Mis on see erinevus võrreldes jüngrite kuulutatud evangeeliumiga ja evangeelsete kristlaste või kristluses levinud arusaamaga? Kui Jeesus kuulutas Kuningriiki, siis koguduse ülesvõtmine oli tal vaid jutu sees üks osa kuningriigile eelnevatest sündmustest, protsessist. Ka Paulus ootas eelkõige Kuningriigi avalikuks tulekut (Rm 8:19), mil tema - Kristuse kuningad ehk Jumala pojad, nagu ta rõhutab, need saavad Kuningriigis kätte oma valitsuse ning on avalikud kõigile. Seetõttu, kui kristlus õpetab ülesvõtmist, tegelikult õpetab vaid igavest elu (selle hetkeni) ehk peamiselt keskendub taevasse jõudmise sõnumile; siis ei Jeesus ega jüngrid ega Paulus ei jäänud selle väikse - ülesvõtmise asja juurde pidama, mida nad pidasid vaid vahe sündmuseks, mis eelneb enne Kuningriiki, mis aga kestab igavesti.
Kahjuks kristlus on pannud kõrvale olulise osa evangeeliumist, mida Jeesus kuulutas ja millega ta ennast seostas, aga see riik ei olnud siiski taevas, kuigi ta seda poliitilistel kaalutlustel vahel ütles liiga pealetükkivatele ning uudishimulikele, kes teda kiusama tulid ja ka teda süüdistavatele nn usuisadele, siis ometi või tegelikult ta oli täielikult teadlik sellest, et Kuningriik on tema evangeeliumi tuum ja sõnum ning seda ootasid mitte üksnes jüngrid, vaid kogu Iisraeli rahvas, kuidas Messia läbi pidi ootus teostuma.
Jumala plaan oli siiski veel suurem, kui üksnes juudiriik, nagu see oli miniatuurselt Taaveti eeskujul teostunud mõneks ajaks, aga Taavet ei olnud ju Kristus, ta lihtsalt allus Jumalale ja seetõttu oli oma positsioonilt meiega sama võrdne, sest ka meie oleme kuningad, kes saavad ühel hetkel avalikuks ja keda Kristus paneb valitsema, mitte taevas, vaid siin. Jah, just siin. Taevas valitseb Isa. Siin maa peal on Kristusel asevalitsejad, kes on määratud täitma iga üks oma piirkonnas Kristuse kuningriigi võimu. Keda Kristus saakski usaldada, kas neid, kes annavad küll maised tõotused, aga siis murravad neid nagu juudad. Ei. Tema kuningad peavad end kinnitama usus, jääma lõpuni selle lojaalsuse juurde, seda kuni ülesvõtmiseni, sest nad tegelikult ei saa midagi enne vastu, sest see palk antakse üle hiljem; kui neile tagasi tulles antakse üle nende lojaalsuse märgiks valitsuspiirkond, mida siis Kristus ise määrab. Lk 19:17
Nõnda siis, tänapäeval, kristlus ei räägi teile midagi sellest, mis saab olema peale ülesvõtmist ja kuidas tegelikult Kristuse tulek välja näeb ja mida see meile kõigile kristlastele tähendab. Seetõttu te saate vaid evangeeliumist ühe leivakoorukese, aga Kristus on eluleib, kes pakub juba täna oma valitsusele täieliku varustatust kõiges, mille üle ei pea muretsema, nii igapäevases leivas, ihule, hingele ja vaimule uuestisündi ja ühendust ning ligipääsu kõigi taevase valitsuse vahendite juurde, et te tõesti ka reaalselt saate seda, mitte lihtsalt uskuda.
Kuigi kristlusest tehti religioon, siis Jeesus ei kuulutanud religiooni, vaid kuningriiki. Kuningriik ei ole religioon, vaid REALITEET. Juba täna käega katsutav ja täiesti reaalne, mida isegi ei pea uskuma, sest see on mitmes mõistes ning moel meie reaalses elus toimiv selle eriliste vahendite läbi, mida Jeesus kristlaste ellu toob. Seetõttu, kui teile täna kuulutatakse evangeeliumi, siis te saate sellest justkui pisikese aforismi, aga tegelikult on evangeelium oma mahult romaan, Suurteos! See on kahjuks varjule pandud, kirikute uskmatuse tõttu juba sajandeid. Siiski on paljud kogudused ja kristlased on juba selle "teose" avalikuks teinud ja kuulutavad kuningriiki, seda evangeeliumi, mida Jesaja lubas, mida Ristija Johannes kuulutas, mida Jeesus kuulutas ning demonstreeris oma jüngritega.
See kõik on nii võimas ja seetõttu ka Paulus kirjutas, et kogu maailm ootab pikki silmi Jumala poegade avalikuks saamist. Kuningriik ei olnud neile usuküsimus, vaid aja küsimus: millal see tuleb? Usuküsimus oli see, kas Jeesus ongi selle kuningriigi Messias? Mida tahtis teada ka Ristija Johannes või ta pidi ootama kedagi teist. (Lk 7:9) Juutidele ei olnud Jumalariik mingi usuküsimus, vaid realiteet ja see pidi teostuma maa peal Kuningriigi näol, keda hakkab valitsema õiglane Kuningas, nagu Jesaja seda kirjeldas. Ainus mille üle vaidlus käis, oli ju see, kas Jeesus on ikka SEE ÕIGE. Jeesus vastas: "Minge, teatage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud: pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad, surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit ja õnnis on see, kes minust iial ei pahandu!”" Seetõttu tunnustähed olid märkimisväärsed tunnused ja sellest piisas, aga need tunnistasid seda, et Kuningriik on juba oma väe kohaloluga nähtav, aga veel peab selles kuningriigis olema ka Jumala rahvas! ja mitte üksnes juudid, vaid ka paganad, kes iganes ta vastu võtab.
See oli evangeelium, meile kõigile, ka täna, sa võid olla täiesti kindel selles, et ükskõik kui vähe sa usud, siis Kuningriik kui selline ei olegi üldse usuküsimus, vaid realiteet. (reaalsus, tegelikkus, tõelisus) Just seda kuulutas Jeesus ja tõendas, et ta on SEE kuningas, kes hakkab peagi valitsema, kui ta tuleb kõigi oma pühadega tagasi ja Jeruusalemmast saab Suure Kuninga linn. Igavesti. Aga enne muidugi toimub kristlaste ülesvõtmine. Miks? Sest need peavad saama igavese ihu, mis neile antakse taevas ja siis nad saavad kuningatena valitseda igavesti. Kõik on ülimalt lihtne ja loogiline. Seda vastu võtta on raske, sest see on tehtud nii lihtsaks, et isegi laps saab sellest aru, et tuleb Jeesus usus vastu võtta ja teda tunnistada Issandaks. Sa ei saa selleks midagi teha, oma teod ei loe, ei loe su tarkus, haridus, varandus, mitte midagi! Loeb vaid usk. Kui sa usud, et Jeesus on Kuningas - Issand ja oma suuga tunnistad, siis sa saad päästetud, ütles Paulus roomlastele. Rikas või vaene, rumal või tark, kõigil on võimalus saada kuningaks.
