Hirm on manipuleerimise tööriist, millega saab võtta inimese üle kontrolli ja sundida teda millekski vastu tema tahtmist. Kuid teile on antud vägi ja kellel on vägi, sellel pole põhjust hirmu endasse lasta. Hirmutamise teel tegutsevad nõiad ja valetajad, posijad ja mõistagi deemonid. Kuid see töötab siis, kui inimene jääb uskuma valetajat. Kuid meie usume Jumalat, kes on vägev meid kõiges aitama ja meil ei ole üldse põhjust hirmu tunda. Jumala sõna lausa kutsub meid üles, ärge kartke, ärge tundke hirmu ühegi isiku ees. Miks peaks Jumala laps üldse hirmu tundma inimeste ees?
Prohvetid ei hirmuta kedagi, vaid hoiatavad. Hoiatamise ja hirmutamise vahe seisneb selles, et hoiatamise tõttu jääb inimesele valikuvabadus, kuid hirmutamise tõttu see vabadus puudub. Isegi kui midagi ei juhtu, siis võeti ära vabadus ja sunniti millekski. Jumal ei sunni teid mitte milleksi, isegi patu osas ta ütleb, et ära tee enam, sest sellel teol on tagajärjed; aga inimene saab ise otsustada, kas ta parandab meelt või mitte. Kuid hirmutamisel inimene annab kontrolli üle kellegi teise isiku kätte, kes on teda ära sõnanud, ja seetõttu ta on kerge saak, kergesti manipuleeritav. Isegi enamus reklaame, mida teile internetist kuvatakse on kas hedonistlikud (naudingule suunatud) või hirmuga motiveeritud. Näiteks kui te ei tee seda või ei osta seda, siis võib juhtuda teiega see või teine asi. See ei ole hoiatus, vaid manipuleerimine. Kust nad teavad seda, et see sinuga juhtub? Nõiad väidavad, et et nad näevad ette või teavad inimesest midagi ja seetõttu inimene peaks neid kuulda võtma. Kuid "peaks" ei ole enam vaba tahe.
Valeprohvetid tuntakse samuti selle järgi, et nad mitte ei hoiata, vaid hirmutavad inimesi. Nad küll ütlevad, et nad hoiatavad, aga hoiatus tekitab inimestele hirmu tundeid, - see ei ole enam hoiatus! Pühakirjas on Nehemja selle osas toonud musternäite, kuidas valeprohvet Nooadja manipuleerib.
"Sest vaata, ma sain aru, et Jumal ei olnud teda läkitanud, kuigi ta kõneles mu vastu prohvetisõna, vaid Toobija ja Sanballat olid teda palganud: ta oli palgatud selleks, et ma hakkaksin kartma ja teeksin nõnda ning patustaksin; see oleks toonud mulle halva kuulsuse, millega nad oleksid saanud mind teotada. Pea meeles, mu Jumal, Toobijat ja Sanballatit nende tegude pärast, samuti ka naisprohvet Nooadjat ja teisi prohveteid, kes tahtsid mind hirmutada!"
(Nehemja 6:12-14)
Esiteks selgub, et hirmutamist kasutati mõjutamise vahendina. Teiseks, valeprohvet oli kellegi poolt kinni palgatud v kinni makstud. Kuid selle sõna tagajärg e vili oli isikut teotav ja nagu piibel ütleb, viljast tuntakse puud. Halb puu ei saa kanda head vilja. Mis aga eristab valeprohveteid õigetest on tihti veel see, et neil on vaja leida mõttekaaslasi, kuid prohvetitel ei ole mõttekaaslasi nö fännklubi ja teisi tugiisikuid, kes peaksid nende tegevust toetama. Jumala vaim on see kes toetab. Pühakirjast võite lugeda erinevaid prohveteid, aga neid eristab see, et nad olid sõnumiga üksi ja vaid Jumal isiklikult teadis seda.
Jumal võib saata uue prohveti kui keegi lööb põnnama, aga tal ei ole põhjust panna tööle prohvetite tiimi, sest piisab, kui prohvet, kellele Jumal annab sõnumi, räägib edasi selle sõna. Prohvet Reitsil ei olnud meeskonda või tugijõudu, kes tema asja ajasid. Ta töötas üksi. Samuti kirjaprohvet Johannes Matvei Kaarep. Kui Jumal räägib, siis ta räägib oma sõnumi nii nagu ta tegi seda piibliprohvetitega, nii ta teeb seda ka täna. Muidugi võib Jumal erinevatele rahvastele rääkida sama sõnumi iga rahva oma keeles, just sellele prohvetile, et see edastus saab tehtud. Siis võib see rahvas öelda, et neil on prohvetisõna. Kuid ei ole sugugi põhjust rääkida ja tõlkida ümber teistele rahvastele antud prohvetisõna, sest see on antud just neile. Jumal ju teab, kellele ta sõna ütleb ja millised on need isikud, kellega prohvet kokku puutub. Kui ta tahab anda sõnumi eestlastele, siis selleks ei ole tal vaja seda teha Aafrikas või Venemaal või X kohas. Ta saadab vahel oma prohvetid teiste rahvaste juurde küll, aga juhul, kui selle rahva seas ei ole prohvetit. Näiteks juhtus see Niinevee puhul. Ta saatis sinna Joona. Samuti võib saata prohveti siis, kui sellel rahval on valeprohvetid, kes kõnelavad vastu piibli prohvetisõnale ja õige puudub. Ei maksa arvata, et valeprohvetitest puudus tuleb, isegi eestlaste seas on palju valeprohveteid. Jeesus hoiatas, et tõuseb palju valeprohveteid ja need eksitavad paljusid. (Mt 24:11)
Eestlaste seas tunnete samuti valeprohvetid ära nende hirmu külvamise tõttu. Neid leiate nii kristlikus meedias kui ka kirikutes. Nad võivad olla ka kinni makstud, töötavad mõnede isikutega koos v ametites. Kui sõnum ei innusta rahvast meeleparandusele, tuleks seda läbi uurida, mis on selle sõna motiivid? Kas need on "prohvetite" endi mõtted või kuulsuse ja tähelepanuvajadus v hingeline motiiv v mõni teine isik, kes tahab, et "prohet" seda või teist välja ütleks. Eriti välismaa "valeprohvetid" on huvitatud sellest, et neid kummardatakse ka mujal. Valeprohvetid võivad olla inspireeritud ka vale vaimudest. Arvates, et nad said mõtte Jumala vaimult, tegelikult ajasid nad vaimud segamini. Jeesust püüti ka segadusse ajada, aga seeõttu on äärmiselt tähtis see, et inimesel oleks vaimude eristamise and. (1Kr 12:10) See on tunnetuslik. Nehemjal oli vaimude eristamise and, ta ütleb: "sest vaata, ma sain aru." Seda saab mõista vaimselt ja ei pruugi üldse lihtne olla sõnadega selgitada, aga inimese vaimus võib tekkida sisemine arusaam ning see ütleb mõistusele, see asi ei ole puhas!
Paulus õpetas, et üks prohveteerigu ja mitu arvustagu, aga seda ta ei öelnud sõnumite osas, mida Jumal tahaks kogu rahvale teatavaks teha. Kes on inimene, et ta arvustab Jumala sõna? Kuid kui keegi prohveteerib mõne tegevuse või isiku suhtes (1Kr 14:1), siis on tõesti oluline, et see ei oleks inimese hirmutamine. Sõna võib panna imestama uskmatuid, et kristlane teab neist asju, mida nad arvasid, et üksnes ise teavad. (1Kr 14:25) See toob sõnumiga seotud inimese meeleparandusele, kui keegi ütleb teise kohta seda mis on saladuseks, aga Jumal teab kõike ja prohvetite läbi saavad vahel avalikuks teod, mis muidu varjul hoitakse. Samuti ei tohiks kristlasele, kellel on prohvetlik sõna ja prohvetliku kuulutamise and, seda pahaks panna, ammugi teda kohe prohvetiks kuulutada. (Jh 11:51, Rm 12:6, 1Kr 12:10) See võib olla vaid Püha Vaimu and, mis mõneks puhuks avaldub, aga see ei tee inimesest veel prohvetit. Siiski prohvetlik kõnelemine on mõeldud siiski eelkõige usklikele, õpetas Paulus (1Kr 14:22) ja seda tuleb ka taotleda (s 39).
