Eesti keeles meeldima, meele järgi, muutis meelt. See kõik toimub hinges, mõtete ja tahte dimensioonis. Kui keegi ütleb, et ta parandas meelt, aga mõtleb endist viisi, siis ta tegelikult ei saagi aru meeleparandusest; kuidas see käib, mida tähendab parandamine ja mis on meel.
Parandus on meele uuendamine, kus inimene korrigeerib mõnes küsimuses oma rikutud vana loomuse mõtteviisi, piltlikult "uuendab tarkvara" ja siis see mõtteviis töötab uue "riistvaraga."
Kui keegi jätkab oma vana suhtumist, vana mõtteviisi ning hoiakuid, siis ta ei ole meelt muutnud, teisisõnu ta meel vajab ikka veel parandamist. Ta kordab sama viga seni, kuni ta ei uuenda meelt. Ta astub sama reha otsa. Kui aga keegi astub reha otsa mitu korda, aga loodab teist tulemust, siis seda võib pidada hullumeelsuseks.
Kristlane vajab meeleparandust ka käsust ja käsumeelsusest. Kuidas nii?
Kristluses ei ole midagi pistmist surnud tegudega, sest me saame loota üksnes Kristuse õigusele ja tema tegudele, mitte enese õigusele ega oma tegudele. Usus ei toimi "ma pean" mõtteviis.
Käsumeelsusest tuleb muuta meelt nii, et inimene loodab vaid Jumala tegudele, tema armule, alles siis Jeesus saab tema sees kasvada.
Keegi ei pääse armu alla enne, kui ta hoiab kinni kasvõi ühest käsust.
Kristlane ei pea täitma mitte ühtegi käsku. Kristlane mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses. (Rm 3:24)
Kui ta hakkab käske täitma, siis ta pöördub ära Kristuse armu alt. Seetõttu te näete väga erinevat kristlust, kuid see ei ole Kristus, vaid vana leping ja käskude järgimine. Evangeeliumites rääkis Jeesus juutidega, aga ülestõusnud Kristus rääkis kõigile, ka meiega. Sama räägib ka ap Paulus. Ta teeb vahet juutidel ja paganatel. Ühel korral ta lõikas ümber pagana (Ap 16:3), aga sai aru oma veast ja parandas meelt. (Gl 3:28)
Kristlane ei saagi olla samal ajal käsu all ja armu all. Sa kas oled käsu täitja või loodad (teenimatule) armule. Mõlemat ei saa, sest need on vastandid. Käsuseaduse läbi ei olnud meil võimalust päästeks. Kuid nüüd me oleme surmatud Seadusele. (Rm 7:4)
Jeesus ostis meid lahti käsu alt, surma alt. Täiesti vabaks! Üksnes siis te saate käia armus, armu armu peale (Jh 1:16), kui te loobute vana lepingu käsumeelsusest ja nende täitmisest. Kristuses hinnatakse kõik väärtused ümber.
Kristlane on õige ja õigeks mõistetud Jumala ees, vaid selle tõttu, et Jeesus oli patuta ja ära antud meie eest. Üksnes seda arvatakse meie puhul õiguseks, mille lepingu märgiks on valatud püha veri. See on vereleping ja sellel on igavene väärtus ning pääste hind.
Seetõttu me oleme temale meele järgi üksnes selletõttu, et meil on leping, mille pitser on Püha Vaim, kes meile kõigile on märgiks antud.
Kõigile kes võtavad vastu Poja, saab olema kinnitus Vaimu läbi ja selle tulemusel inimene sünnib vaimust uuesti. See ongi tunnus ja suur vahe kõigi nendega, kes ei ole päästetud.
Siinkohal religioon on mõttetu ja ei aita kedagi, vaid üksnes elava Jumala vaim, kes teeb kristlasest Jumala lapsed, kodakondsed, pärijad, pühad ja preestrid. Kogu pakett, mis sellega kaasneb, tuleb kaasa koos Kristusega, kes asub uskliku sees elama.
Üks asi siiski mida inimesel tuleb teha on see, et ta saab sellest paketist 100 protsenti kasu juhul, kui ta uuendab oma meelt. Sest need "asjad" eeldavad täielikku uut mõtteviisi ja meele uuendamist, teisisõnu "tarkvara uuendamist". Sel juhul saab riistvara kasutada täies mahus, nii nagu Jumal seda ette näeb. Seda saab läbi viia mõtete ja tahte dimensioonis, ehk läbi hinge uuendamise.
Selles tuleb appi Püha Vaim, kes pühitseb, ent tema paneb meie sisse igatsuse ja siis ühtäkki te märkate eneses muutust, et te tahate olla Issandale meelt mööda, et teid ei peagi selleks üldse sundima, vaid teie sees on uus vaimne elu, kes seda teeb teie heaks. Võimas! See on Jumala vägi teie sees, mis muuhulgas aitab kaasa ka hinge ning ihu vajadustele.
"Eestikeelne sõna meel pärineb läänemeresoome-permi sõnatüvest, seega ajast umbes neli tuhat aastat tagasi, olles üks vanimaid säilinud sõnatüvesid meie keeles." *
Eestikeelse sõna meel puhul saab rääkida selle erinevate tähenduste liikidest. Mis on meeleline taju, iseloom, tunne (tuju), tahe (soov), teadvus (mõistust, aru), mõtted (mõtteviis) ja mälu. Kristlikus käsitluses võib need tähendused kokku võtta ühe sõnaga, mis on inimese HING.
Hing on see mis elustab ihu ja kui hing lahkub, lakkab ihu elamast. Kui vaim lahkub, kaotab inimene terve mõistuse ehk on vaid bioloogiline olend, keda juhivad instinktid, kuid temas puudub loomevõime, mis on omane Loojale ja inimesele, kes on loodud Looja poolt, ent tema hing on ikka veel sees. Ent Looja on vaim ja Vaim on üle kõige.
Meel kui selline või ka hing, omab õpetatud ning süvenenud mõtteviisi ja kui inimene saab päästetud (võtab vastu Jeesuse), siis tema vaimulikult surnud vaim "ärkab" või "sünnib uuesti" ja hakkab funktsioneerima nagu see algselt oli Jumala poolt mõeldud.
Ent hinge mõtteviisi uuendamine ei toimu ühe hetkega nagu päästmine, vaid mõtteviisi muutmine on pikem protsess ja sageli vajab püsivat tähelepanu või korduvalt muutmist, kuivõrd inimese loomus v iseloom ja mõtted ning mälu vajab korrigeerimist.
Näiteks mälust tuleb unustada halb (vihapidamine) ja uuendada mõtteid nii, et need sobituvad inimese uuestisündinud vaimuga, ligimesega ja Jumala poolt antud staatusega (Jumala laps, kristlane) ja tema usuga.
Iga meeleparandus nõuab pingutust ja enesedistsipliini, kuid see on tulemuslik vaid juhul, kui inimene ennast kokku võtab ja tahab meelt uuendada ning teeb seda teadlikult.
* Wikipedia
