"Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus." Mt 24:12
Sellest väga vähe räägitakse, aga see sõnum asetseb kesksel kohal, mis kirjeldab lõpuaega. Kas see puudutab meid? On ju nii et kristlased ootavad ülesvõtmist ja paljugi mis lõpuaegade kohta kirjutatud on, siis enamus juhtub alles pärast ülesvõtmist. Aga mitte see lõpuaja tunnus!
Jeesus ütleb: "Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb." Ent ta avab ühe äärmiselt olulise tunnuse ja see ei räägi mitte uskmatutest, vaid usklikest. Meist! Ta ütleb: "Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus." See käib meie kohta.
Väga paljud ei pane tähele tema sõnumi fookust, sest nad keskenduvad ülekohtule. Ülekohtuga on läbi ajaloo olnud ikka nii, et see vahel võtab võimust, siis aga kaotab mõjujõu või vähemasti surve annab järgi ja inimesed saavad jälle hingata. See on nagu sünnitusvalud, hooti. (Mt 24:8) Inimesed ikka ja jälle räägivad, et nii suurt ülekohut näevad nad esimest korda ja see on ülemailmne. Tegelikult inimeste elu on lühike ja meil ei olegi vähimatki võimalust hinnata kui suur ülekohus oli enne meid. Kui aga ülekohus kasvab, nagu viimased kaks aastat oli, siis, nüüd on taas olukord, et justkui ei olegi väga hull? Saab minna sööma ilma maskita ja "nõiajahti" ei peeta. Oleks nagu taas parem elu? Kui saaks elektriarved ka makstud, siis saab hakkama.
Lihtsalt ülekohus muutub. Enne oli üks, nüüd aga teine viis.
Kuid pangem tähele, usklikud otsivad märki ja mõtlevad, kas ülekohus on juba võimust võtnud? Kuid see ei olnud märk, millele keskendus Jeesus oma hoiatuses.
Ta ütles: "paljude armastus jahtub." Armastus on märk, millele tuleb pöörata tähelepanu. Kuidas aga seda teha?
Kui me käime armastuses, vähemasti arvame seda eneste kohta, siis tundub, et polegi probleemi. "See on nähtavasti uskmatute kohta kirjutatud," ütlevad kristlased lohutuseks. Kuid Jeesus ei väitnud seda. Kui aga küsime, kellel on armastus, siis jõuame tõele lähemale.
Usklikel on armastus. On nii? Nemad said Püha Vaimu läbi vaimuvilja. Seetõttu meil ei ole põhjust otsida armastuse märki mujalt kui vaid peegli ees seistes. Kuidas on minuga, mil määral leiab armastust minu sees ja kaudu?
Armastusega on alati kitsas käes. Kes saab öelda, et ta armastab lõpuni? (Jh 13:1) See on selline küsimus, mille osas meil võib palju arvamusi tulla. Ise arvame, et meiega on kõik hästi, mõni õde või vend on meist veelgi paremal arvamusel kui me ise, aga inimesed, kes Jumalat ei tunne, ka neil võib olla meist oma arvamus. Lisaks kõigele muule, on ka Jeesusel meie kohta oma arvamus. Kuid jätame sellele vastamata. Jäägu see nö koduseks ülesandeks.
Kuidas toimub jahtumine? Kui me teeme toitu, siis mõned toidud süüakse külmalt, mõned vaid kuumalt, aga paljud leigelt. Johannes kirjutas tabavalt: "Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust." (Ilm 3:16) Ole külm või kuum, aga mitte leige! Ta kirjutab armastusest, mitte toidust.
Iga toiduga, ka vaimuliku toiduga on nii, et osa sellest kõlbab külmalt süüa, osa sellest on vaimule vastuvõetav üksnes kuumalt, Püha Vaimu tule soojuses. Kuid pangem nüüd hästi tähele, mille vastu Jeesus hoiatas? Kas ta mitte ei öelnud, et toiduga toimub üks protsess, see jahtub? Jahtumine aga toimub pikka mööda, on nii? Kraad kraadi haaval. Alguses nagu ei pane tähelegi. Kui te võtate lonksu kuuma teed, siis, võite kurgu ära põletada. Kui te aga mõnda jooki võtate külmalt, võite kurgu hoopis külmetada! Selle tundmine on lihtne! Kuid palju me saame aru, kui toit jahtub 35 kraadi pealt 30 kraadini? Enamus ei tee vahet.
Jahtumine on protsess, mis toimub märkamatult ja seda märki on sama raske märgata, kui kellegi armastus grammi võrra jahtub.
Uskuge, see on nii märkamatu, et alguses avaldub see mõne tühise viisakusvormi läbi, lõpuks aga unustate inimese või teil ei tule isegi meelde, millal te seda inimest viimati nägite rääkimata armastusest?! See on ohtlik, kui see juhtub Jumala armastusega. See on nagu sool, mis kaotab oma mõju. (Mt 5:13)
Jeesus ei juhtunud sellele tähelepanu mitte ilma asjata, sest jahtumisega harjub inimene ära. Inimesed harjuvad kõigega ja märk on see, kui usklikud harjuvad ära, et armastust ühel hetkel enam polegi nende viljade hulgas.
Jeesus ei hoiata, et rõõm kaob ära või rahu jahtub, ei. Mõni on nii rõõmus, et unustab vennaarmastuse hoopis ära, sest see jahtus. (Hb 10:25) Mõne rahuvili on nii suur, et teda ei loksuta mitte miski, varsti on see suisa jumalik ükskõiksus! Peaasi et asi on Jumalik, aga armastust ei leita enam.
Kogudustele ei ole saatuslik mitte tagakius (Rm 8:35), vaid armastuse jahtumine. See on peamine põhjus, miks usklikud ei saa enam kokku või ei räägi armastusest. Kuidas nad saavadki seda teha, kui "toit" jahtus ja see ei kõlba muuks kui sülita välja. Selline pilt on muidugi väga must tsenaarium, aga kui armastuse jahtumine jätkub, siis on ühel hetkel usuasjadega nii kaugel, et pole vilja isegi külvamiseks! Lõikusest ei maksa unistadagi!
Jahtumine on usu üks kõige suurem vaenlane, sest see toimub märkamatult ja pika aja jooksul.
Mõni arvab, et temas on ikka armastust, aga tegelikult pole tegusid. Surnud usk? Ülekohus ei sunni kedagi loobuma armastusest, see on lihtsalt lõpuajale omane paratamatu nähtus. Ka tagakius motiveerib pigem Jumala lähedusse, mitte ei kahanda meie usku. Kuid leigus ja armastuse jahtumine, see on ohtlik ja lõpuaja märk, millega puutub kokku iga usklik, olgu ta kuitahes innukas. Peetrus oli jüngritest kõige innukam. Kes aga salgas Jeesust esimesena? Ind ja tunded on vajalikud, aga, ilma Jumala agape armastuseta pole meist midagi! Armastusest tuntakse meid ära, et me oleme Kristuse omad.
Paulus kirjutas Timoteosele: "Sel põhjusel tuletan ma sulle meelde, et sa taas õhutaksid lõkkele Jumala ande, mis on sinus minu käte pealepanemise kaudu." (2Tm 1:6)
Usklikud saavad vaid ise üles õhutada Jumala ande, ka agape armastus on and. Seda tuleb jagada, läbi tegude. Teisiti seda andi "üles soojendada" ei saa. Ajage "toit soojaks" ja jagage välja! Keerake oma armastusele veel enam Püha Vaimu tuld alla ja te näete, kuidas see kuum vili inimestele meeldib ja söödav on ning milline armastuse lõhn! (Fl 4:18) Kütke ära üks korralik armastuse saun ja visake korralikult usuleili! Minge inimeste juurde ja näidake välja oma armastust, mida Jumal teile vaimu vilja näol on pannud südamesse (Rm 5:5) ja olge südamest tulised Issanda tulekuni. Isegi kui paljude armastus jahtub, siis teie olge tulised!
Nüüd ei ela enam teie, vaid Kristus elab teis. (Gl 2:20) "Kristuse armastus sunnib meid." ütleb Paulus, 2Kr 5:14. See kõik tuleb armastusest. "Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest" (2Kr 5:16) See ei ole meie eneste tegu, vaid Vaimust, kuni Kristus teie sees saab kuju. (Gl 4:19) Meie kahaneme, aga Kristus meie sees saab üha rohkem ruumi, kui me teeme ruumi.
Käies armastuses meie lihalik loomus peabki jahtuma, aga mitte agape töökas armastus! (Ef 5:2, 1Ts 1:3) Ristija Johannes ütleb endalegi ootamatult: "Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema." (Jh 3:30) Issand aga suunaku teie südamed Jumala armastuse poole. (2Ts 3:5) Kui Kristus kasvab teie sees, siis armastus ei saa jahtuda!
Aamen!
Margus Veisveer
