Kas sa oled mõelnud, kellele Jeesus ilmus ja kellele mitte? Ta ei ilmunud kõigile. Evangeeliumid nimetavad seal inimesi nimepidi, kellele ta end näitas. Kas te olete mõelnud, mille alusel Jeesus end näitas?
Seal leiate mitmed inimesed, kes olid Jeesuse sõbrad, kes olid jüngrid, kes olid olnud koos jüngritega ehk sõprade sõbrad. Kuid te ei leia seal inimesi, kes olid prominendid või usujuhid või ühiskonnas olulistel positsioonidel.
Näiteks ei ilmunud Jeesus Pontius Pilaatusele, kes ta risti lõi. Ega Heroodesele, ega variseridele, isegi mitte saduseridele. Seal ei ole üles kirjutatud neid, kes põhjustasid Jeesusele kannatusi. Jeesus ei ilmunud üldse nende ette, kes teda vihkasid või põhjustasid tema ristilöömise või kuidagi sellele kaasa aitasid.
Eestlasele meeldib ikka mõelda ja öelda, et igal oinal on oma mihklipäev. See on eestlase loomuses nii sügavalt sisse imbunud otsekui emapiimaga ja kandunud põlvest põlve tema alaväärsuskompleksist ja orjameelsusest. Kus ta ikka veel tuletab meelde isegi sellist jaburat viha, et ristiusk toodi tule ja mõõgaga ja seetõttu ei saa tema seda vastu võtta. Ei hakka selle üle täna peatuma. Ent eestlaste suurim rõõm on kahjurõõm. Kui sageli me läbi sotsiaalmeedia näeme kommentaare, kus inimesed parastavad või maksavad kätte. Kättemaks on magus?
Kujuta ette, kui Jeesus oleks ilmunud Heroodese ette või ilmunud Pontius Pilatusele? Ristirahvas oleks nõudnud kättemaksu, vähemasti sellisena see ilmumine oleks tõlgendatav. "Vaata auväärt Pontius Pilaatus, sa lasid mind piitsutada ja risti lüüa, nüüd on sinu kord kannatada, sest igal oinal on oma mihklipäev. Kas sa ei tea siis seda?" võiks mõelda inimene, kes eelistab kätte maksta. Kujutad ette, et keegi, kes mõrva läbi suri, äratatakse üles ja nüüd ta seisab oma mõrvari ees, täies hiilguses ja elus. Kui see mõrvar suutis tegu varjata, siis milline on selle ehmatus ja hirm, et tema tegu saab nüüd avalikuks? Võibolla oleks ta hirmust kokku kukkunud? Võibolla oleks Heroodes midagi sellist kogenud, kui Jeesus oleks ennast temale näidanud. Siis võiksid ka jüngrid nõuda õiglast "tasu", sest Moosese seaduse järgi tuleb ta surma mõista. Pilaatust aga enne seda piitsutada ja siis surma mõista. Selline oli Moosese seadus, käsk, milles puudus armastus, arm ja halastus. Nagu eestlastele meeldib öelda: karm, aga õiglane! Kui paljud meist tahaksid maksta kätte oma vaenajatele? Enamus, pooled meist, vähesed või mitte keegi?
Kui tapetu üles äratada surnust, siis ta saab kätte maksta oma tapjale, aga Jeesus ei teinud seda. Ta isegi ei ilmunud nende ette. Samas võisid Pontius Pilaatus ja Heroodes olla täiesti paanikas. "Millal see nüüd juhtub? Millal ta ilmub minu ette?" võis mõelda nii Heroodes kui Pontius Pilaatus. Nad võisid olla täiesti ootel ja mõelda, mida Jeesus ütleb, kui ta näitab end ja tal on võimalus ning isegi tõenäoline vägi, et asi lõplikult ära lahendada. Kättemaks on magus, kas pole? Sedasi mõtleb mitte üksnes eestlane, vaid see on inimloomuses, kes on kogenud alandamist ja selle enda sisse lasknud. Kuid Jeesus ei lasknud alandust endasse tulla, kuigi ta oli kõigiti alandatud rohkem kui ükski inimene kogu ajaloos, arvestades tema staatust. On nii? On. Meie aga, kes oleme mõtlemiselt madalad ja orjameelsed, eriti eestlased, vaadates kõike seda meelsust, mida meedia vastu peegeldab Eesti juhtidest kuni rohujuure tasandini, siis enamus meist nähtavasti kasutaks juhust ära, kui teda surnust üles äratada. Kuid mitte Jeesus! Tema oli alandlik, küll mitte inimeste ees lipitsemiseks, vaid alandlik ja kuulekas Jumalale ja tema näitas meile ette, et see armastus, mis käsu ta andis Vaiksel neljapäeval, et sellega on tal tõsi taga. Ta armastas lõpuni, nagu evangelist Johannes kirjutab. Ta ei maksnud kätte, ta ei mõistnud kohut, sest kõik see on nii või teisiti Taevase isa käes ja kui Isa tahab, siis ta määrab õiglase "tasu" iga teo eest, mida inimene on teistele põhjustanud rääkimata oma vaenajatele ja tapjale kätte maksmisest.
Kui eestlaste seas äratada üles kasvõi paarkümmend tapetud inimest, oleks siin täielik kaos. Hea, et seda ei juhtu. Paulus, kes oli võiks öelda eeskujulik juut või variser nende endi tavade järgi hakkas aga kätte maksma Jeesuse ilmumiste eest. Sest see ajas teda vihale, et Jeesus ilmub ja pöörab usku paljud inimesed. Piibel kirjutab, et ta oli innukas tagakiusaja, kes sai vahistamise orderi ja vedas kristlasi vangi selle tõttu, et need lihtsalt uskusid või olid kohtunud Jeesusega, kes ennast neile näitas. Siis ei olnud veel Uut Testamenti, see kirjutati hiljem. Kuid Paulus, kes oli enne Kristusega kohtumist Saulus, oli just kätte maksmises eeskujulik. Tahtes meeldida võimul olnud juutidele ja ka kohalikele asevalitsejatele. Selliselt politrukke te kohtate ka täna Eestis, kes maksavad kätte ja on innukad pugejad ja vasallid oma EL isandatele või nende alamatele. Saulused! Kuid nad ei ole kohtunud Kristusega. Neile ei ole Jeesus ennast ilmutanud. Kuigi nad ise ei ole olnud tagakiusatud, siis on nad võimudele innukad pugejad, kes ilma põhjuseta kiusavad taga nende meelest teisiti mõtlejaid (mitte teisitimõtlejaid). Saulus oli just üks selline väga ebameeldiv ja ebamugav isik, kellest kõik hoidsid eemale. Siis ta käis mööda maad, nagu piltlikult üks kommunistlik-marksistlik aktivist ja pani kirja ja vahistas võimudele kohtu alla andmiseks kristlasi. Kõiki, kes julgesid midagi arvata ilmumisest või Jeesuse nime suhu võtta. Kuid Jeesus ei maksnud kätte isegi temale.
Kui Jeesus ilmus Saulusele, siis ta küsis: Saul, miks sa mind taga kiusad? Miks ta nii küsis? Tegelikult ei olnud Saulusel mitte ühtegi isiklikku põhjust kätte maksta, ammugi paljudele kristlastele. Mis nad talle halba olid teinud? Sellise küsimuse esitas Kevade filmis ka Imelik oma tagakiusajale, kelleks oli Arno. Kuid kes mäletab, siis Arno vastus oli: mitte midagi. Selliseid inimesi on ka täna meie ümber palju, kes ei ole kohtunud Kristusega ega saa aru midagi armastusest, ammugi halastusest ja armust. Sest neile meeldib tagakius ja nad tahavad maksta kätte kõigile, kes ei jaga nende vaateid. Lihtsalt niisama kätte maksta. Nad vihastavad iga kord, kui keegi nende arvamust ei jaga ja kui nad näevad selles "ohtu", siis nad hakkavad tegutsema. Sest kättemaks on magus. Kahjurõõm on nende tasu. Nad naudivad iga tagajärge, mis nad inimestele on põhjustanud ja saavad selle läbi toita ja näidata oma võimu ning lipitseda oma ülemuste ees. Selline oli Sauluse mõtteviis, kes kiusas taga ilma põhjuseta kõiki neid, kellele Kristus ilmus hetkeni, kuni Kristus ilmus ta enda ees. Seal sai Saulusest Paulus.
Jeesus ei ilmu oma vaenlastele. Sellel ei oleks mõtet. Sest see ei muuda midagi. Selline ilmumine oleks tõlgendatav kui kättemaks. Isegi Saulusele ilmudes ta lihtsalt küsis: miks sa mind taga kiusad? Ta ei öelnud rohkem midagi ega hakanud oma võimu näitama, kuigi ta oleks saanud Sauluse saata otse põrgusse, aga ta ei teinud seda. Kättemaks ei ole kristliku usu eesmärk. Niisamuti ei ilmunud Jeesus neile, kes talle põhjustasid palju kannatusi. Küll aga ilmus ta neile, kes kahtlesid ja vajasid oma usule kindlat tõendit, milleks reaalne ilmumine kahtlemata on veenvam kui mistahes sõna või märk või mõni muu tõend.
Kui Jeesus ilmub, siis see muudab kõik. Kui ta täna ilmub kellegi ette, siis see on samal põhjusel, kui ta ilmus tollal, kui jüngrid teda nägid ja said veeta aega koos Issandaga. Jeesus ilmub armastuse tõttu.
