Kui Jumala lapsed vaaruksid raskuste all, siis milleks neile Jumal? Kui Jumal vaataks seda lihtsalt pealt? Sellises olukorras pole ka rõõmu. Pole lootust, pole rõõmustamise allikat. Lohutuse Jumal ei taha kindlasti näha oma lapsi raskuse all. Kuid jumalakartlike kiusatakse taga. "Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga." ütleb Paulus Timoteosele, 2Tm 3:12. Kuid asja juures on konks. Kui meid kiusatakse taga, siis me ei nõrke. Meid ei saa võita! Sest me juba oleme võitjad. Võitjale ei tee isegi teine surm midagi (Ilm 2:11), sest tal ON igavene elu, mida ei saa ära võtta. Võitjale antakse süüa peidetud mannat, aga isegi uus nimi ning muidugi, süüa elupuust (Ilm 2:7,17)! Kas võitja peaks kurvastama?
Jumal ei hülga võitjaid. Jumal elab koguni MEIE SEES. Sageli just usku proovile pannes võime tundma õppida kirgastatud rõõmu. Me näeme iga katsumuse taga armastust. Isegi iga karistus toob Tema armu. Jeesus jõi lõpuni selle kibeda karika, sest ta teadis, et Isa ülendab teda ausse. See karikas muutus talle kasuks. "Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest." (Hb 12:10) Samuti ütles Paulus, et suremine on talle pigem kasulik, mitte et ta oleks surma otsinud.
Jumal õpetab meid igas olukorras vaatama Tema peale. Kuidas me siis üldse saame olla õnnetud, kui me süda kuulub Temale ja meie elu on antud Issandale, me ei kuulu enam iseenestele?
Alati leidub rõõm, mis pisarad kuivatab. "Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene." (2Kr 4:17,18) Jeesus ütles otse: "Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse." Oled sa mõelnud kuidas? Ikka rõõmu abil, ikka rõõmu! Rõõm on tugevuseks.
Inimestel on valearusaam rõõmust ja rõõmustamisest. Nad mõtlevad, et kuidas saab rõõmustada, kui me peame oma patte andeks paluma? Nad näevad oma patte, aga patumüüri taga ei saagi näha armu ja rõõmu! Müür varjab seda. Kurvastus patu pärast on ainus viis meeleparanduseks ja ainus pääsetee. Väljaspool seda ei ole andeksandi ega igavest rõõmu.
Maine rõõm on üürike. Eestlane ütleb: pill tuleb pika ilu peale. Miks? Sest ta EI TUNNE Jumala armastuse olemust, eesmärki ega päästeplaani. Kristus on inimesed päästnud hirmu alt ja juba täitnud oma lapsed rõõmuga! See on seespidine vara. Esmalt õigus, siis rahu ning rõõm. See on seaduspärasus. Iga patu taga paistab tegelikult rõõm, nagu tunneli lõpus valgus. Inimesed ootavad pigem vitsa, sest nende maised isad on neid sel moel nuhelenud ja selles nuhtlemises ei ole ette nähtud mingeid rõõme, vaid üksnes hirmu tundmine vanemate ees ja karistus. Aga Jeesus võttis karistuse enda peale ning Jumala armastus andestab, ent andestuse kinnituseks täidab ta kurva südame rõõmuga. Et me ei nõrkeks. See on andestuse ja osaduse, üksmeele märk.
Kuigi oleme oma hoolimatusega ära teeninud karistuse, siis, milline on sinu kogemus, kui sa pidid isa käest vitsa saama, aga otsustaval hetkel ta ütleb: ma ei karista sind. Rõõmusta, aga ära enam tee pattu! Just selline sõnum öeldi naisele, keda variserid tahtsid kividega surnuks visata, aga nad kõik lahkusid, sest kõik olid pattu teinud. Armu andmise otsus purustab ka kõige kivisema südame. Selline on Jumala andestuse väe saladus. See muudab inimest, Saulusest sai Paulus. Seetõttu vajame mõistmist, et meie alandus on ikka välja teenitud küll! Kui me seda ei mõista, siis ei mõista ka andestust vastu võtta ja ei koge kunagi Jumala Püha Vaimu rõõmu.
Kui inimene saab aru oma hukule määratud olukorrast, aga ei ole selle üle sugugi mures, on see inimese jaoks kõige ohtlikum olukord. Kuid kahetsev sõna toob väljapääsu ja annab kingituseks rõõmu. (Js 57:15-18) Patu pärast kurvastusele kaasneb rõõm, aga ka vastupidi! Alandlik kristlane on rõõmus, kui tema süda murdub patu pärast. Üks siiras patukahetsus tähendab enam kui kogu maailma ahvatlused ja meelelahutus pakub.
Ka valu, mida me oleme põhjustanud oma Isale taevas, on vajalik Issandas rõõmustamiseks. Need on nagu kaks medali poolt. Ühel pool on kiri kui patu "väärtuse" arv, teisel pool on andestaja pilt. Nii nagu Jeesus näitas münti neile, kes tulid teda kiusama maksuraha küsimuses. Kui sa mündi poolt vahetad, ei näe sa enam väärtust e numbrit, vaid juba isandat, kes selle väärtuse kehtestas. Kuid Jeesus on selle nimel maksnud oma kalli vere hinna. See kuulub meile ja selle väärtuse ulatuses saad vastu võtta puhast rõõmu! See ei ole täiuslik, aga see on esimene rõõmus samm. Siiras meeleparandus pakub iseenesest rõõmu kõigile, aga inglid rõõmustavad taevas iga meelt parandanud patuse eest. Iga kord, kui keegi tuleb usule, on inglite seas suisa rõõmupidu! Miks sa ei peaks rõõmustama?
Piiskop Joel Luhamets: "Meeleparandus on rõõmus sündmus!"
Palveõhtul, 21.02.2023, Tallinna Metodistikirikus.
