Mul oli südames kirjutada üles oma lugu nälgimisest, - ime, mis mind teismelise eas oluliselt mõjutas. See on lugu ekstreemsest toitumise kogemusest ja minu esimesest kohtumisest Jeesusega. Aga miks ma sellest kirjutada tahan? Ma usun seda, et Mooses koos Iisraeli rahvaga koges kõrberännaku ajal sama ime - nälgimise ime.
Põllumees teab mida nisu ivaga peale hakata, et see kannaks vilja.
Umbes 24 aastat tagasi Jumal kutsust mind esimest korda. Ta viis mind kokku inimestega, kes andsid mulle lugeda raamatud usu teemal. Siis oli veel nõuka aeg. Selline kirjandus oli keelatud. Need raamatud olid aga erilised. Kuna need olid trükitud tavalisel kirjutusmasinal, kuskil kodus ja seejärel köidetud. Kõigil raamatutel olid kõvad kaaned. Tehtud olid need asjatundlikult ja väga korralikult! Kuid mitte ainult usu raamatud.
Üks nendest raamatutest oli "Nälgimise ime". Raamatu pealkiri jäi meelde, aga ma kahjuks enam ei mäleta, kes selle raamatu autor oli. Selle raamatu tõi mulle Leili, kes käis tollal mitmes koguduses, üheks selleks oli Tartus Riia mnt ja Võru tänava nurgal paiknev kogudus. Ma ei tea täpselt, mis kogudus seal oli ja kes seal käisid, aga praegu arvan, et seal võisid koguneda medokad. Aga mul jäi Leili jutust meelde ka see, et ta mainis ka adventiste. Igal juhul tema oli see, kes mind kutsus kirikusse, aga minul ei olnud suurt aega ja tahtmist minna. Ma arvan, et olin siis 16 või 17. See võis olla Paul S. Breggi raamat Nälgimise ime, kuid ma pole selles kindel, sest mul pole algmaterjali ning enam ei oska täpselt öelda, kas ma räägin ikka samast raamatust, või on see tervikpilt tekkinud mitme allika koosmõjul. Aga see selleks.
Tollal loetud raamat avaldas mulle sügavat mõju. Selles õpetati organismi mürkidest puhastamist veedieedi abil. Ma ei nimetaks seda paastumiseks. Ma ei mäleta, et sellest oleks seal räägitud. Küll aga räägiti nälgimisest. Asi korrektne. Programme oli algajatele, alates 24 h kuni 40 päevani, mida siis kirjeldati. Üks oluline osa, mida seal kirjutati oli ka tervislik toitumine. Selle toidu osakaalu meie menüüs. Kui ma nüüd mäletan nõuka aja toidulauda, siis selle täitmine oli praktiliselt võimatu. Hea oli, kui nn värsketest sai toidulauale porgandi või kapsa. See ehk oligi kõik. Enamasti ikka kartul, kaste, supid ja seesugune värk. Täna lähed hüpermarketisse ja võtad mida tahad.
Kuid see programm ei olnud nn kaalujälgimise staf. Nälgimise ime tundus mulle tõsine ja meditsiinilise vaatenurga alt kirjeldatud. Ka inimene, kes selle tõi, ei jätnud meditsiinist rumala inimese muljet. Tema poeg õppis Tartu Ülikoolis lastearstiks. Mõeldes terminitele, mida Leili kasutas, jäi mulje, et ta õppis koos oma pojaga. Poeg on täna pediaater ja kui ma ei eksi, siis ta töötab Rootsis arstina. Temast sai tubli mees.
Raamatu üks peatükk käsitles ka nisuidude toiduks kasutamist. See oli minu jaoks täiesti avastamata, uus ja põnev maailm. Raamat väitis, et teaduslike uuringute tulemusel tehti kindlaks, et idanenud nisuivade regulaarne tarvitamine rahuldab inimese vitamiinide ja mineraalide vajaduse. Täielikult. Inimese jaoks olulised ained on esindatud idanenud nisu tarvitamisel. Kõike pidi olema piisavas koguses. Aga praktika?
Tegelikult mul ei oleks see meelde jäänud ja ma ei oleks selles nii veendunud, kui ma poleks seda järgi proovinud. Tegin seda ühtelugu. Nälgisin alguses 24 h korraga. Nädalas. Hiljem proovisin 3 päeva nädalas. Ka 7 päeva sai ära proovitud. Kui ma nüüd mäletan, siis minek üle 3 päeva ongi kõige raskem emotsionaalselt, mitte nii väga füüsiliselt. Sest kuidas sa ütled ei, kui kõik teised söövad, kodus, koolis ja mujal. Siis oli vaja iga kord selgitada, milles asi. Ega inimesed seda ei mõistnud. Neile tundus ikka, et ma olen püsti hulluks läinud. Kuid ma tahtsin rõhutada seda ka seetõttu, et tegelikult 4. päev oli selles protsessis ülemineku päev. Jood vett. Seda pidi kasutama päevas ca 3 liitrit, regulaarselt. Vesi viib organismist mürgid välja. Kuid annab lihastele ka toonust. Veel annab toonust lusikatäis mett, kui mõnel pilt eest läheb, siis soovitati seda võtta. Minul ei läinud. Ja ma sain hakkama veega. Mäletan selgesti, et 5 päev oli murdepunkt, siis inimene enam süüa ei tahagi. Pole isu. Võibolla see üllatab sind, kuid nii see on. Kui inimene on vee dieedil 4 päeva ja ületab selle, siis alates viiendast päevast on asi väga mõnus. Tõsiselt. Tekib selline vabanemine. Organism hakkab harjuma ka "mõttega" et talle ei antagi enam midagi ette. Peab leppima. Söögiisu kaob viiendal päeval. Ka emotsionaalselt erinevad kolmas ja viies päev nagu öö ja päev. Kolmandal päeval on pilt taskus, aga viiendal päeval hüppad rõõmust ja vabadusest. Kerge on olla. 7 päeva on väga mõnus olla. Tekib tahe edasi nälgida. Peab olema ülimalt ettevaatlik, kui sa otsustad mitte jätkata ja alustad toitumist. Need kogused peavad olema suutäied. Paari tunniste vahedega. Alustada tuli keedetud köögiviljadega, mitte värske rohelisega kui mõni arvab nii. Rohelist veel ei tohi süüa. Ammugi liha ja rsasvast. See on liiga ränk toit. Juba paari päevaga taastub organismis inimene normaalne toidu vastuvõtt, kuid ma ei tea, kui ruttu taastub see siis, kui nälgida üle 7 päeva. Tõenäoliselt kauem. Ehk nädal või 2. Nii või naa, selline protseduur nagu seda on nälgimine ja üksnes vee joomine, tuleb alati kasuks. Pea hakkab tööle, ihu sünnib nagu uuesti. Tõuseb toonus. Liigestest kaob ära sinna kogunenud mürk ja väga palju muud jääkained. Eks see olegi selline suurpuhastus, kuid kindlasti ei nimeta ma seda paastumiseks.
Siis ma ei teadnud midagi Iisraeli kõrberännakust, kuid nälgimise ime tundmine avas minu peas mõistuse, uue dimensiooni, teadmise kui oluline see oli Iisraeli rahvale kõrbes. See avastus on ammu unustatud vana tõde. Milles see seisneb?
(järgneb)
