Püha Vaim ei tarvita vaimset vägivalda uskliku tahte suhtes ja sunni teda tegema midagi ta enda tahte vastu. Kui keegi tarvitab vaimuandi, siis ta saab kontrollida vaimuandi ja oma tahet. Teisisõnu, ta on vaba tarvitama seda andi v ka mitte tarvitama. Vastutus vaimuanni kasutamise üle jääb ta enese peale.
Püha Vaim ei ole despoot ega diktaator ja täielikult erineb kurjade vaimude ilmingitest v mõjust. Kus inimene on kohustatud alluma, kogu oma tahte ja isiksusega sellele deemonile, kes tahab vallata selle isiku kaudu ütlema v tegutsema asju, mida ta oma isikliku tahtega kunagi ei nõustuks tegema v ütlema. Inimene satub selle deemoni kontrolli alla ja kaotab mõistmise v teadmise sellest, mida ta välja ütleb. See tähendab, et isiku tahe ei oma üldse tähtsust, ta on kõrvale jäetud.
Ent Jumal ei tegutse kunagi sellisel moel, et jätab vaimuanni kasutaja tahte kõrvale. Jumal ei anasta kellegi vaba tahet ja otsustusõigust, mis ta andis inimesele kaasa juba loomisega. Ta austab tema valikuvabadust. Ta tahab tegutseda ja tegutseb üksnes siis, kui usklik seda võimaldab talle. Jumal austab ka vaimuandide kasutamise puhul inimese vaba tahet. Isegi seda, kas ta hakkab teenima, kui palju ta andi praktiseerib või mitte. See on kingitus.
Jumalal on lapsed, aga saatan tahab orje. Kui keegi ütleb, et ma ei saanud sinna midagi parata, Püha Vaim pani mind seda tegema, siis ta teeb Jumala vaimust despoodi ja tegelikult esitab Püha Vaimu vastu valesüüdistuse. Rm 8:15,16. Pole ime siis, et Vaim tõmbub tagasi, nagu kirjutatud on. Vaim ei käi peale, vaid nõustab ja juhatab ning õpetab, aga kuidas seda kuulda võetakse, sõltub usklikust.
