PIIBELLIK MATUS

Matusetalitusel võite vahel kuulda fraasi: "... kuni Issand äratab üles viimsel päeval". Kas sellel on piibellik alus? See tuleb Taanieli raamatust: "paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks." (Tn 12:2) Kuid seda kuuldes tekib kristlasel kohe küsimus: miks peab kristlane seni ootama, kui ta suri Issandas? Kui ta suri usus Kristusesse, siis, tal ei ole põhjust kuskil mujal olla kui vaid taevas! Uskmatu aga küsib samal ajal: oot, kas ta siis ei pääsegi taevasse, mida ta ise uskus saavat?

Israelis maetakse surnuid võimalikult selle koha lähedal, kuhu oodatakse oma messia tulekut (nad ei tunnista Jeesust), et olla esimeste hulgas, keda surnuist üles äratatakse. Paraku täna see ei kehti, sest need kes Jeesust vastu ei võta, on juba igaveseks temast lahutatud, Jeesus on ainus uks. (Kes tunnistab poega, seda tunnistab ka isa, selgitas Jeesus lisaks kõigele. Mt 10:32,33)

Jeesus tuleb kõigi pühadega ja seab oma kuningriigi. Piibel kirjeldab nendes sündmustes kõike muud kui käimist viimses kohtus. Jeesuse tulekuga algab Kuningate kuninga igavese riigi ajastu, mil Issand valitseb maa peal. Ta tuleb Õlimäele, sama koha peale, kust ta taevasse tõsteti. Ta hakkab valitsema elavate, mitte surnute üle. Ka kõik pühad kes päästeti, kuuluvad elavate hulka, neil on igavene elu siin!

Ülesvõtmisest kirjutab veel Paulus tessalooniklastele, ta ütleb, et kui usklikud üles kistakse vastu Issandale (1Ts 4:17), tõusevad surnud enne seda üles. Tekib paratamatult küsimus: Kas need, kes surid Issandas ikkagi ei pääse taevasse ja peavad "ootama" taeva ukse taga? Kui see väide vastab meie kohta tegelikkusele, siis on suurem osa Pauluse kirjadest ja õpetustest Jumala armust ja päästest pehmelt öeldes vastuoluline ja me keegi pole usust õigeks mõistetud ja ikka veel sureme oma pattudes.

Seoses surnute olukorraga on Paulus avaldanud siiski oma isikliku seisukoha, teoloogia, nagu ta avaldas arvamust naiste olukorrast koguduses, et need küsigu kodus oma meestelt, aga koguduses olgu vait. See ei olnud Jumala sõna ega Jumala plaan.

Isegi ingleid ei panna kinni rahuriigi ajal peale ühe. Kuid viimses kohtus mõistetakse kohut ka nende üle.

Jeesuse kirgastamise hetkel viibisid temaga koos Peetrus, Jaakobus ja Johannes, kes kõik tunnistasid seda, et Eelija ja Mooses rääkisid Jeesusega. (Mt 17:3) Eelia võeti otse taevasse. Temaga on asi selge. Kuid me ei tea, et Mooses oleks elusalt taevasse võetud, siis ta peaks ootama surnute ülesvõtmist, on ju nii? Piibel kirjeldab, et ta suri ja inimesed leinasid Moosest. Kuid Moosese haua paika ei tea keegi, on teada ala ja see, et Jumal ise mattis tema orgu Moabimaal. (5Ms 34:6) Nüüd aga ühtäkki näeme Matteuse testamenti lugedes, et Mooses on juba taevas? Tohoh! Kuidas see sai juhtuda? Pealegi suhtleb Jeesusega, kes on maa peal ja viibib jüngritega mäe peal!

Mida sellest kõigest arvata?

Esiteks seda, et surnute ülesäratamisest tuleb juttu nende suhtes, kes surid enne Kristust ja kehtib neile nende olukorras, Jumala eelduste täitmise puhul.

Eenok ja Eelia võeti elusalt ära. Kuid taevas on veel palju neid, keda Jumal pidas õigeks ja seetõttu päästis surmavallast. Nähtavasti peab olema ka palju neid, kes ei ole taevas ja lähevad kohtu alla, seega peetakse seni kinni. Kuid see ei puuduta neid, kes mõisteti usust õigeks, kes surid juba peale Kristustuse lunastustööd, pärast tema ülestõusmist. Kui inimene on õigeks mõistetud, siis Jumal täidab oma uue lepingu tingimuse ja ta hing päästetakse, ta läheb kohe taevasse.

Kohut saab pidada nende üle, kes täitsid käske, siis nende teod kas mõistavad neid õigeks või süüdistavad. Vahel te kuulete kirikutes ka sellist ütlust: kõik lähevad kohtu alla. Tegelikult, nagu juba eelnevalt selgitasime, "kõik" ei sisalda õigeid ja päästetuid. Seda kinnitab uus leping.

Kohut saab pidada nende üle, kes ei ole kuulnud evangeeliumi. Jumal on õiglane. Kui aga inimene kuulis evangeeliumi ja lükkas selle tagasi, siis nende üle on kohus juba peetud (sõna), nii ütles Jeesus. Kui ta seda väitis, siis asi on teada, kas meile meeldib seda kuulda või mitte. Ta rääkis põrgust, mida lahutab kuristik ja kust ei ole väljapääsu. Tegelikult on asi lihtne. Jumala leping peabki olema arusaadav, mitte mõni inimlik kaval seaduse väänamine või religioon surnute olukorrast. Jumala leping on ühemõtteline. Kahjuks inimesed, eriti valeõpetused annavad inimestele asjatult lootust, vahel selleks, et neid lohutada. Pühakiri siiski määratleb täpselt, kuidas hingega jääb, kes Jeesust vastu ei võta.

Tulles tagasi ihu juurde.

Tuhastamine ei ole olnud kunagi juutide ega kristlaste tava, vaid tuleb idamaa rituaalidest ja matmise kommetest. Eriti see, mis toimub tuha hoidmisega. Inimesed hoiavad urne oma kodus, mis on rituaal ja ka selle laiali puistamine on rituaal, paganlik tava. Tegelikult ebausk. Urnimatus ei ole piibellik ega kristlik. Otse vastupidi, piiblist leiab ihu matmise ja ka kirstumatuse.

Juba Vanas-Egiptuses inimesi maeti, mitte ei põletatud; rikkaid maeti koos teenijatega. Usuti hauatagusesse ellu. Tegelikult teati õigesti, et inimesel on hing ja see on surematu, nii arvati, et ta elab hauataguses elus edasi. Seetõttu pandi kaasa ka isiklikud esemed.

Kristluses tõesti usume igavest elu ja seda, et meie hing läheb peale surma otse taevasse, aga see pole mingi pimeduse maailm või olek surmavallas. Meie usume seda, mida Looja lubab. Surnute matmise tava on vanem kui me oskame isegi seda arvata.

Näiteks on väga täpselt kirjutatud, et Joosepil oli kirstumatus. Piiblis leiame ka sündmused, et juudid matsid surilinadega, aga maeti ka kirstudega. Esimese Moosese raamat lõpeb just Joosepi surma kirjeldusega. Joosepi kohta kirjutab piibel järgmist: "Ja Joosep suri, sada kümme aastat vana, ja ta palsameeriti ja pandi kirstu Egiptuses." 1Ms 50:26 Võimalik, et paljudele meie ajaveebi lugejatele tuleb see fakt üllatusena? Kirstumatus on mitte üksnes kristlik tava, vaid sel moel maeti paljud meile piiblist tuntud usuisad. Kui kirstu ei olnud, siis ta maeti surilinades.

Kindlasti tekib küsimus: kas tuhastamine siis ei ole õige viis? Teoloogiliselt ei ole ju vahet, kui te surete Issandas, siis teie hing läheb taevasse, isegi juhul, kui teie ihu ei ole võimalik matta või see üldse jääb kadunuks, nt sõjas. Seal võib inimene ka tuhaks põleda.

Mida siis tuhastamise osas öelda veel?

Esiteks, selle juures ei tohi teha tuha laiali pildumist, kuna see on usu rituaal ja paganate usukomme. Teiseks, tuhka ei tohiks hoida alles, vaid tuleks sama aegsasti matta maha nagu ihu matus, sest tuha hoidmisega kaasnevad inimestele kiusatused, aga need on deemonliku päritoluga. Deemonid kasutavad seda ära. (Inimesed otsivad kontakti lähedase hingega peale nende surma.) Siis lein jääb kestma, aga see ei ole hea leinaja hingele. "Kui aga surnute ülestõusmist ei ole põhjust oodata, siis ei ole vajadust keha matta, mis vahet siis on?"

Kui kristlase ihu on Püha Vaimu tempel (1Kr 6:9), siis, meil ei ole õigust selle ihuga teha kõike mis meil pähe tuleb või meeldib. Isegi mitte pärast meie hinge lahkumist.

Jeesust ei tuhastatud.

Nii ka meil tuleb valida sama viis ja austada Jumalat. Kui see meie lähedastele tülikaks osutub, siis, see näitab pigem nende austuse puudumist lahkunu suhtes, kus mugavus on tähtsam kui lähedase inimese elust lugupidav ärasaatmine. Milleks siis üldse matta, las jääb metsa alla rebastele, ta on ju surnud?!

Kui lahkunu pannakse kirstu, siis enne tema matmist (mulda sängitamist) me tegelikult jätame hüvasti inimesega, mitte tuhaga!

Kirstumatus on kirikus püsinud oluline komme läbi kogu kirikuajaloo, kuid oli seda ka tuhandeid aastaid enne Kristust. Kui te küsite meilt, kas tuhastamine või kirstumatus, siis meie vastus on piibellik: kirstumatus.

Küsimus lugejatele: kuidas oleks saanud Laatsarust surnust üles äratada, kui ta oleks tuhastatud?