Kristlik Mõttevõra

KUIDAS SA PALUD

29.08.23 12:13 PM By Kristlik Mõttevõra

Kes on ette ära otsustanud, et talle tulebki anda, siis see ei ole enam palve

Seni kuni Jumal saab ise otsustada palve vastuse üle, on ta Jumal. Kui mitte, ei ole ta enam Jumal, vaid sina käsutad teda!
Kui keegi tuleb teie poole sama palvega, siis, kuidas te otsustate, kas te annate või ei taha anda ja ootate, mil ta midagi teeb ja muudab enne kui te annate.

Kirjutatud on "Paluge ja teile antakse," mitte "Käsutage, siis te saate."

Tänapäeval on inimestel üldse raske midagi paluda, eriti nii, et andja saab otsustada, kas ta annab või mitte. Enamasti on palve pigem mõjutamine ja koguni manipuleerimine (nõidumine) ning petmine. Inimesed ei oska paluda. Seetõttu kui nad tulevad Jumala juurde, siis nad jätkavad samal moel kamandamist. Inimestega võib selline meetod läbi minna, aga mitte Jumalaga. Kindlasti te tunnete inimesi, kes kogu aeg püüavad teid ära tinistada ja nende palved on sellised, kus ta on juba ette ära otsustanud teie eest.

Palve on esiteks pöördumine, kus sa oled valmis, et sulle ei anta. Sa pead selleks valmis olema, et sulle öeldakse ei. 

Kui aga paluja on ette ära otsustanud, et talle tulebki anda, siis see ei ole enam palve ega palvetamine, vaid nõue või jonn või koguni nõidus ning petmine. Oleneb.

Ent anumine on juba palve, kus paluja alandab end ja rõhutab oma olukorda, milles ta on hädas ja tungivalt tahab seda olukorda muuta. Mitte ei käi peale, et seda peab keegi muutma, vaid tal ongi kitsas käes. Kes aga võtab autol sõidu ajal rooli küljest ja näitab vastu sõitjale aknast seda mis on olukord, siis see ei ole palve, vaid kavaldamise taktika. Nii paluja kui andja tajuvad ühel ajal ohtu ning olukorra kriisi ning tõsidust. Kuid see ei ole palve ega anumine. See on taktika, et oma tahet maksma panna. Enamus heategevusest kasutab just sellist meetodit, kus kirjeldatakse mõnda olukorda, tegelikult aga on see kunstlikult loodud, et saada raha või toetust. Heategevusprojektid on tegelikult äri, kus keegi teenib endale elatist mõne olukorra abil.

On ikka suur vahe küll, kas sa palud Jumalat, keda sa ei näe, aga kas sa palud teda samal moel ka siis, kui ta seisab sinu ees? Kuidas sa siis ka palud või ei julge üldse paluda ja mõtled, et seda ma ei söenda paluda, siis see ei olnud südamest.

Kui Jumal seisab sinu ees ja sa ikka palud ja jätad otsustamise tema kätte ja lepid sellega, kui ta ka keeldub, alles siis ta saab ise otsustada ja see on palve.

Tungiva palve mõte ei ole Jumalat kamandada ja öelda, et ta peab seda palvet täitma. Tungiv palvefookus on olukorral, mis on häda või kriitiline ja vajab kiiresti tähelepanu. Sellise palve puhul võib meil lahendamise aja osas olla erinev arusaam, mis meile tundub tungivalt hädavajalik, seda tegelikult ei pruugi olla ja mõne aja jooksul on see probleem minetanud oma olulisuse või oht möödunud. Küll aga näeb Jumal iga häda paremini ja kui selline olukord on vältimatu, on ka palve põhjendatud ning asjakohane. Jumala ettehool väljendub ka selles, et ta tõmbab inimest hädast enne kui see võiks inimest tabada.

Emotsioonid ei muuda palve vastust. Kirjutatud on, et mõned pisaratega otsivad vastust, aga ei saa seda. Samas on kirjutatud, et Jumal näeb pisaraid ja pühib ära need ja kogub kokku, vahel on juhtunud, et ta vastab, aga mitte emotsioonide tõttu, vaid probleemi tõttu või püsivusest.

Lapsed sageli manipuleerivad oma vanematega igasuguste emotsioonide abil, et midagi panna neid tegema. Kohe aga kui tulemus käes, siis pole emotsoooni vaja. Jumal sellistele palvetele ei vasta. Ei ole kirjutatud, et paluge emotsioonaalselt, vaid on kirjutatud: paluge ja uskuge, et te seda saate. Usupalve.

Iga kord kui te palute, mõelge hetkeks, kas see palve on palumine. Kui ma palun, siis ma aktsepteerin kõike, ka seda, et mulle ei anta. Kuid piibel julgustab paluma: paluge ja teile antakse, otsige ja te leiate, koputage ja teile avatakse. (Mt 7:7) Need kõik on tegevused ja selleks et saada, tuleb esmalt paluda. Keegi võib ukse avada küll, kui te seisate korteri ukse taga, aga nähtavasti peate kaua ootama või jäätegi ootele seni, kuni te koputate.

Kuid Isa taevas näeb tõepoolest enne kui me teda palume ja sageli vastab ka enne, ent ta ootab, et me suhtleksime temaga ja palve on üks viis, kuidas ta saab välja näidata meie vastu oma armastust. Me oleme tema lapsed. Vanematel on hea meel, kui laps pöördub nende poole ja see on üks viis, kuidas saab lapse eest hoolt kanda ja sel moel midagi tema heaks teha. Jumal tahab ka sinu heaks midagi teha, sest sa oled talle kallis ja ta armastab sind. Mine siis täie julgusega Tema ette ja palu, siis sa saad vastuse. Sest iga paluja saab, kas just seda mida ta palub, aga ta saab, mida ta vajab.

Palu Jumalat kogu südamest ja tal on sellest vaid hea meel. Ta vastab palvele. Ka EI on palve vastus. Kui ei vastust ei ole enam inimese palve versioonide seas, siis see ise on jumal ja käsutab Jumalat ning see polegi enam palve. Jumal ei lase ennast käsutada ega ära kasutada.
Teie palve olgu palve ja uskuge, siis te saate. Esmalt tuleb ka ise uskuda ja siis paluge ning te saate.

Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreid talle: "Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!" (Lk 11:1) Mitte seda, et jüngrid ei teadnud kelle poole tuleb pöörduda, vaid kuidas paluda. Kristlased arvavad ka täna, et nad teavad kuidas paluda. Kuid tegelikult tuleks neile siiski õpetada, mis moodi tuleks Jumala poole pöörduda. Mida ta aktsepteerib ja mida mitte. Sest paluda võib lõpmatuseni ja kõike, aga sellest pole mingit kasu, kui see ei võimalda Jumalal vastust anda. Jumal ei ole jooksupoiss. Käsuahelad ja käsutamine ei ole ka täna kuhugi kadunud, aga see erineb palumisest. Seetõttu olid ka jüngrid hädas, nad ei teadnud, kuidas üldse paluda, et see oleks palve, mitte käsk.

Kristlik Mõttevõra