On kahte liiki kristlasi, ühed muretsevad, teised mitte. Millest see tuleb, et ühed üldse ei muretse? Kui sa isegi natuke muretsed, siis see tegelikult ütleb Püha Vaimule, et sa ei usalda Jumalat lõpuni. Põhjus aga, miks kristlased muretsevad on tegelikult kristluse õpetuses, mis erineb SELLEST EVANGEELIUMIST mida Jeesus ja tema jüngrid kuulutasid, mis on evangeeliumi osa.
Kui te tulete Jumala juurde, siis pastorid küsivad teilt: kas te tahate anda oma elu Jumalale? Siis te peate tegema valiku ja enamasti ütlevad inimesed: ma tahan. Kuid tegelikult kristlus täna ütleb seda välja vormiliselt, aga sisuliselt ei õpeta ega isegi ei tea mida see tähendab, et sa annad oma elu Jumalale üle, sel moel nagu jüngrid seda tegid.
Tänapäeva kristlus pakub inimestele leiva asemel leivakoorukesi, sest nad on evangeeliumist kõik olulise välja filtreerinud ja ajavad vaid oma õpetust taga, heas mõttes muidugi; aga need õpetused on kui leivakoorukesed, mitte see, mida Jeesus jagas inimestele ja jüngrid õpetasid. See erinevus on totaalselt suur, et täna põhimõtteliselt kristlus enam ei kuuluta midagi sellist, mida jüngrid rääkisid. Pole siis ime, kui inimesed on hingeliselt ja vaimulikult alatoidetud ja hirmul ja muudkui muretsevad. Jääme hetkel vaid ühe teema raamidesse: see on muretsemine. Miks siis ikkagi inimesed muretsevad?
Kui sa tulid Jumala juurde, andsid oma elu Jumalale, siis peaksid sa lõpetama muretsemise, on nii? Aga millegipärast sa ei tee seda, on nii? Sest kristlus õpetab, et sa tegelikult sõltud siiski iseendast ja ühiskonnast ja kogudusest, mitte aga Jumalast! Kui sa sõltud Jumalast, siis sa peaksid temast täielikult sõltuv olema? On nii, aga nüüd küsi endalt: mis küsimustes ma olen Jumalast täielikult sõltuv? Praktiliselt võid sa nimetada mõned teemad, aga enamasti oma elu ja olme küsimustes sa elad ikka lahus Jumalast. Kui sa loodaks tema peale, siis sa ju ei muretseks, on nii? Kuid sa ju muretsed.
Kristlus õpetab, et sa pead kirikule tooma ande, kümnist ja käima kohal ja tegema muud sellist, - kirikule! Kuid see mis sa kirikule teed, see tegelikult ei arvesta sinu kuuluvust, seda, et sa tegelikult oled kuningas, allud otse Suurele Kuningale, sa saad temalt otse juhised ja tema varustab sind kõigega! Jüngrid kuulutasid andmist (andke ja teile antakse). Jüngrid kuulutasid andmist, et kuningriik on toeks puuduste korral (2Kr 8:14), aga mida teeb kristlus, see kogub almusi ja kasutab neid rahalisi vahendeid ise oma äranägemise järgi, mitte selle järgi, mida jüngrid vajavad. Jüngrid mitte kunagi ei kogunud kümnist, vaid kõik mis jüngritel oli, oli ühine ning Jumala käest saadud, millega sai vajadusel aidata. SINU KOGU VARA JA KA ISIK KUULUB Jumalale. See lähtekoht, tuleb kuningriigi evangeeliumist, aga see ei ole evangeelium, mida kristlus ja kirikud täna sulle räägivad. Nad ei räägi sulle, et sa oled kuningas ja Kuningate Kuningas varustab ise oma kuningaid. Kui aga Kristus ise hoolitseb oma kuningate, kuningannade või liikmete üle, siis sa ei kuulu ju kogudusele, ega teistele, isegi mitte ise endale, vaid kuulud Kristusele. Kuidas?
Kui me oleme kuningad, siis tema asi on hoolitseda oma valitsuse eest.
Miks siis üldse muretseda? Siis pole ju üldse mingit põhjust muretseda, sest sa kuulud Kuningate Kuninga meeskonda ja tema varustab ja kannab hoolt oma kuningate eest. See oli kuningliku evangeeliumi tuum ja sõnum, et kes iganes annab oma elu Jeesusele, selle eest Jeesus kannab hoolt, kõigi tema vajaduste eest.
Seetõttu jüngritel oli ka ühine vara ja nad jagasid seda vajaduste põhiselt, seetõttu nende elud erinesid teistega võrreldes, kellel oli isiklik vara. Jeesus õpetas kolm aastat, et ta kannab hoolt omade eest. Seda sama õpetasid edasi ka jüngrid. Samas nad teenisid ise oma leiva (Ef 4:28), aga see mis nad teenisid, seda oli õpetatud teistega jagama nii, kui vennal oli puudust ja ta näeb teda kannatamas, siis armastus ei jää tema sisse kui ta ei aita venda, sel juhul on ta hullem kui uskmatu. (1Jh 3:17) Seda nad õpetasid ja rääkisid.
Seetõttu neil oli küll vara, ka isiklik, aga nad andsid endale selgelt aru, et nende elu ja varandus kuulub Jumalale, seega ka nende vara on tegelikult Jumalalt tulnud ja tema vara, aga nad on vaid majalised, kes seda kasutavad. Muretsemiseks ei jäänudki põhjust. Mis neil puudust oli, sellega nad läksid palvesse ja Jumal tegeles nende vajadustega. Kuid nende muretsemise lõpu põhjus oli selles, et neil ei tekkinud enam puudusi, muidugi tekkis ka seal varustuse lünku, AGA nad olid andnud oma elu Jumalale, nende isik kuulus Jumalale. See oli nende tegelik seisukoht.
Mõtle samm edasi. Kui Jeesus saadab oma inglid, siis kelle juurde ta inglid saadab? Ikka nende juurde, kes andsid oma elu Jeesusele. Seega tegelikult tuleb ingel sinule järgi seetõttu, et sa kuulud Jumalale!
Kui sa temale ei kuulu, siis sind jäetakse maha. Seda õpetas Jeesus, kaks on põllul, üks võetakse üles, teine jääb maha. Seetõttu ei ole sul enam põhjust muretseda, et mis sinust saab sellel päeval või tuleku puhul, kui sa andsid oma elu Jumalale. Miks sa siis muretsed seetõttu, kuidas sul olme ja igapäeva vajadustega jääb, kui sa oled Kristuse kuningas ja ta tegeleb ka sinu igapäevaste vajadustega? Need ei ole leivakoorukesed, vaid eluleib! Seda antakse sulle iga päev. Sa oled osa tema varast, tema aktivatest ja Jumalariigist ja tema tegeleb sinu varandusliku seisuga niisamuti, kui ta tegeleb sinu hinge seisuga. See on elementaarne. Lk 12:13-34
Kahjuks elementaarne ei ole enam see evangeelium, mida kogudused täna õpetavad, sest kogudusele on vaja vaid kümnist ja seda, et sa pühapäeval kohal käiksid, kuid kõik muu puhul öeldakse: küll Jumal õnnistab sind, mine rahuga. Tegelikult ei huvita sinu tegelik elu, sest sa oled neile tülikas muretseja. Juhtub aga see, et Jumal tõepoolest õnnistab oma lapsi, aga sa pead aru saama, et kuningriigi evangeelium sisaldab ka sinu igapäevaste vajaduste eest hoolitsemist, millega Jumal isiklikult iga päev tegeleb, sest sa andsid ju oma elu Jeesusele, sa oled Jeesuse oma. Siis sul ei olegi põhjust mitte millegi üle muretseda. Kui see teadmine jõuab sulle kohale, siis see vabastab sind ja sa tunned suurt kergendust, et Isa taevas toidab sind paremini kui linde taeva all ja annab sulle igapäevase leiva, mis on külluslik. Sa hakkad hoopis kuulutama andmist, sest sa mõistad, et anda on parem kui võtta.
Sa oled rõõmus. Sa oled rahulik. Sa tead, et Jeesus mõtleb ka täna sinu vajaduste peale ja sul ei ole põhjust millekski muuks kui teda vaid tänada ja uskuda, et sa tõesti oled andnud oma elu Jeesusele ja kuulud temale ja seega sul ei ole põhjust üldse muretseda mitte millegi üle. See on kuningriigi evangeelium. Sa kuulud üksnes temale. Tema on su Issand. Aga sina oled tema kuningas või kuninganna, tema Kuningriigi liige ja valitseja juba täna ja igavesti!
