Paulus ei ülistanud kannatusi, vaid rääkis, kuidas ta sai sellest läbi minna.
Märtrite ingel alustab oma ülesannet just siis, kui kellegi usk pannakse proovile ja inimlikult ei ole meil mingit võimalust kui vaid see, et kogeme füüsilist valu ja piina, aga! mitte koos Jumalaga! Rõõm määrati meile mitte niisama, vaid vaimuviljana ning see on koguni isikuomadus, mis avaldub mitmel põhjusel.
On üles tähendatud tuhandeid kirjeldusi läbi kogu kristliku ajaloo, kus ingel tuli kohale sel puhul ja sekkus olukorda nii, et usklik koges vaid rõõmu ning hõiskas õnnetundest. Seetõttu ka Jaakobus kirjutab, pidage seda lausa rõõmuks! Teid ei taba ju üksnes teie kiusatused, vaid ka kiusamised läbi teiste inimeste, kes samuti on kuradi kiusatud ja tema ju kiusab teid teiste inimeste kaasabil.
Kuidas saab kannatust rõõmuks pidada? Ainult sel juhul, kui märtrite ingel tuleb ja ümbritseb inimest auhiilgusega. Sellisel juhul inimene ei koge valu, vaid ta täidetakse selles kannatuses hoopis rõõmu ja joovastusega. Nii üllatav kui see ei tundu. Kahjuks kirikutes õpetatakse teile kannatusteoloogiat. Selline teoloogia põhineb inimese ihu ja hinge piinamise imetlemisel. Paljud on sellest inspireeritud ja piinavad ise oma ihu, et sellega Jumala headmeelt välja teenida, aga Jumal ei saada selles olukorras inglit. "Sa vaata, mida kõike ta suudab ära taluda!" ütlevad inimesed. Jumal ei ülista kunagi inimese piinamist ega kannatust. Jumal on armastus. (1Jh 4:16) Naeruväärne on õpetada, et Jumal piinab oma lapsi! (1Jh 3:1) See on kuradi vale! Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. (1Jh 4:8)
Ka risti kandmine oli Vana Testamendi olukorras kõigest väljakutse, mille Jeesus esitas (Mt 16:24, Mk 8:34, Lk 9:23), sest Jeesus teadis, et inimene tahab au ja tähelepanu, isegi on nõus teatud piirini kannatusega, kui see teeb teda imetlusväärseks. Kuid tegelikult ei ole Jeesus kunagi õpetanud kannatamiseteoloogiat. See on inimeste hilisem väljamõeldis. See põhineb inimese enda võimekusel. Jeesus tervendas kõiki, kes palusid, ta oleks võinud ju öelda, et kannatage! Kes kaua kannatab, see kaua elab, ütleb eestlane. Kannatusteoloogia ei ole piibellik ja sel ei ole midagi ühist märtrite ning nende kannatustega, isegi mitte Pauluse enda (2Kr 11:23-29) ega Stefanose juhtumis. Stefanos tegelikult ei tundnud mingit valu, ei karjunud teda tabanud kivirahe all ega kogenud valusaid hoope, sest märtrite ingel oli auhiilgusega kohal ja Stefanosele avati koguni taevalik nägemus, mida ta kirjeldas hukkamise vältel, et ta näeb taevast. (Ap 7:55) See ei ole ristikandmine. Jumala armastus sai täiuslikuks läbi ohvri (1Jh 2:5) ja ristisurma (1Jh 4:9), kes andis ühekordse ohvri, aga ta ei andnud seda selleks, et meid samamoodi piinata, vaid ta saadab oma kirkuse, et me suudaksime sellest läbi minna. See oli Jumala tegelik viis, kuidas ta oma inimesed läbi märtrisurma viib ja austab neid krooniga, nagu piibel kirjeldab. Meil pole vähimatki võimalust taluda seda, mida Jeesus läbi tegi. Õpetada, et me suudame seda tema risti kandes, on ikka väga naiivne, inimlik suhtumine ja ebarealistlik, millel ei ole Jumala tahtega midagi ühist. Jumala lapsed on küll kutsutud andma oma elu teiste Jumala laste eest ning neid armastama. Kes püsib armastuses, see püsib Jumalas. (1Jh 4:16) Kindlasti ei püsi see armastuses, kes saadab oma venda piinadesse. 1Jh 4:21 "Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!"
Taaniel on tegelikult musternäide nn märtrite kaitsmisest, kuidas tema juurde saadetakse inglid õigeks ajaks. Need inglid on nn märtrite inglid, sest nende juures inimesed ei koge füüsilisi kannatusi, ükskõik mida inimese vastu tehakse. Märtrite ingel alustab oma ülesannet just siis, kui kedagi usu tõttu surma läbi proovile pannakse. Inimlikult ei ole piinataval mingit võimalust valuaistingid vältida, me kõik kogeme valu ja piina, aga mitte siis, kui me jääme Jumalale kindlaks. Piibel kirjeldab, et inimesed nägid tulises ahjus nelja meest, kuidas siis neli? Sinna ju heideti kolm?! (Tn 3:25) Neljas oli märtrite ingel, kelle auhiilguse tõttu ei olnud ahju heidetutel mitte ühtegi põletust, isegi mitte kõrbe lõhna. (s 27) Jumal saatis märtrite ingli ka lõvide suud sulgema. (Tn 6:23) Need on kindlasti olukorrad, kus inimlikult ei ole mitte mingit võimalust ellu jääda.
Selliseid, üleloomulikke, hukkamise katseid või hukkamisi on tänaseni juhtunud VÄGA PALJU, kus peab mitu korda üritama ja vaeva nägema, et inimene surmata, aga inimene ei põle ära, isegi kui ta on tuleleekides. Vastupidi, see inimene on täidetud rõõmuga. See on ülim õnnetunne ja rõõm, mil sa näed Jumala väge ning kirkust, mis kõrvaldab sinu piinad ja sa isegi ei adu kannatust! Auhiilgusele keskendunult ei näe sa mitte mingit probleemi! See ei ole inimlik ristikandmine või sedalaadi õpetus. Taevas ei ole piinakamber ja taevas ei põhjusta kannatusi! Jumala riik on õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus, kirjeldas Paulus. (Rm 14:17) Ta ei ülistanud kannatusi, vaid rääkis sellest, kuidas ta sai sellest läbi minna ilma usku kaotamata, ning SEE OLI VAID üleloomulik. Sa oled selles olukorras Jumala ligiolust otsekui joobunud. Seetõttu Peetrus ütles, ärge võõrastage tulekuumust. (1Pt 4:12) Märtri olukorda sattudes ei olegi põhjust närvi minna, sest Jumala vägi laskub ja ingel hoolitseb selle eest, et sa kogeksid valu asemel rõõmu. See ei ole inimlik ristikandmine! Sellised kannatused ei ole ülistamiseks. Kristus on ülistamiseks, kes ühe korra kannatas ja sellega on lõpp! (Hb 12:2) "See ei ole meie teema" ütlevad vahel inimesed asjade kohta, mis neid ei puuduta. "Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi." (Ap 20:24)
Isegi siis, kui sind grillitakse! Sel juhul Jumal saadab oma märtriingli, kes kõrvaldab sinult kannatamise võimaluse. Miks? Jeesus juba kannatas ristil. Laurentsius, keda mõned teist ehk teavad, oli Rooma diakoon, kes tõmmati rattale, aga leegid ei teinud talle valu. Ta ütles naeratades: "Pöörake mind ringi, ma olen ühelt poolt juba küpse." (Psychological Phenomena of Cristianity, lk 41. Cutten) Ta suri ilma karjumise ja valuta. Lihtsalt ta praeti ära, aga ta hing ei tundnud midagi, ta oli selle kõige juures veel heas tujus. See ei ole inimlik ristikandmise teoloogia. See on piibellik, kuidas Jumal kohtleb kõiki neid, keda usu pärast piinatakse või peavad surema. Hiina kommunistid võtsid kinni misjonäri ja see ootas pea maharaiumist, aga järsku puhkes naerma. Kommunistid küsisid, mis selles naljakat on? "Ma lihtsalt mõtlesin, kui tobe see välja näeb, kui mu pea mäest alla veereb!" vastas misjonär. (The Sweet Song, Richard Wurmbrand, lk 210) Kommunistid olid sellest nii segaduses, et lasid tal minna ja hukkamine jäi ära. Pole kahtlustki, et seal pidi kohal olema üleloomulik kirkus, mis esmalt näitas misjonärile asja koomilisust ja see seda välja rääkis, muutis olukorra absurdselt tobedaks, et isegi kommunistid ei osanud selle peale enam midagi teha. Need mõtlesid, et inimene ehk ütleb usust lahti, aga see vaid naeris enne hukkamist. See oli üleloomulik, Jumala viis asja muuta nii, et isegi hukkamine jäi ära.
Sellist laadi näiteid võibki jääda rääkima, aga üks on selle juures kindel, märtrid saavad kroonid (Js 62:3, Ps 21:4, 1Kr 9:25, 2Tm 2:5, Ilm 3:21,4:4) ja nad ei koge piinamisel valu, sest Jumala ingel on auhiilgusega kohal, kes hoolitseb märtri eest. Apostlid nimetasid seda tagasihoidlikult pärjaks, aga tegelikult on tegemist krooniga. Kreeka keeles: στέφανος stéphanos, [stef'-an-os], mis on kuninga kroon, kuninga tunnus(märk). Kui te tunnete mõnda sõpra, kelle nimi on Stefanos, siis küsige, kas ta teab, kust ta nimi tuleb ja mida see tähendab. Seetõttu Jumal lubab kõigile märtritele kroonid pähe, kes ei ole oma elu pidanud kalliks ja usuvad lõpuni.
Sestap, ära otsi ka riste, mida ise kanda. See ei ole Jumala tahe. Inimlikult te EI OLE võimelised kannatama, see lihtsalt ei ole realistlik; aga kui selline olukord ette tuleb, siis Jumala üleloomulik võime muudab kannatuse mitte üksnes talutavaks, vaid nii, et te isegi olete sellest kõigest üle ja hingega välja tõstetud, kõrgemale, sest meie kannatused ja valu vaigistab märtriteingel.
Paulus kirjeldas, et ta sureb iga päev! (1Kr 15:31) Kujuta ette, kui sa oled nagu Paulus saanud viis! korda 39 vitsahoopi, siis võib arvata, et need haavad olid tal paranemise faasis kogu aeg, mil ta kuulutas Kristust. Vanad haavad ei olnud veel tervenenud, kui uus nuhtemine peale tuli. Kuid võib aravata, et ta pidi nende ravimisega tegelema, aga nende kannatuste valu oli Jumala auhiilguse tõttu muudetud talutavaks. Ta oleks pidanud olema ammu surnud. Juba esimene Pauluse reis, mis algas Küprosele saabumisega, sai ta "oma esimesed vitsad kätte" Pafose linnas. Kujutad ette, et sa lähed kuulutama ja esimene paik kuhu sa jõudad, ootab sind ees brutaalne peks. Mida sa edasi teed?
Seetõttu võite sõna sõnalt võtta kirja, mis ütleb, et teie pea kohal hingab Jumala vaim, kui teid Kristuse pärast taga kiusatakse, aga kui teid tapetakse, siis on kohal erivajaduse ingel ja täidab teid õnne ja rõõmuga. See ei ole mingi inimlik katsumuste, ihu suretamise või isiklik "risti kandmise" õpetus, vaid see on reaalne Jumala vägi, mis sellises olukorras avaldub teie kohal. Seetõttu ei ole meil vaja tunda mitte mingit hirmu. Te võite rõõmuga hõisata tema kirkuse ilmumisel (1Pt 4:13). Kergemates juhtumites kogete te Jumala vaimuga täitumist, raskemates juhtumites kogete te ingli ja Jumala kirkuse kohalolu, mistõttu te üksnes joovastute õnnest ja olete täidetud rõõmust, mis on Jumala riigi tunnus nr 3 ja vaimu vili nr 2 peale armastust! (Gl 5:22)
Kokkuvõtteks võiks öelda veel järgmist. 1Pt 4:12,13 "Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel." Lahti seletatult, te hakkate rõõmust hõiskama, kui Jumala märtriinglid oma kirkuses ilmuvad ja te ei talu füüsilist valu ega hinge piina. Seda ei tasu võõrastada, justkui sünniks midagi sellist, mida Jumal ei kontrolli või sellist, kust te peate ise hakkama saama. Piibel kirjutab, et me kõik oleme selle osalised, ainult et paljud meist ei pea sellega kunagi kokku puutuma, kogu maailmas tapetakse iga aasta sadu tuhandeid kristlasi usu pärast. Sellest vähe kirjutatakse, sest meedia ei armasta seda teemat. Kogu aeg juhtub seda ja iga päev, alates Indoneesiast ja Hiinast, lõpetades Lähis-Ida piirkonna ja Aafrika riikidega. Paulus kirjutas 1Kr 10:13 "Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda." See väljapääs ei tähenda, et loobutakse teie kannatuse proovist, vaid väljapääs seisneb selles, et teie suudate seda taluda! Seetõttu võite olla topelt rõõmsad. Rõõmsad päästest, aga ka rõõmsad, kui see pääste ei toimu nii, nagu meie seda tahaksime. Te peate või arvatavasti ehk nüüd aimate, mida tähendab see kirjakoht: 1Kr 2:5 "et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes." See ei ole ainult imede tunnistus, vaid see on tunnistus ka üleloomulikule olukorrale, mis võib tähendada mitte loomulikku surma ning taevasse jõudmist, vaid surma ning Jumala väe läbi kannatuse talumist. Muidugi seda teades, võime me hõisata. Jumal on meiege igas olukorras! Jeesus lubas, et ta ei jäta meid maha, igas tähenduses. Fakt on see, et (Mt 10:22) "Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse." Paulus võttis selle kokku küpse usklikuna, kui ta ütles (Rm 8:18) "Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse." Setõttu ka meie küsisime, kas mitte kristlastel ei ole mitte üksnes põhjust rõõmustada isegi sellises olukorras, kus me täna oleme, veel enam aga olukorras, et meile on see nagu hane selga vesi. Loodetavasti siiski keegi meist ei pea minema taevasse läbi märtrikogemuse, seetõttu lõpetame Peetrusega (1Pt 4:14) "Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim." Seda te võite kogeda igas olukorras ja kui Vaim ei tee meid rõõmsaks, siis mis meid üldse rõõmsaks veel teeb?
Ap 16:25,26
"Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla."
Ap 5:19-23
"Issanda ingel avas aga öösel vangimaja uksed, viis nad välja ja ütles: „Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!” Kui apostlid seda olid kuulnud, tulid nad koidu ajal pühakotta ja hakkasid õpetama. Aga kui ülempreester ja tema kaaslased pärale jõudsid, kutsusid nad kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli rahva vanemad ning läkitasid kohtuteenrid vangimajja apostleid ära tooma. Kui need nüüd pärale jõudsid, ei leidnud nad apostleid vanglast. Nad pöördusid tagasi ja teatasid: „Me leidsime vangimaja küll täiesti kindlalt lukustatuna ja valvurid ustel seismas, aga kui me ukse avasime, ei leidnud seest kedagi.”
Ap 12:7-9
"Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse kiiresti!” Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha. Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!” Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub selga ja tule minu järele.” Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust."
