Paljud vaimulikud lihtsustavad Jumala käsitlust nii, et pesuveega visatakse ka laps välja, kui nii võib piltlikult kirjeldada. Jumal on üksnes kõikvõimas vaim ja emotsioonid ei kuulu tema isiku juurde, kuna need on maised ja tuleks kõrvale tõsta. Teisisõnu, Jumal on emotsioonitu tegelane ja seetõttu vaimulikel ja usklikel tuleb samuti oma emotsioonid maha suruda. Ent see loob Jumalast täiesti väärastunud, külma ja kalgi isiku, kellel pole tundeid, sest see on hingeline! Mehed ei nuta või mehele ei sobi tunded või teised sarnased pseudo tõekspidamised on sama käsitluse viljad ja laialt heroiseeritud kujundid läbi sajandite, isegi tänapäeval filmistaaride või iidolite kaudu ja pole ime, kui inimesed ei oska oma emotsioone kuidagi teisiti selgeks teha kui vaid käte abil. Kui kasvõi pisutki tutvuda Jeesuse eluga või lugeda tema ütlusi, näiteks ta ütleb "Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa" (Jh 14:7), siis paraku selgub, et inimene ei tunne Jumalat ega tea ka suurt midagi sellest, milline on Jumalariik. Paulus ütleb, et Jumalariik on õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus (Rm 14:7). Kui te teate kuhu te kuulute, siis te saate rahu ja täidetud tema kirgastatud rõõmuga, mis annab teile jõu igas raskuses toime tulla. Kuni inimesed seda ära ei taba, ei saa nad aru milline Jumalariik tegelikult on. Keegi ei taha minna riiki, milles pole rõõmu, rahu ja õigust! Põrgus pole õigusi, rahu ega rõõme, kes tahab sinna minna?
