Kui sa nüüd kolm aastat oled käinud koos Jumalaga, nagu jüngrid, siis sa peaksid juba suutma vahet teha mis on logos ja mis on rhema. Küllap oled kogenud esimesi suuniseid, nõuandeid ja saad tunnistada, kuidas need sinu elus sind aitasid. Kolm aastat on nii pikk aeg, et õppida rääkima, aga see kõne on siiski konarlik, pigem lühidad mõtted ja juhised, mida sa tajusid, mida Jumal sulle isiklikult ütles.
Jüngrid käisid koos Jeesusega kolm aastat ja nad ikka veel ei saanud väga hästi aru rhema toimimisest. Evangeeliumid kirjeldavad jüngrite pikka mõtlemist, arusaamist. Muidugi nad teadsid logost, tundsid pühakirja, sest esimese asjana mida Püha Vaimuga täitumisel juhtus, oli ju see, et Peetrus hakkas rääkima seda, mis ta varem oli kuulnud. Ainult et nüüd ta tegi seda sujuvalt, sest Püha Vaim tuletas kõike meelde. Mitte mälu ei olnud see, vaid Püha Vaim. See tuli seest poolt, südamest. Mälus on meil palju talletatud, ka pühakirja. Millegipärast see veab meid alt, kui meil seisavad ees valikud. Lihtsalt ei tule meelde õigel ajal. Kuid kui tuleb Püha Vaim, siis ta tuletab õige aegselt kõike meelde, mitte tagant järgi tarkusena, mis on mälu suur puudus. Me oleme tagant järgi targad, mingi hetk meenub meile see, mida oleks pidanud tegema, et asja oleks saanud lahendada palju paremini. Seetõttu Püha Vaim on see, kes südames tuletab meile meelde kõike, KUI me saame sellest aru, teeme vahet mälul ja südamel ja usaldame südamehäält. Kui tihti te näete jutlustamas kedagi, kelle mõte jääb peatuma, sest HOOPIS süda tuletab meelde mõne vahe repliigi ja sealt edasi Püha Vaim hakkab asja selgitama (rhema). See on nii tavaline. Keegi alustab oma jutlusega, aga tegelikult lõpetab seal, kus ta ise ei olnud planeerinud, sest Jumal rääkis. Sellega on ka vastupidi, kui me jätkame oma mõtetega, oma meelest, siis see vahemõte "kustub" ja meil otsekohe ei tule enam meelde see eelnev vahemõte. Miks? Sest ignoreerisime Püha Vaimu, aga teda tuleb austada ja seada esikohale, kui ta soovib meie jutule "vahele segada". Sest tema mõtted on kõrgemad ja tema tarkus ületab kõik maised head mõtted, mis me oma peaga suudame kokku panna.
Oleme kirjutanud, et Püha Vaim ei ilmu välja üksnes pühapäeval, kirikus, vaid ta on sinuga koguaeg kaasas. Ta on sinu sees ju! Väga paljud kristlased lähevad kedagi teist kuulama ja loodavad saada mõne leivakoorukese või rosina, aga see ei toida neid. Sest Püha Vaim ütleb, miks sa otsid seda väljast poolt? Ma olen ju sinu sees! ja olen kogu aeg sulle nõuandja ja õpetaja. Ta annab soovitusi ja inimene saab otsustada, kas see võtta arvesse või mitte. Noored kristlased, kristliku elu nö puberteedieas, - tegelikult kuulavad küll Püha Vaimu, ainult et vahel see jookseb neil ühest kõrvast sisse ja teisest välja nagu eestlane ütleb. See on mõte ei ühti nende endi arusaamaga. See piirab vabadust. Seetõttu otsitakse hingele meeldivaid sõnumeid ja vahel satutakse lõksu. Sest kurat annab ainult meelitamise abil ja see on põhjus, miks noored kristlased eksivad väga tihti ja satuvad probleemidesse. Neile meeldib sõna, mis ei häiri neid.
Kuid Püha Vaim ei anna üksnes rõõmu ja rahu mõtteid, vaid ta on ka hoiataja ja keelaja. Nii nagu isa keelab oma last, aga millisele lapsele meeldib kui teda keelatakse? Ikka on nii, et isa on halb ja kõik teised head. See on selline lihalik mõtteviis, mis iseloomustab buberteedi iga, aga ka hilisemat kristliku elu, mil kristlane on teismeline. Samas teismelised ei taha üldse midagi kuulda oma vanematelt, seetõttu puberteedieas kristlane vähemalt on usin ja püüab siiski olla ka oma Vanema meele järgi kui vähegi võimalik on. Nad on üsna muretud ja täis rõõmu ja lootust. Nad on aru saanud et Püha Vaim on isik, kelle kaudu nad pääsevad ligi Jumalale ja on ka innukad kristlikus elus ja selle järgimises ning õppimises. Püha Vaimul on hea neid juhendada, sest nad on avatud ja otsivad kontakti elava Jumalaga. See juhtus ka pärast nelipüha, kui jüngrid said täis Vaimu ja te näete, kui innukad nad kõiges on. Kuid hiljem "toodi neid maa peale tagasi", kui hakkasid tulema keerulised olukorrad ja nad pidid kokku puutuma oma elu reaalsusega, vastastega ja probleeme lahendama.
Sageli saanud Püha Vaimult mõne juhise, on need pigem liiga innukad ja võivad asja lihtsasti üle võlli keerata, arvates, et Jumal tahabki neilt kõike ja palju rohkem. Siiski Jumal väljendab end üsna konkreetselt ja ta ei eelda, et me sellest teeme õpetuse, et nüüd ta tahab meid suisa kutsuda kuhugi misjonitööle, kui me ei saa aru Püha Vaimu rollist. See on nii tüüpiline puberteediea kristlastele, et nad tahaksid otsekohe minna kuhugi teenima, aga tegelikult Jumal ei ole neid veel nõus saatma. Jumal ju näeb meie hingelist tahet ja teeb vahet meie vaimsetel võimetel ja võimalustel, mida nii noor kristlane suudab või saab ära teha. Jumal ei saada sind tegema tööd, mida ta teeb koos vanemate kristlastega, kelle vaim on valmis ja harjunud vaimsete praktikatega. Seetõttu valmistab noortele meelehärmi see, kui neid ei panda kohe koguduse ette tegema vastutustundlike töölõike. See ei ole Jumala meetod. Kuid kristlane on kuulnud Püha Vaimult, et ta tahab tööle kutsuda, siis see ei tähenda, et ta seda tahab otsekohe. See on nagu noore prohveti kutsumine, teda ju ei hakka kohe prohveteerima, vaid käib koos õpetajaga, enne kui Jumal teda täielikult töösse rakendab. Iga asi omal ajal. Kõik tahavad olla prohvetid, aga Jumala vägi on suurem kui kõik annid ja vägi on igas kristlases olemas, ainult et see on nagu patarei teleka puldis, millele ei ole käsku antud telekat käima panna. Seda ei juhtu niipea.
Laias laastus võib öelda, et noor kristlane tahab väga kuulda Jumala Vaimu häält ja kogeda vaimseid nähtusi ja seetõttu Püha Vaim saab teda tihtilugu rohkem kõnetada kui mõnda vana venda, kes on sukeldunud logose uurimisse ja ei ole enam innukas tegudele, pigem pidur ning meeldib targutada ja õpetada. Mõistagi on ka sellised õpetused vahetevahel asja ette, kui need on sügavad vaimsed kogemused. (Aga see on siiski erand, et keegi sukeldub religiooni õppimisse, kellele rhema on liiga pealetükkiv ja väsitav.) Alla kümne aastased lapsed on seevastu väga tegusad ja õpivõimelised ja nad tunnistavad igal võimalusel sellest, kuidas neil oli Püha Vaimu kontakt ja nad said selle läbi kogeda Jumala pöördumist.
Kümne aastaga on kristlane jõudnud kokku puutuda ka paljude kirikute ja kogudustega. See algus on pigem selline, kus otsitakse kogudust inimeste järgi ja maailmavaate põhjal, kas need inimesed meeldivad või mitte. Mõnel on koguduse otsimine peensusteni paika pandud, milline tema meelest peaks olema enamus koguduse liikmeid ja milline hoone, milles ta on nõus kohal käima. See on selline hoiak, mulle meeldib või ei meeldi. Kui aga keegi kuulab Püha Vaimu häält, siis, väga oluline ei olegi see millised on inimesed, sest nad kõik on ühel hetkel saanud päästetud ja oma puuduste ja vigadega, inimlikud, aga siiski edasi jõudnud. Püha Vaim annab soovituse küll, aga ta kindlasti ei ütle, et see ongi see "pere" (kogudus), kus sina pead olema. Selles küsimuses ei ole mingit sundi ega õpetustega piiramist, et kui sa läbid need ja need etapid, alles siis sa saad liikmeks. Püha Vaim ei ütle seda kindlasti. See ei ole ka piibellik, sest algkogudus ei järginud mingeid kirikutavasid või doktriine, kõik liikmed olid neil ühine pere, suur Jumala pere, millest Paulus kirjutab ja rõhutab oma kirjades ja Apostlite tegudes te saate selle toimimist uurida. Laps tahab valida oma vanemaid, aga kui ta saab täisealiseks, siis ta vaatab asjale nii nagu seda teevad täisealised.
Tavaliselt kolmanda aasta lõpus on kristlane juba õppinud selgeks, millal Püha Vaim temaga suhtleb ja kuidas see praktiliselt välja näeb. See nõuab harjutamist. Sest see on täiesti uus keel, mida inimene varem ei saanud kasutada, kuivõrd tema vaim oli surnud. Kuid nüüd on Püha Vaim tema sees ja see uus suhtlemisvahend, see on põnev ja imeline keel, mida teistel inimestel ei ole ning see kogemus toob igapäevases elus palju rõõmu ning avastusi. Seetõttu noored on valmis tunnistusi andma sellest, kuidas Püha Vaim neile midagi erilist ütles või tegi.
Kui te loete pühakirjast apostlite kirju, siis ega need ei ole kirjutatud otsekohe, kui jüngrid said Püha Vaimu. Need kirjad on koostatud erineval ajal, mil jüngrid olid õppinud Püha Vaimuga suhtlemist.
Pange tähele mida Jeesus räägib jüngritele Johannese evangeeliumi alates 13 pt jj, seal on jüngrid toetunud Jeesuse sõnale, kes sai oma mõtted niisamuti Püha Vaimu kaudu, mil teda ristiti, aga ega Jeesusel, oma inimlikkuses oli samuti tegemist, et praktiliselt seda kõike ise läbi teha. Ta oli sageli üksi ja mõistagi Püha Vaimu "koosolekutel", kus ta palvetas ÜKSI ja kuulas, mida temale Püha Vaim ütles.
Näiteks pandi teda ikka väga rasketesse olukordadesse ja ta pidi saama otsekohe Püha Vaimu kaudu juhised, kasvõi siis, kui teda kiusati maksuraha või tema ette toodi abielurikkunud naine. Jeesusel ei olnud vastust varnast võtta, ammugi VT selline sõna puudus, aga ta sai Püha Vaimult rhema, mida sellises olukorras öelda, selleks ta võttis hetkeks aja maha ja pidas Püha Vaimuga nõu. Seda on kirjaldatud evangeeliumis.
Siiski on vähe kirjeldatud Jeesuse lapsepõlve sündmusi, kuivõrd seda, et ta oli kaheteistaastaselt templis ja paistis silma oma tarkuse poolest. Tegelikult kaheteistaastaselt käisid kõik noormehed läbi "kursused" sünagoogis ja ei maksa arvata, et rabid lasid teda "jutlustada" kuskil "teenistusel". Seda mitte, lihtsalt on kirjutatud, et ta paistis silma oma tarkusega, et isegi vanad rabid imestasid, kus tuleb tema tarkus. Piibel kirjeldab, et tema peal hingas tarkuse ja arukuse vaim, mis on mõistagi Püha Vaim. Seetõttu ta oli erilise Püha Vaimu eestkoste all. Seda anti prohvetitele jms. Tema eakaaslased teadsid logost, aga neil ei olnud Püha Vaimu lähedust sel määral kui Jeesusel juba sündidest alates, oli Püha Vaim isiklikult tegev Jeeuse elus.
