Kui sageli te kuulete õpetusi, kuidas paluda et saada ja mida paluda, mida Jumal annab või mida ta ei anna. Mida ei ole üldse mõtet paluda ja mida koguni ei ole sünnis paluda. Õigest palumisest on kirjutatud tuhandeid kristlike raamatuid. Nende sisu võib kokku võtta ühte: kuidas mõjutada Jumalat ja saada oma tahtmist. See on jama! Puhas manipulatsioon (maagia, nõidus). Jumalat ei saa mõjutada. Teda saab vaid paluda.
Kusagil ei ole öeldud, et te võite paluda seda ja selletõttu te seda ka saate, aga seda teist mitte. Sest seda ei ole Jumal lubanud või see on mingil põhjusel ebapiibellik.
Kui sa lähed oma isa juurde, siis sa võid rääkida kõigest ja paluda isa, et ta toetaks või annaks midagi. Halva jaoks ta ei taha anda. Aga see on ka taevas nii! Jaakobus ütleb otse: "Te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks." (Jk 4:3) Siiski see kk on vaid ühe konkreetse olukorra tõlgendus või Jaakobuse arvamus sellest, millest ei tohi teha kaugele ulatuvaid järeldusi Jumala heldusest ja tahtest.
"Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!" selgitas Jeesus.
Ta läks veel kaugemale: "Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised!" (Lk 12:28)
Sisuliselt ta püüab selgitada, et Jumal ei sea piiranguid. Küll aga teevad seda inimesed, kes arvavad, et Jumal seda annab, aga seda mitte. Sest selline tunnetus lähtub nende oma kogemusest, ootamisest, kartusest või nõdrast usust. Halvem on see, kui see lähtub õpetusest, justkui Jumalal on nimekiri asjadest, mida ta meile ei anna ja iga kord ta vaatab sealt järgi. "Seda ei ole pühakirjas. Seda palvet me ei vasta!" ütleks nende jumal. Kuid see ei ole taevas!
"Meenub üks olukord. Noore mehena mul oli kitsas käes ja vajasin raha. Muidugi ma tahtsin seda kulutada ka oma lõbudeks, halva jaoks nagu Jaakobus seda põhjendab, aga see oli minu olukord. Ma teadsin, et mul on võimalus küsida. Ma teadsin et see raha on olemas. Kuid ma kartsin, et ma ei saa ja mida siis mulle vastatakse. Ometi mingi sisemine sund pani mind liikuma. See summa oli väga suur. Ma arvasin, et ma ei saa! Hirm oli naha vahel. Sest ma kartsin ja ma ei tahtnud pettuda. Üllatus oli aga suur! Ma sain ja otsekohe. Kogu summa, mida ma küsisin. Suutsin vaevu uskuda! Tegelikult olin ma ise see, kes ei uskunud selle võimalikkust. Ma oleks võinud oma tunded kõrvale panna ja minna julgelt ning paluda. Tulemus oleks olnud sama. Mulle oleks vastatud ja see oleks positiivne kogemus mida meenutada. Kuid hirmu tõttu see olukord jäi meelde kogu eluks kui halb tunne." (toim isik)
Kui sageli me ei usu et me saame midagi, sest meis on hirm pettuda. Seda igapäevases elus. Me ei taha negatiivset kogemust. See alandab meid ja meie enesehinnangut. "Mida inimesed meist võivad mõelda?" vaigistame oma soove. Me mõtleme, et see lõhub meie usu (mida me usume et see nii peab olema) ja seetõttu me pigem ei palu abi, et mitte kaotada eneseusku ning pettuda.
Jumala käest paludes me tihti arvame, et Jumal seda küll ei anna või vähemalt meile on nii õpetatud, et seda ära mine isegi mitte küsima! See ei sobi! Sellega ei tohi Jumalat tülitada. Ta ei vasta sellistele palvetele. Seda õpetatakse kirikutes. Eriti veel siis kui asi puudutab meie materiaaslseid vajadusi.
Kuid Jumal ei saa meie eest hoolt kanda, kui ta ei tegele meie majandusküsimustega. Tahes tahtmata meil on vajalik igapäevane leib ning kohustused ja arved maksta, aga ka igatsused, mida me soovime oma elus saavutada. Õnneks meie Jumal ei tegele üksnes meie hinge ja vaimulike asjadega, vaid nagu Jeesus selgitas, isegi rohu ja lilledega väljal, rääkimata lindudest, keda ta toidab, (Mt 6:23) aga seda enam meid!
Jeesus ütles oma Isa kohta: KÕIKE! Mida iganes. Mt 21,22
"Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate."
