Kopsuvähk ei motiveeri suitsetamisest loobuma.
Rahvusvahelise vähinädala raames oli põhiteema tubakata elu, mis vähendab kopsuvähki. "Kopsuvähk on enamikul juhtudest välditav" kirjutas portaal Tarbija 24 artikli, kuid olen täiesti veendunud, et suitsetamisest ei loobuta selle tõttu, kui keegi ütleb: kopsuvähk on välditav.
Iga suitsupaki peal hoiatus ja nende sisu, seinast seina, kust võime lugeda muuhulgas, et suitsetamine mitte üksnes ei kahjusta tervist, vaid suitsetamine tapab. Ometi ei jäta keegi selle tõttu suitsupakki ostmata.
Kuidas loobuda suitsetamisest?
Inimestena me võime rääkida, et suitsetamine lõpeb kopsuvähiga, mis on väga tõenäoline risk, tegelikult polegi risk, vaid suitsetamise reaalne tagajärg. Kuid selline lähenemine ei puuduta suitsetaja reaalset vajadust. See on täpselt sama, kui me räägime lastele, et te peate hambaid pesema ja suurtele, et te peate minema hambaravile, kui teil on hambad nagu sõelapõhi! "Mis siis sellest," ütleb inimene. Minu asi. Ise tean mis teen. Suitsetamisega on sama lugu. "Mis siis sellest?"
Kui inimene haigestub kopsuvähki, ka see ei motiveeri teda veel suitsetamisest loobuma. Mõned loobuvad, kui nad on veendunud, et see haigus on võimalik peatada ja sellest oleneb nende pikk eluiga. Valdav osa suitsetajaid ei kavatse ka kopsuvähi puhul suitsetamisest loobuda. Mõnel inimesel on suitsetamine ainus "rõõm" - elu mõte. Ainus nn hea asi, mis talle kättesaadav on ja need ütlevad: "Miks ma peaksin sellestki loobuma?" See et suitsetamine tekitab sõltuvust, ei ole veel kõige määravam. Pigem emotsionaalne külg tähendab rohkem kui me arvata oskame.
Kui me suudame mõista suitsetaja hingeelu, siis me näeme, et nad on oma elus mitmeid kordi üritanud suitsetamisest loobuda, kuid valdav osa on löönud käega, sest ka mis mõttega ma loobun, kui kõik teised minu ümber ei loobu ja ma ikkagi olen üksi. Sama efekt tekib näiteks ajateenijatel. Nõukogude Armees teenides pidid need töötama sel ajal, kui suitsumehed tegid oma ettenähtud pausi. "Ega ma loll ei ole." Teisalt vajadus olla aktsepteeritud, on väga tugev motivaator.
Kui sa oled suitsetaja, siis sa oled oma mees. Kui sa ei suitseta, siis sa oled veidrik. Selline on sotsiaalne surve ja vähe on neid, kes eelistavad jääda oma arvamuse ja seisukohale ning ei anna järgi "sõpruse" või "ühtekuuluvuse" pärast teiste survele.
Kopsuvähk ei ole inimese jaoks kindlasti nii tugev vajadus loobumiseks, kui sõprade kaotus või mõni muu tegelik vajadus, mis suitsetajal suitsetamise taga peitub. Inimesena on väga lihtne suitsetajad risti lüüa ja öelda jäta maha.
Kopsuvähk kindlasti ei ole nii tugev motivaator, kui mõne mehe tüdruk või naine ütleks, kui sa suitsetama hakkad või suitsetamisest ei loobu, siis ma jätan sind maha. Sageli just sellist laadi vajadused saavad määravaks.
Ma olen ise olnud suitsetaja ja pean ütlema seda, et suitsetamisest loobuda väga raske ehk ei olegi, kui me räägime sõltuvusest, sest inimene harjub uue olukorraga ära umbes 24 päeva jooksul. Kui ta selle perioodi vastu peab, siis ometi tuleb tal võidelda ühiskonna survega "Noh, mis nüüd juhtus. Sa ei teegi suitsu? No mis sa jamad! Teeme ühe kõssu. Mis see üks suits ikka teeb!" Kes on nii tugev, kui talle midagi sellist öeldakse ja suudab öelda EI?
Kopsuvähk ei ole otsene põhjus, mis inimest motiveeriks. Nii nagu hambaauk ei motiveeri inimest arsti juurde, pealegi on see kallis teenus. Kuid valu on väga tugev põhjus, tegelik vajadus, mis vajab lahendust. Seetõttu ka kannatused, mis on pigem seotud nälja või mõne kalli inimese kaotamisega, on reaalsed põhjused suitsetamisest loobumiseks.
Kui riik laseks kirjutada suitsupakile: "Naine võib sind maha jätta," oleks see reaalne vajadus suitsetamisest loobuda.
Keegi ei taha ju lahutada. "Sa võid töö kaotada," on samuti väga reaalne põhjus, mis muidugi on väga varjatud, aga nagu öeldakse põhjuse leiab alati kui on vaja, siis "Koondame ära". Pole välistatud, et tööandja ise ei suitseta, aga teda häirib suitsetajaga leviv tubakahais. Mina isiklikult ei lähe lifti kus on suitsetatud, sest selle loetud sekundite jooksul, mil suitsuses liftis sõita, jääb riietele külge tugev suitsuhais. Kui keegi ei suitseta, siis ta tajub isegi vähest suitsuhaisu väga ebameeldivana. Kuid suitsetaja ei tunne selle juures midagi, et tema riided on suitsust läbi imbunud.
Võin ka öelda seda, et kui keegi jätab aastavahetusel maha suitsetamise nö kampaania korras, siis tõenäoliselt ta suitsetab mõne aja pärast taas. Sest iga üks, kes hakkab pärast suitsetamisest loobumist lugema päevi, kaua ta pole suitsetanud, pole tegelikult suitsetamisest veel lõplikult loobunud. Kes aga teeb suitsetamisest loobumise lõpliku otsuse, see ei loe päevi. Suitsetamisest loobumiseks tuleb teha otsus.
Kas Jeesus vabastas suitsetamisest?
Ütleks nii, kui meil oleks teada inimene, kes seda oleks temalt palunud, siis kindlasti oleks see inimene ka terveks saanud usu läbi. Kuid täna? Ma isiklikult olen proovinud suitsetamisest loobuda palju kordi, seda nooremas eas. Ma olin ka salasuitsetaja. Kodus ei suitsetanud ja kui ma suitsu tegin, siis nendega koos, kelle kaudu info minu lähedasteni ei jõudnud või siis suitsetasin üksi. Aastaid. Võite nüüd ette kujutada, mida ma pidin emotsionaalselt mõtlema ja enesest arvama. Silmakirjalikkus. Valelikkus. Enese hinnag oli üsna nadi.
Kuid ajal, kui Jumal hakkas minuga tegelema, siis ühel päeval ma lihtsalt ei suitsetanud enam, ei olnud selleks võimalust. Siis järgmine päev, kui ma seda avastasin, et ma ju eile ei suitsetanud, oli üllatus suur. "See ei ole võimalik?" Kus on minu sõltuvus? Korraga ma sain aru, et mul pole sõltuvust. Vajadus oli ühtäkki täiesti kadunud. Arstid teavad, et nikotiinisõltuvus on tõsine vajadus. Kui varem oli kodust välju minnes esimene mõte, et 200 meetrit ja siis ma saan suitsu ette panna. Siis nüüd ei tule isegi pähe midagi sellist! Kuidas on see võimalik?! Ei olegi.
Loomulikul teel välistatud, kuid üleloomulikul viisil reaalsus. See oli vaid üks tunnusmärk mitmest, kui Jumal kutsus mind ja minust sai kristlane. Jumal vabastas mind üleloomulikul viisil. Minu organism puhastati minu enese teadmata. Ühe hetkega. Kuid sellel hetkel ma veel ei olnud kristlane, ometi oli mul hea meel vabaneda suitsetamisest. Ja see lahendas minu elus ühe tõsise vajaduse, kuid ma ei saa öelda, et kopsuvähk, või kopsuvähiga hirmutamine seda oleks teinud, mind motiveerinud. Kindlasti mitte.
Suitsetajad on sama moodi luust ja lihast inimesed, kellel on füüsilist, sotsiaalset, emotsionaalset või vaimset laadi vajadused, mida kristlane saab käsitleda võtmes iga probleem personaalselt, eraldades vajaliku info mittevajalikust, et mõista ja rahuldada ka suitsetaja vajadust. Millised on suitsetaja sügavamad rahuldamata vajadused?
Suitsetajat ei huvita kopsuvähk, vaid mis temast saab? Kui inimene suitsetab, siis teda ei huvita ka haigestumise tõenäosusteooria, ta ei süvene ega loe seda. Kui aga keegi ütleb, et kui sa suitsetad, siis sa kaotad midagi reaalset, käegakatsutavat, siis ta tunnetab tugevat vajadust muutuste järele. Evangeeliumi eesmärk on nende vajaduste rahuldamine.
Loe lisaks siit
Rahvusvahelise vähinädala raames oli põhiteema tubakata elu, mis vähendab kopsuvähki. "Kopsuvähk on enamikul juhtudest välditav" kirjutas portaal Tarbija 24 artikli, kuid olen täiesti veendunud, et suitsetamisest ei loobuta selle tõttu, kui keegi ütleb: kopsuvähk on välditav.
Iga suitsupaki peal hoiatus ja nende sisu, seinast seina, kust võime lugeda muuhulgas, et suitsetamine mitte üksnes ei kahjusta tervist, vaid suitsetamine tapab. Ometi ei jäta keegi selle tõttu suitsupakki ostmata.
Kuidas loobuda suitsetamisest?
Inimestena me võime rääkida, et suitsetamine lõpeb kopsuvähiga, mis on väga tõenäoline risk, tegelikult polegi risk, vaid suitsetamise reaalne tagajärg. Kuid selline lähenemine ei puuduta suitsetaja reaalset vajadust. See on täpselt sama, kui me räägime lastele, et te peate hambaid pesema ja suurtele, et te peate minema hambaravile, kui teil on hambad nagu sõelapõhi! "Mis siis sellest," ütleb inimene. Minu asi. Ise tean mis teen. Suitsetamisega on sama lugu. "Mis siis sellest?"
Kui inimene haigestub kopsuvähki, ka see ei motiveeri teda veel suitsetamisest loobuma. Mõned loobuvad, kui nad on veendunud, et see haigus on võimalik peatada ja sellest oleneb nende pikk eluiga. Valdav osa suitsetajaid ei kavatse ka kopsuvähi puhul suitsetamisest loobuda. Mõnel inimesel on suitsetamine ainus "rõõm" - elu mõte. Ainus nn hea asi, mis talle kättesaadav on ja need ütlevad: "Miks ma peaksin sellestki loobuma?" See et suitsetamine tekitab sõltuvust, ei ole veel kõige määravam. Pigem emotsionaalne külg tähendab rohkem kui me arvata oskame.
Kui me suudame mõista suitsetaja hingeelu, siis me näeme, et nad on oma elus mitmeid kordi üritanud suitsetamisest loobuda, kuid valdav osa on löönud käega, sest ka mis mõttega ma loobun, kui kõik teised minu ümber ei loobu ja ma ikkagi olen üksi. Sama efekt tekib näiteks ajateenijatel. Nõukogude Armees teenides pidid need töötama sel ajal, kui suitsumehed tegid oma ettenähtud pausi. "Ega ma loll ei ole." Teisalt vajadus olla aktsepteeritud, on väga tugev motivaator.
Kui sa oled suitsetaja, siis sa oled oma mees. Kui sa ei suitseta, siis sa oled veidrik. Selline on sotsiaalne surve ja vähe on neid, kes eelistavad jääda oma arvamuse ja seisukohale ning ei anna järgi "sõpruse" või "ühtekuuluvuse" pärast teiste survele.
Kopsuvähk ei ole inimese jaoks kindlasti nii tugev vajadus loobumiseks, kui sõprade kaotus või mõni muu tegelik vajadus, mis suitsetajal suitsetamise taga peitub. Inimesena on väga lihtne suitsetajad risti lüüa ja öelda jäta maha.
Kopsuvähk kindlasti ei ole nii tugev motivaator, kui mõne mehe tüdruk või naine ütleks, kui sa suitsetama hakkad või suitsetamisest ei loobu, siis ma jätan sind maha. Sageli just sellist laadi vajadused saavad määravaks.
Ma olen ise olnud suitsetaja ja pean ütlema seda, et suitsetamisest loobuda väga raske ehk ei olegi, kui me räägime sõltuvusest, sest inimene harjub uue olukorraga ära umbes 24 päeva jooksul. Kui ta selle perioodi vastu peab, siis ometi tuleb tal võidelda ühiskonna survega "Noh, mis nüüd juhtus. Sa ei teegi suitsu? No mis sa jamad! Teeme ühe kõssu. Mis see üks suits ikka teeb!" Kes on nii tugev, kui talle midagi sellist öeldakse ja suudab öelda EI?
Kopsuvähk ei ole otsene põhjus, mis inimest motiveeriks. Nii nagu hambaauk ei motiveeri inimest arsti juurde, pealegi on see kallis teenus. Kuid valu on väga tugev põhjus, tegelik vajadus, mis vajab lahendust. Seetõttu ka kannatused, mis on pigem seotud nälja või mõne kalli inimese kaotamisega, on reaalsed põhjused suitsetamisest loobumiseks.
Kui riik laseks kirjutada suitsupakile: "Naine võib sind maha jätta," oleks see reaalne vajadus suitsetamisest loobuda.
Keegi ei taha ju lahutada. "Sa võid töö kaotada," on samuti väga reaalne põhjus, mis muidugi on väga varjatud, aga nagu öeldakse põhjuse leiab alati kui on vaja, siis "Koondame ära". Pole välistatud, et tööandja ise ei suitseta, aga teda häirib suitsetajaga leviv tubakahais. Mina isiklikult ei lähe lifti kus on suitsetatud, sest selle loetud sekundite jooksul, mil suitsuses liftis sõita, jääb riietele külge tugev suitsuhais. Kui keegi ei suitseta, siis ta tajub isegi vähest suitsuhaisu väga ebameeldivana. Kuid suitsetaja ei tunne selle juures midagi, et tema riided on suitsust läbi imbunud.
Võin ka öelda seda, et kui keegi jätab aastavahetusel maha suitsetamise nö kampaania korras, siis tõenäoliselt ta suitsetab mõne aja pärast taas. Sest iga üks, kes hakkab pärast suitsetamisest loobumist lugema päevi, kaua ta pole suitsetanud, pole tegelikult suitsetamisest veel lõplikult loobunud. Kes aga teeb suitsetamisest loobumise lõpliku otsuse, see ei loe päevi. Suitsetamisest loobumiseks tuleb teha otsus.
Kas Jeesus vabastas suitsetamisest?
Ütleks nii, kui meil oleks teada inimene, kes seda oleks temalt palunud, siis kindlasti oleks see inimene ka terveks saanud usu läbi. Kuid täna? Ma isiklikult olen proovinud suitsetamisest loobuda palju kordi, seda nooremas eas. Ma olin ka salasuitsetaja. Kodus ei suitsetanud ja kui ma suitsu tegin, siis nendega koos, kelle kaudu info minu lähedasteni ei jõudnud või siis suitsetasin üksi. Aastaid. Võite nüüd ette kujutada, mida ma pidin emotsionaalselt mõtlema ja enesest arvama. Silmakirjalikkus. Valelikkus. Enese hinnag oli üsna nadi.
Kuid ajal, kui Jumal hakkas minuga tegelema, siis ühel päeval ma lihtsalt ei suitsetanud enam, ei olnud selleks võimalust. Siis järgmine päev, kui ma seda avastasin, et ma ju eile ei suitsetanud, oli üllatus suur. "See ei ole võimalik?" Kus on minu sõltuvus? Korraga ma sain aru, et mul pole sõltuvust. Vajadus oli ühtäkki täiesti kadunud. Arstid teavad, et nikotiinisõltuvus on tõsine vajadus. Kui varem oli kodust välju minnes esimene mõte, et 200 meetrit ja siis ma saan suitsu ette panna. Siis nüüd ei tule isegi pähe midagi sellist! Kuidas on see võimalik?! Ei olegi.
Loomulikul teel välistatud, kuid üleloomulikul viisil reaalsus. See oli vaid üks tunnusmärk mitmest, kui Jumal kutsus mind ja minust sai kristlane. Jumal vabastas mind üleloomulikul viisil. Minu organism puhastati minu enese teadmata. Ühe hetkega. Kuid sellel hetkel ma veel ei olnud kristlane, ometi oli mul hea meel vabaneda suitsetamisest. Ja see lahendas minu elus ühe tõsise vajaduse, kuid ma ei saa öelda, et kopsuvähk, või kopsuvähiga hirmutamine seda oleks teinud, mind motiveerinud. Kindlasti mitte.
Suitsetajad on sama moodi luust ja lihast inimesed, kellel on füüsilist, sotsiaalset, emotsionaalset või vaimset laadi vajadused, mida kristlane saab käsitleda võtmes iga probleem personaalselt, eraldades vajaliku info mittevajalikust, et mõista ja rahuldada ka suitsetaja vajadust. Millised on suitsetaja sügavamad rahuldamata vajadused?
Suitsetajat ei huvita kopsuvähk, vaid mis temast saab? Kui inimene suitsetab, siis teda ei huvita ka haigestumise tõenäosusteooria, ta ei süvene ega loe seda. Kui aga keegi ütleb, et kui sa suitsetad, siis sa kaotad midagi reaalset, käegakatsutavat, siis ta tunnetab tugevat vajadust muutuste järele. Evangeeliumi eesmärk on nende vajaduste rahuldamine.
Loe lisaks siit
