Ka ema ütleb lapsele tema nime. Laps kuuleb nime, aga ei suuda vastata.
Beebikristlased enamasti ei palveta. Nad suudavad kaasa palvetada kui keegi sõnu ees ütleb, aga nad ise ei tea mida öelda. Nad alles "õpivad rääkima", tegelikult nad õpivad esimesi sõnu. Kui beebi ütleb mõne sõna, siis ta kordab seda ema järel. Mida ema ütleb, seda beebi kordab. Seda sama kogemust järgivad uued kristlased alateadlikult, millegi pärast?
Neile räägitakse kirikus, et Jumal räägib ja seda teeb Püha Vaim, et see on nii lihtne! Ent kas ka neile? Muidugi mitte! Nad ootavad päevast päeva Jumala pöördumist, aga ei saa aru kuidas Jumal räägib ja nii nad ootavad edasi ja ei ütle kuuldavalt midagi. Siis kui vanemad kristlased palvetavad, on nad enamasti vaikselt. Mõned neist kardavad kuuldavat palvetada, sõnu välja öelda, sest nad mõtlevad, mida Jumal nende palvest küll sel moel arvab ning mida teised inimesed mõtlevad!
Vahel nad kogevad, et Jumal on neile midagi häälega öelnud, näiteks nende nime. Nii nagu Saamuel, kelle poole Jumal kuuldavalt pöördus. (1Sm 3:6) Kuid erinevalt Saamuelist, keda juhendas Eeli, ei aita keegi neid selles edasi kasvada. Ka ema ütleb lapsele tema nime. Laps kuuleb nime, aga ei suuda midagi vastata. Kogudustes õpetatakse, et sa pead (!) hakkama Jumalat kuulama ja temaga suhtlema; aga tegelikult paneb see beebikristlase pinge alla, sest ta ei suuda seda teha. Keegi ei selgita ära, kuidas Jumala Vaim suhtleb temaga isiklikult. Seda õpetust ei ole. Räägitakse suure suuga ja hurraaga et Jumal räägib, aga tegelikult need ei tea sageli ise ka päris täpselt, kuidas Püha Vaim seda teeb. Mõnede teod on küsitavad, sest see jutt on kaugel sellest, mida Jumala lapselt oodatakse.
Selliselt möödub uuestisündinud kristlase esimesed elukuud ja esimene aasta. Tal võib olla vaimseid kogemusi, aga ta ei tea, õigupoolest teda pole õpetatud, kuidas siis Püha Vaimuga suhtlemine päriselt käib. Samas see vaimus uuestisündinud inimene kogeb oma vaimu läbi, et tema sees on tunnetus ellu ärganud ja temaga juhtuvad "imelikud" asjad, millest tal varem aimugi ei olnud. Kuid kõne ja palve on enamasti napisõnaline või mõtetes, sest ta arvab et Jumal ei aktsepteeri tema algupärast palvet. See võib olla mõnesõnaline. Ta ei tea isegi kuidas alustada või mida üldse sobib Jumala käest paluda või öelda? Samas ta on tänulik, et Jumal on teda tähele pannud ja hoolitseb tema eest. Ta loodab seda edaspidi õppida. Sageli kõige enam kukuvad usust ära need, kes ei saa aru või ei tea, kuidas Jumal nendega suhtleb. Kui nad seda vaid teaksid, ei langeks nad kunagi usust ära.
See on selline rääkimise õppimise aeg. Kui uuestisündinud arvab, et Jumalaga peab rääkima piiblikirjakohtade läbi ja näeb, et vanemad usklikud ühtelugu tsiteerivad piiblit oma palvetes, siis tema rääkima hakkamine võib kesta aastaid vaatamata sellele, et ta saab aru, mida Jumal tahab tema elus teha. Kuid Jumal ei ole kirjanduse õpetaja kes ütleb, et sa pead Jevgeni Onegini poeemi vene keeles pähe õppima ja mulle veatult ette lugema! Sa tead küll, kui raske see oli?! Nii ka ema ei ütle lapsele, et sa pead Tammsaaret peast tsiteerima, enne kui sa "küpsuseksami" sooritad ja minuga võrdselt suhelda võid. Aga seda just sageli kogudustes õpetatakse. "Loe piiblit! Õpi piiblit, enne kui sa üldse suu lahti teed!" Seda on päris valus vaadata. See on nagu beebile öeldud: sa pead rääkima nii nagu mina räägin! Kuidas on tegelikult?
Isa ootab oma lapse "kõne" nii nagu vanemad ootavad oma lapse telefonikõne. Mõned vanemad muidugi ainult ootavadki seda, et lapsed neile helistaksid; aga Jumal on see, kes pöördub alati esimesena ja võtab ise ühendust. Iga päev! Ta kutsub, ta teeb kõik selleks, et sind usu juurde tuua ja sealt edasi ta õpetab, kuidas suhtlemine toimub. Selles ei ole midagi teistmoodi kui inimeste puhul, mil need suhtlevad omavahel ja üks palub midagi teiselt või õpetab või lihtsalt veedab aega koos teistega. Sama teeb ka Jumal.
Tema Püha Vaim on kristlase südames ja tema esimesed "pöördumised" on enamasti ära tuntavad, aga ärgu kellegil olgu krampi, et kuidas ma temaga räägin? Kui sa muidu ei saa, siis mine proovi üksi, kus teisi ei ole ja hakka rääkima temale seda, millest sa tavaliselt mõtled, igatsed, millest rõõmu tunned. Räägi mida sa päeval tegid või teha kavatsed, jne. Veel parem, räägi kuuldavalt nii nagu keegi oleks su kõrval. See vabastab sind krambist ja varsti sa oled täiesti kompleksideta. Sa ei pea mõtlema, mida inimesed sinust arvavad kui sa räägid Jumalaga. Sa räägid ju Jumalaga! Seetõttu ütle välja oma esimesi sõnu, kui sa varem seda teinud ei ole ja ta kuuleb sind. Ta kuuleb sind igal juhul ja ta teab isegi su mõtteid!
Ära oota, et Püha Vaim vastab sulle kuskilt pilvepiirilt, kõrgelt või kaugelt. Jumal ei vasta sulle ka kuuldavalt, nii nagu ema beebile, aga ta vastab nii, et sina sellest aru saad. Jumala Vaim räägib "sisemise hääle" abil. See tekst, mida sa praegu loed, on tema juhendite põhjal koostatud. Mine tema ette ja ta ootab, et sinu vaimu kaudu avaldada Oma mõte. See on Püha Vaimuga suhtlemise kõnetehnika, aga sellest täpsemalt järgmistel kordadel. Esmalt proovi temale rääkida oma asjadest. See ei ole palvetamine, isegi mitte meie isa palve. Jumal ei oota sinult luuletusi. Laps ju ei räägi emale luulevormis. Lihtsalt ole loomulik ja räägi endast, mida sa tunned, mõtled ja koged. Varsti sa avastad, kuidas tema sinuga vestlema hakkab ja oma mõtted sulle arusaadavaks teeb. Ta ei vasta sulle piibli kirjakohtadega. Ta räägib sinuga kui inimesega, nii nagu Aadamaga Eedeni aias. Kui tema on loonud sind oma näo järgi, siis tähendab seda, et ta on üsna sarnane sinuga ja suudab sinuga kui võrdne võrdsega suhelda. See vajab harjumist, eriti see mõte, et Jumal räägib minuga!
Ta teeb seda kõigiga, kes on vaimust uuestisündinud, sest sel juhul saab seda praktiliselt teha. Nikodeemos, kes oli õpetatud rabi, tuli Jeesuse juurde ja küsis, kuidas sa seda asja teed nagu sa teed? Siis Jeesus vastas, sa pead esmalt uuestisündima. Sina aga oled juba vaimult uus ja see tähendab, et sinu jaoks on see suhtluskanal avatud.
