teisiti ning siis oleks tulemus olnud parem, et see ongi probleem, aga mitte enam kui eksimus.
Mõnes mõttes meie valikud ja seda võrreldes Jumala poolt pakutud valikutega, kindlasti ei anna sama tulemust. Kuid see ei ole midagi sellist, mida meil tuleks kotiriides kahetseda või andeks paluda; pigem kuidas saab sellest õppida, et järgmistel kordadel teha otsus teisiti, millel on ka parem tulemus. Kõige lihtsam viis käsu alla ennast panna on vahest see, et kristlane hakkab näpuga piiblis järge ajama iga oma otsuse üle. Näiteks kohtab sageli seda töökoha valikul. Meie ees on nii või teisiti valikud, ka sundvalikud, need kõik annavad meile leiva lauale, aga me takerdume otsuse tegemisse ja muutume kartlikuks. "Kas see on ikka Jumala tahe?!" mõtleme üle.
Kui keegi palub Jumalal otsustada oma töökoha valik, siis ta palugu Jumalal ka tema eest töö ära teha! On ju absurdne? Mida sa siis palud, mõtle, kas Jumal teeb sinu tööd, et ta peaks sulle töökoha valima sinu eest?
Kõige drastilisem võib olla oma kaaslase valik. Kus keegi otsib Jumala märki, kas see inimene on temale määratud. See on kõige absurdsem otsuse tegemine, kui keegi paneb elukaaslase valiku Jumala kraesse või villad välja. Jumal kindlasti ei otsusta millise inimesega keegi peab abielluma, sest tema ei ole see, kes hakkab valitud isikuga koos elama. Sina valid, sina vastutad. Pealtnäha on ju hea, kui keegi otsib sellisele küsimusele vastust ka Jumala käest, aga Jumal võib öelda: kui sa enam ei otsi, eks sa otsusta siis tema kasuks. Vaba valik. Kuid selles küsimuses ei ole tagasipöördumist, nagu ka inimese tapmise puhul. Miks? Abielulahutus tapab kaaslase ja laste hinged.
See on paljudes eluküsimustes, meile on antud vabadus ja see tuleb meile valitseja staatusega, sest kristlane on Jumala laps. Jumala laps ei ole lihtsalt keegi inimene kellel pole õigusi, vaid Jumala lapsel on vabadus ka eksida, sest me oleme valitsejad.
Me ju iga päev otsustame mingites küsimustes ja isegi siis, kui meie kümnest otsusest üheksa võiksid olla paremad, siis see ei tähenda seda, et Jumal oleks meie peale kuidagi pahane, et me oleme läbi kukkunud valitsejad või valitsust peab vahetama või me oleme halvad kristlased. Absoluutselt mitte! Aga! Mõnes küsimuses me ei saa otsustada sugugi suurema vabadusega kui mittekristlased, sest me ei saa olla vabad tappa inimesi, rikkuda abielu või laimata kedagi. Vastupidi, me võtame seda tõsiselt, aga me ei võta ennast liiga tõsiselt, sest isegi siis, kui me eksime, oleme siiski Jumala lapsed ja Jumal saab ka meie eksimused pöörata heaks. Kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad.
"Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud." Rm 8:28
