Sageli inimesed ütlevad teise kuuldes välja sõnu või mõtteid, mida nad ei peaks. (Mt 7:3) See pole ka usklike puhul teisiti. (Lk 6:37) Vahel te näete, kuidas keegi ütleb välja midagi, mida ta arvab, et see inimene peaks ütleja arvates ilmtingimata tegema või muutma või on lihtsalt hinge kriitika.
Enne kui öelda midagi kritiseerivat, küsi endalt: kuidas ma selle mõtte sain? Äkki ta juba teab? Püha Vaim on ju kõikvõimas ja miks ta ei saa seda öelda? Kui ta tahab midagi öelda, küllap ta siis juba ise ütleb kui vaja on!
Kuigi Püha Vaim toob inimestele meeleparanduse, siis Püha Vaim ei delegeeri oma kohustust usklikele. Sageli usklikud ei mõista seda, eriti see paistab silma siis, kui kohtumõistmine domineerib kõrgemal Jumala armastusest (1Kr 13:13) ja halastusest. Eriti aga nende seas, kes pole armastusest täidetud ja pigem kõlisevad. (1Kr 13:1)
Mida see teeb?
See lõikab inimestelt ära igasuguse pääste ja lootuse, kui neile ühtelugu räägitakse, et sa peaksid ennast kogu aeg süüdi tundma. Nii öelda igaks juhuks, mõistma kohut enda üle.
Kuid Jumal on uskliku õigeks mõistnud, siis nad sellega seavad ennast Jumalast õiglasemaks, nad arvavad, et Jumal ei mõista õigust piisavalt karmilt.
See aga külvab lootusetust ja päästva armu tühjaks tegemist. Sel kombel võetakse inimeselt ära väärikus. Kui tal seda oli enne kirikusse tulekut veel pisut, siis kirikus öeldakse, sa oled täiesti lootusetu ja vajad kohtu mõistmist ja hukku. Sellist meelsust te kuulete liturguas, isegi palvetes ja pole ime, et nö "õiglasemad" lähevad sellise meelsusega kaasa. Kuid halastus ja arm võidutseb kohtu üle! Jeesus ei mõistnud kohut oma jüngrite üle, ammugi ta ei luba seda teha meil.
Seetõttu inimlik kohtumõistmine on sageli mitte Püha Vaimult insipireeritud, vaid kuradist ja patt. Eriti kui seda lodevalt ja vastutustundetult kasutada. Kahjuks see kiusatus on paljudel usklikel. Seda tehes nad arvavad, et teevad Jumalale teene, tegelikult pole Püha Vaim neile kohtumõistmise sõnumeid andnud ega lubanud midagi öelda. Pigem on hukka mõist lihalik, tihti kahjuks ka deemonlik vihje kellegi suunas.
Püha Vaim on kõikvõimas ja saab iga uskliku vastu rääkida mida tal vaja on ja sageli tal ei olegi millestki meelt parandada, kuigi ta võib oma meelt uuendada, aga see töö on iga uskliku puhul alati personaalne protsess ja isegi siis kui ta meelt ei uuenda, on ta ikkagi õigeks mõistetud ja päästetud.
Meele uuendus on hea, kuid see ei takista päästet vastupidiselt patule, millest usklik meelt parandas.
Seda saab segi ajada, aga seda meelte segadust kasutab ära osavasti deemon, kes sel kombel usklike suu läbi teist uskliku maha teeb. Ometi nad mõlemad on Jumala lapsed. Ärge siis hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks! Ärge petke ennast ega teisi tühjade sõnadega. Sest varem te olite pimeduse lapsed, nüüd aga olete Jumala lapsed! Teis igaühes on Püha Vaimu valgus ja usaldage see pigem temale, sest tema ei jätä midagi olulist kahe silma vahele, mida teie oma liigsest agarusest arvate et jäi? Ei jää!
" Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed - valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões -, uurige, mis on Issandale meelepärane, ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!" Ef 5:8-11
Valguse vili on igasugune headus, aga teiste sõnadega maha kiskumine ei ole headus.
Teiste üle kohtu mõistmisest võib saada ka patt! Olge sellega ettevaatlikud, et te teiste üle arutledes ei saaks ise väärituks, õpetas Paulus.
Ärge hakake kaasosaliseks kuradi süüdistustele, kes käib ringi ja tahab neelata iga võimalust Jumala lapsi maha tehes, see ei ole Jumalale meelepärane. Sellega te ei teeni Issandat, vaid teete talle karuteene.
Kui te näete sellist kiusatust, siis paljastage see ENDA jaoks, seistes vastu deemonile, aga oma õde või vend jätke sellest mängust välja! Kurat käib nii või teisiti ja teeb kõiki maha ja iseäranis tunneb ta kahjurõõmu sellest, kui usklikud teineteisele halba teevad. Ärge saage tema suuvoodriks.
Kui Püha Vaim tahab kedagi noomida, siis ta teeb seda ise. (Ta ei ole andnud teile selleks meelevalda.) Kuid ärge ajage segamini meeleparandust ja meele uuendamist.
Püha Vaim tegeleb iseäranis nende inimeste meele uuendamisega, keda ta tahab seada teenistusse, mõnes ametis, siis ta pühitseb, et ka inimese mõtted, tahe ja teod (meel) saaksid piisavalt puhtaks ametis teenida, aga see EI OLE meeleparandus patust.
Kirik peab eelkõige meelt parandama meeleparandusest! Seda on valesti õpetatud ja pole ime, et inimesed seda ei mõista ega suuda vahet teha ning teevad teineteisele kurja. Uuendage meelt, aga ärge nõudke meeleparandust õigeks mõistetud usklikelt, kui nad seda juba teinud on ja käivad koos Issandaga.
