Ukraina president tegi avalduse, mis võib tekitada paljudes küsimusi ja kuidas sellese tuleks meil suhtuda?
Teadupärast palvetab kogu maailm Ukraina rahu eest. Palvetatakse, et sõda lõppeks. See on iseenesest õige, et kristlased paluvad rahu. Kuid rahu saab tulla juhul, kui mõlemad pooled seda soovivad.
Vene president ei soovi rahu ja on teatanud, et ta ei lõpeta enne kui saab oma tahtmise. Milline see on? Et tema saab Ukraina oma riigi kontrolli alla ja sinna oma valitsuse. See on tema eesmärk. Seetõttu ta jätkab sõjategevust ja sellel niipea lõppu ei saa tulla juba eelpool märgitud põhjustel.
Mida siis kristlastel sellest järeldada tuleb? Esiteks seda, et tuleb ümber hinnata oma palve fookus ja palvevõitlus. Me ei saa paluda ja eeldada seda, mis antud olukorras ei ole Jumala plaan. Jumala plaan on kahtlemata rahu, aga see rahu ei saa olla ühe rahva alistamise hind! Kui keegi arvab, et rahu tuleb siis, kui kahurid vaikivad, siis see on vale, sest see on vaid tuli tuha all, mis ootab oma soodsat hetke et taas sõjategevuseks paiskuda. Rahu ei saa olla pealesunnitud. Rahu ei saa olla selline, kus üks riik peab loovutama oma territooriumi ja õigused rahu eest. See ei too rahu ja see on inimlik, kuid Jumala rahu saab tulla siis, kui see, kes tegi ülekohut, hüvitab selle ja loobub oma kurjadest kavatsustest.
Jumala riigi ja armastuse printsiip Jumala riigis on kahtlemata see, kus sõjariistad tehakse ümber atradeks, kuid sellist rahu meie maailmas paraku ei ole võimalik saavutada, küll aga Jumala riigis. Meie maailmas on alati nii, et keegi võitleb ja taotleb seda, mis ei ole Jumala tahe ja sellest ka sõjad. Seetõttu sõjad on paratamatus ja selles maailmas reaalsus, millega inimkond kogu ajaloo vältel on pidanud kannatama. Kuid mida siis Jumala tahe sellises maailmas tähendab või väljendub?
Esiteks on Jumal sõja ostuste taga ja see tähendab, et üksi võit või kaotus ei jää tema teadmata e ta ei vaata pealt, kuidas inimesed võitlevad ja ta igal juhul teeb otsuse. See otsus on olnud vahel ka ebasoodne, kui rahvas elab pattudes, siis ta on lubanud sel moel rahvast vallutada, isegi tappa! Kes kahtleb, see peab lugema piibli sõdu ja näeb oma silmaga, kuidas Jumal on öelnud või otsustanud. See selleks.
Kuid üks asi, mida Jumal kindlasti oma valiku puhul teeb, on õigluse tunne. Jumal ei asu ebaõiglase eest sõdima ega õnnista kurjust. Sellega seoses on Jumala valik piiratud, aga õnneks selle poole, kes kurjust ei tee ja võitleb kurjuse vastu. Seetõttu Jumal soosib ja aitab võita neil, kes kaitsevad ennast kurja eest. Selles ei ole mingit kahtlustki. Seetõttu ei saa ka täna olla mingit kahtlust selle üle, kumma poolt Jumal täna on!
Kristlastena meil võib olla sõpru venelaste ja ukrainlaste seas, aga paraku Jumal ei vaheta oma väärtust selle järgi, kelle juures tema lapsed elavad (tutvused ei maksa Jumala juures midagi) ning paraku on nii, et kui venelased on agressorid, siis peavad ka venelased taluma kaotust ja sellega seotud Jumala viha, ükskõik kes neil riigi eesotsas on, kohandub soosing ikkagi vaid ühe poole heaks. Jumala jaoks ei saa olla nii, et ma armastan teid mõlemaid ja hoian teid mõlemaid lahingutes. See on värdarmastus, mis ei ole Jumala armastus. Kui keegi tahab olla ja käia Jumala armastuses, siis ta salaku ära oma mina ehk teisisõnu, seadku Jumala tahe esikohale. Kuivõrd venelased seda ei tee, siis ei saa nad ka eeldada, et Jumal nende poolt sõdib või neid hoiab selles sõjas. Jumal hoiab nende elu, kes panevad relvad maha ja annavad ennast vangi, aga ta ei hoia neid, kes vajutavad päästikule ja see mõju kandub nii või teisiti kogu rahvale, kes läheb teisi tapma. Selles ei ole mingit illusiooni. Kui venelased tulistavad linnu ja relvituid, hukuvad tsiviilelanikud ja see veri kisendab Jumala poole ja tuleb kogu rahva peale, kes sellist kurjust korda saadab. Siin ei ole mingit erapoolikust. Jumalal ei ole topelt standardeid. Sõja läbi vastutavad ka kristlased, kogu rahvas ja kristlased osa rahvast. Siin ei maksa teha illusioone. Vene kristlased on paraku nii või teisiti sõtta tõmmatud riigi elanikud ja peavad leppima sellega, mida nende riigi juhid otsustavad. See kõik tuleb ka kristlaste peale. Kui Putin oleks päästetud, siis ta peataks sõja oteskohe, paluks andeks ja hüvitaks naaberriigile põhjustatud majandusliku kahju, inimelusid ei saa tagasi, aga see on vabaduse hind, mida Ukraina riik ja rahvas peab maksma. Kuid Putin on kõike muud mida usklik maailm väärtustab ja seetõttu ta arvab oma kurjuses, et tema tahtmine peab peale jääma. See on lapsik, aga kannatab kogu maailm.
Tulles tagasi Ukraina presidendi Vladimir Zelenski väljaütlemise juurde: kus ta ütleb: "me ei andesta sadu ja sadu ohvreid. Tuhanded ja tuhanded kannatusi. Ja Jumal ei andesta. Mitte täna. Ei homme. Mitte kunagi. Ja andeksandjate asemel on kohtupäev," Ukraina presidendi Vladimir Zelenski kõne võiks paljud kristlased öelda, et see tuleb andestada ja muidu Jumal ei andesta ja kõike sellist hakata väitma, mis aga on antud konteksti puhul täiesti väär tõlgendus. Miks?
Jumal on küll armastus ja ta eeldab, et inimesed andestavad, aga Jumala vihakarikas saab samuti täis ja Jumal ei andesta, kui see olukord tekib, kus keegi ei austa enam mingeid Jumala seatud väärtusi. Seetõttu te leiate piiblist palju kirjakohti, kus Jumal ütleb, et ta ei andesta. Joosua 24:19, Jesaja 27:11, Hesekieli 7:4,9 ja 8:18. Seetõttu ei ole Jumal sugugi alati andestav ja ka inimene ei pea alati andestama, kui Jumala vastu minnakse. Miks eksitakse selle põhimõtte vastu? Põhus on lihtne. Kui inimene arvab, et tema õiglustunne on üle kõige, et ta teab paremini isegi seda, kellele Jumal peaks andestama ja kellele mitte. Kuid selline õiglustunde riive viib inimese eksiteele.
Näiteks ei andesta Jumal pattu, kui keegi Püha Vaimu pilkab. Sellele andeks ei anta. Seetõttu sageli te näete kogudustes nn kohustuslikku armastust, kuid Jumala armastus ei ole kohustus, kuigi ta seda palub, siis armastus on vabatahtlik tahe, nii nagu inimesel on vaba tahe teha head või kurja. Valik on inimese käes. Igasugune patt ja tegu ei ole andestatav, eriti kui see on Jumala põhimõtete ja väärtuste täielik pilkamine ja ülbus, nagu antud sõjas. Selle juures võib siis mida väita?
Zelenski on väga hästi aru saanud piibli põhimõtetest ja saab aru, mida saab andestada ja mida Jumal ei andesta. Seetõttu ta ütleb välja tõe ja kui paljudele kristlastele see ei meeldi, siis nad peavad veelkord avama piibli, sest nad ei tunne Jumala sõna ja Jumala armastuse printsiipe ega andestuse põhimõtteid.
Zelenski, kuigi me ei tea tema usulisi tõeksidamisi, on selles küsimuses küll õigesti aru saanud ja realistlik ning saab aru, mida tuleb teha ja kuidas jääda terve mõistuse juurde. Kui Ukraina oleks kristlik maa sel määral, et seal leviks vildakas vaade armastusest ja andestusest, siis kes võitleks Ukraina eest? Siis oleks see riik lihtne saak. "Meie armastame vaenlasi ja palvetame nende eest" on absurdne, olukorras kus vaenlane võtab riigi üle ja seda ei leita enam. Lõpuks peab ju ka andestama ja "Kes ei andesta, lähevad põrgu ju?" Selline on kahjuks paljude kristlaste õpetus, kes ütlevad, et Ukraina peaks ilmtingimata rahu tegema, lõpetama võitluse ja andestama, mis siis, et oma riiki enam ei ole ja rahvast tapetakse, "Meie ei tapa, meie armastame!" Selline värdarmastus tegelikult ei ole Jumala armastus, see on kuradi poolt moonutatud tõde, mis sarnaneb samamoodi tõega, mida tänane maailm tunneb nn sallivuse agenda all. Selline sallivus ei ole hoolivus.
Seetõttu on ka kristlaste hulgas tihtilugu vaidlemist, eriti kui tekivad sõjakolded, et kuidas asja lahendada. Kuid need erimeelsused kaoksid kohe, kui kristlased hindaksid üle oma seisukohad, kuidas nad käsitlevad Jumala armastust ja andestust. Jumal on kahtlemata jätnud endale õiguse ka mitte andestada ja mitte armastada ja kuradi tööd ta kindlasti armastama ei hakka ega soosi seda.
Lõpetuseks lisame, et Ukraina president on senini olnud meile üsna tundmatu, aga viimaste päevade sündmuses üha enam sümpaatiat võitev ja meie kõigi eestpalvete aega vääriv isik, kes teab, mida ta teeb ja Jumal õnnistagu Ukrainat!
