Artiklis "Kas kümnis on kristlik?" tekkisid küsimused, kuidas kogudust ära majandada ja siinkohal nüüd kõigest juba lähemalt.
Kuidas siis koguda vabatahtlikke annetusi?
Eks ikka nii nagu koguduse liikmetel võimalusi on ja süda annetada lubab. Kuid seejuures tuleb rõhutada, et vabatahtlik annetus ei peaks olema peale sunnitud - kohustus. Koguduse liige ei pea vabatahtliku annetuse tulemusel seadma ennast majanduslikult ebasoodsamasse tingimusse kui teised inimesed.
Annetada saab ka suuremat osa kui võimalik on, selline on üks kiusatus. Kui siis keegi satub hätta pärast annetamist ning koguduse liikmed peavad hakkama teda üleval pidama, siis selline annetus ja mõtteviis on vastutustundetu - kui keegi annetab kogu oma vara, "võtab" selliselt kohustusi koguduse liikmetele. See on umbes sama olukord, kui keegi saab palga, ostab siis üle oma võimete kalli eseme ja järgmised kolm nädalat tuleb läbi ajada ilma rahata ning käib raha laenamas.
Mõistlik on see, kes talletab vara. Piibel kirjutab - "rumalad võtsid kaasa küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad". Rumalad ütlesid arukatele: "Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!" Nii on ka koguduses, koguduse liikmete kohustus ei ole kinni maksta teiste liikmete maj. rumalust. Küll aga tuleb toetada siis, kui keegi satub õnnetusse.
Mida kogudus selleks teha saab?
Mida ei tohi unustada. Kui keegi on koguduses aktiivne töötegija, siis tuleb teistel koguduse liikmetel mõista, et see inimene ei pea toetama kogudust rahaliselt. Sama kehtis ka algkoguduses. Sama kehtib ka pastorite kohta. Pastorid ei pea tundma piinlikust, kui nad ei annata kogususse tagasi raha nö enda "palga maksmiseks". Selle nõudmine on silmakirjalik. Miks? Sest iga töötegija on oma palka väärt. Eriti kummaline on seisukoht, kus kutsutakse inimesi panustama koguduse töösse, kuid kogudus ei tee omalt poolt mitte midagi selleks, et panustada koguduse (ihu)liikme majandusliku olukorra tagamiseks. Mida see tähendab?
Ma olen täheldanud seda, et just kõige resoluutsemad maksunõudjad ei pane näppugi külge teiste koormatele. Kuid seejuures nõuavad kõigilt annetamise osas absoluutset kuuletumist. Seda VABATAHTLIKE annetuste küsimuses! Nende seisukoht on: kõik peavad maksma. Sellised suhtumised peegelduvad välja seisukohavõttudes "Kas Jumalat tohib röövida?" jt sarnased kohtumõistmised, inimlikud, nagu Jumal vajaks sarnast kaitset või Jumal ei suuda ise oma annatusi koguda. Jumal saab oma asjadega väga hästi hakkama, selles pole kahtluski. Aga kuidas Jumal asja näeb?
Töötegijad panustavad koguduse töösse oma vaba aja. Samal ajal teised ajavad oma äri. Täpselt nii ongi. Tegelikkuses näeb asi välja umbes nii, et ühed teevad oma asju, neil on suuremad sissetulekud, nii nad saavad anneteda ka suuri summasid. Sel ajal, kui nad oma rahakoti pärast jooksevad, sel ajal koguduse töötegijatel tuleb pead murda, kuidas ots-otsaga kokku tulla. See pole normaalne. Koguduse töösse panustajate majanduslik olukord halveneb võrreldes nendega, kes oma äri ajavad. Jumal näeb sellist ebaõiglust. Üks on "õige", kes annetab igast mündist ja tillist, teine aga annetab kogu oma vara - 2 leptonit. Kuid annab rohkem, ta annetab kõik mis tal oli. Lisaks annetab ta oma vaba aja koguduse töö vajaduste katteks. Praktiliselt kohtab sarnast väära mõtteviisi igal pool, igas koguduses. Kuid nagu Jeesus ütles, ühte tuleb teha, aga teist ei tohi jätta tegemata, kaalukam osa olgu armastus.
Kui nüüd kogudus kutsub tööle vabatahtlikud ja nende inimeste majanduslik olukord selle tõttu ei parane või koguni halveneb, eriti perekondades, on asi kurjast. Kogudus peab leidma vahendid, et seista nende töötegijate käekäigu ja heaolu eest. On väga kurb, kui koguduse töötegijad elavad koguduse töö tõttu puuduses, kuid neile ühtelugu korrutatakse: küll Jumal tasub sulle! Selline ütlemine on kohatu. Inetu ja ülekohus. Ma olen ka tähele pannud, et paljud koguduse juhid kasutavad inimesi ära. Selline ülekohus kasvab. Loomulikult Jumal tasub. Kuid ta nõuab selle sisse nendelt, kes koguduse teenimist küll nõuavad, kui põhjustavad selle tõttu töötegijale maj. raskused.
Kogudus saab väga palju ära teha. Algkogudus pidas üleval oma vaesed ja lesed. Enamasti tänapäeva koguduses sellist vajadust ei ole (kuid võib olla!). Teisalt tuleb kogudusel tasuda kõige eest. Kui Jumal ei ole öelnud, siis inimestel ei ole õigust öelda teisele inimesele: küll Jumal tasub sulle. Kõik kristlased on Jumala lapsed. Kuid meie loodud maapealsed organistatsioonid pole taevased, ja otseloomulikult tuleb arvestada, et koguduse töötegijad pole inglid, vaid ikka inimesed, oma tavaliste maapealsete vajadustega, - kes vajavad toitu, elukohta jpm, mida tuleb rahuldada seni, kuni Jeesus kutsub enda juurde.
Milline on mõistlik eelarve?
Mõistlik eelarve on selline, mida sarnases olukorras sarnane organisatsioon omada võiks. Seega väike kogudus ei pea omama suurt eelarvet, kuid suurt kogudust ei saa majandada väikse eelarve abil. Eelarve tuleb koostada vastavalt vajadustele.
Kuidas planeerida koguduse eelarvet?
Eelarve koostamine on tõsine töö, mida tuleb teha mitte üks kord aastas, vaid seda tuleb jälgida jooksvalt ning võtta arvesse koguduse liikmete majanduslikku olukorda. Kui koguduse liikmetel läheb majanduslikus mõttes kehvasti, peab ka kogudus üle vaatama oma eelarve. Kogudus ei pea kinni maksma priiskamist. Kui koguduse liikmetel läheb hästi, on mõistlik hoopis vara talletada, suunata vabad ressursid tuleviku heaks.
Kui kogudus hakkab tegelema eelarve küsimustega, siis tuleb selgelt aru anda, millised on ikkagi võimalikud vabatahtlikud annetused. Sageli tehakse valearvestused ja siis palvetatakse "Jumal meil on rahaga probleem." Kuid Jumal ütleb, te ei tee inimestega koostööd! Koostöö ei ole tagajärgede likvideerimine. Inimestele tuleb asju selgitada. Palvetamine "Jumal, pane inimeste südamele rohkem annetada," pole selgitamine. Tuleb küsida arvamust. Teretulnud on ka küsitlused. Miks mitte ananüümsed.
Kuid tegelikult me ei tea, kui palju keegi teenib ja kogudus ei peagi teadma, kui suure osa tema liige on valmis oma teenitud summast vabatahtlikult annetama. Sest see on vabatahtlik! Taluvuse piir on inimestel erinev. Arvesse tuleks võtta keskmist.
Keskmist saab tuletada eelneva praktika põhjal. Millised olid inimeste annetused ja kuidas annetuste osakaal muutub ajas.
Kui raha kogutakse sularaha korjanduse abil, siis saab arvesse võtta ka teisi elemente. Loomulikult saab koostada statistika, seda regulaarsete korjanduste (mitte erikorjanduste!) alusel, millised summad laekuvad. Kuid vähem teavad inimsed seda, et ka rahatähe suurused aitavad luua annetaja profiili ja seega koostada eelarvet.
Kui inimesed annetavad 25 kroonistes või 5 kroonistes, siis mida see teadmine annab?
Selline statistika peegeldab koguduse liikmete sissetulekuid. Kes teenivad 10 000 krooni, need tavaliselt ei anneta 2 krooniseid rahatähti, vähemalt ei tee nad seda regulaarselt. Kes aga teenib miinimumpalka, see reeglina ei anneta ka 500 kroonist rahatähte. Kas korjandusel laekuvad 100, 25, 10 või 2 kroonised rahatähed, milline on nende suhtarv, kuidas see muutub ajas? Kõik see iseloomustab annetajate profiili, sest enamasti inimesed annetavad samades rahatähtedes, kes annetab 100 kr, see teeb seda üsna sageli. Selline inimene annetab kogudusele kokku 400 krooni kuus, eeldusel et ta kohal kui korjandus tehakse.
Väga mõistlik oleks koguduse annetamise protseduuri teha muudatus, kus inimene saab enne pinki istudes ukse juurest kaasa tühja ümbriku, kuhu siis paneb sisse oma annetuse - raha. Korjanduse karpi kogutakse raha asemel ümbrikud. Sellise süsteemi sisseviimine võimaldab kiiresti - juba kuu jooksul kindlaks teha, milline on keskmiselt annetatud summa, et teha parim eelarve ning kogudus saab õnnistatud. Selline meede välistab ka rahaga "vehkimise", kõik on võrdsed, annavad ümbrikus. Nagu koolivorm, keegi ei saa kanda uhkemaid riideid.
Kui suur osa eelarve täitmisel võiks olla koguduse liikmel?
Polegi mingit reeglit. Vastavalt võimalustele. Siinkohal ei ole mõtet piiblit tsiteerida. Algkogudus toimis vabatahtlikel annetustel. Fakt on ka see, et Jumal armastab rõõmsat andjat - ja mina isiklikult usun ka, et taeva raamatupidamine on perfektne, tulud ja kulud on tasakaalus. Inglid panevad kirja iga summa ja märgivad üles annetaja südamehoiaku, kas ta annetab hea meelega või sunnitult. Üldjuhul inimesed annetavad rõõmsa südamega. Mõned teevad seda ka sunnitult, et "mida teised mõtlevad, kui ma ei anneta!" Keegi ju ei taha jätta endast halba muljet. Jeesus jälgis annetajaid, mõned tegid seda nii, et kõik näeksid, et palju ta annetab. Ometi tähtis pole summa, vaid osavõtt.
Palju "maksab" pastor?
Oleneb pastorist. Tegelikult ka kõige väiksem Eesti kogudus saab lubada endale täiskohaga pastorit. Küsimus on ju selles, mis see maksma läheb? Kui koguduse liige maksab ligikaudu 14 kr päevas, juba siis on see võimalik. Mida saab 14 krooni eest osta? Praktiliselt mitte midagi, kui aga väike summa koguneb annetuseks. Sellisel juhul saab iga nädal annetada 100 kr, kuus teeb see liikme pealt kokku 400 kr. Sel juhul saab pastorit lubada kogudus, kus on 25 inimest, kes omavad regulaarset sissetulekut. Enamasti koguduse kõige suurem kulu ongi töötasu. Harva muud kulud on suuremad. Nendeks kuludeks võivad osutuda küttekulud, eriti elektrikütte puhul, sest Eesti oludes kütteperioodi pikkus on ikkagi 9 kuud. Mõnikord ka rendikulud. Siiski enamasti omavad kogudused oma ruumi, mida tuleb siis hooldada. Telefon, paberikulu jt sedalaadi kontorikulud palgakuluga võrreldes on väga tagasihoidlikud kulud.
Pildil: 10 000 kr võimaldab maksta pastorile 5 900 kr kuus.
14 kr päevas võimaldab üleval pidada ka 2 pastorit, kui kogudus on suurem. 150 liikmelise koguduse kuueelarve on sel juhul 60 000 kr.
Pildil: 60 000 kr võimaldab maksta kahele pastorile 18 600 kr kuus. See on vägagi konkurentsivõimeline töötasu.
Pastor ei ole ingel, kes ei ela õhust ja armastusest. Koguduse ruum ei ole taevas, see vajab kasimist ja kütmist, et kõigil oleks normaalne. Eelarve koostamisel ei tohiks oma võimeid üle hinnata, kui eelarve ei ole objektiivne, tuleb viga kiiresti välja. Aga reaalselt koostatud eelarve abil on võimalik ära majandada iga kogudust igal ajal, ja regulaarsed - vabatahtlikud annetused, on selleks puhuks sobivaim meede.
Kui suur võiks olla pastori töötasu?
Minu arvates on pastor tippjuht - ja enamgi veel! Kolme kordset keskmist töötasu pole üldse mitte palju maksta pastori töötasuks, - inimesele, kellest sõltub meie vaimulik elu, - inimene, kes on koguduse juht! Kui poliitikud ei vastuta praktiliselt mitte millegi eest, kui vaid riskib sellega, et valija neid järgmine kord ei vali enam, kuid saavad selle ameti juures kõrget töötasu; siis pastor, kes vastutab iga koguduse liikme eest, väärib kindlasti kõrgeimat töötasu.
Loe lisaks: Eesti Statistika keskmise töötasu kohta KKK
Kuidas siis koguda vabatahtlikke annetusi?
Eks ikka nii nagu koguduse liikmetel võimalusi on ja süda annetada lubab. Kuid seejuures tuleb rõhutada, et vabatahtlik annetus ei peaks olema peale sunnitud - kohustus. Koguduse liige ei pea vabatahtliku annetuse tulemusel seadma ennast majanduslikult ebasoodsamasse tingimusse kui teised inimesed.
Annetada saab ka suuremat osa kui võimalik on, selline on üks kiusatus. Kui siis keegi satub hätta pärast annetamist ning koguduse liikmed peavad hakkama teda üleval pidama, siis selline annetus ja mõtteviis on vastutustundetu - kui keegi annetab kogu oma vara, "võtab" selliselt kohustusi koguduse liikmetele. See on umbes sama olukord, kui keegi saab palga, ostab siis üle oma võimete kalli eseme ja järgmised kolm nädalat tuleb läbi ajada ilma rahata ning käib raha laenamas.
Mõistlik on see, kes talletab vara. Piibel kirjutab - "rumalad võtsid kaasa küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad". Rumalad ütlesid arukatele: "Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!" Nii on ka koguduses, koguduse liikmete kohustus ei ole kinni maksta teiste liikmete maj. rumalust. Küll aga tuleb toetada siis, kui keegi satub õnnetusse.
Mida kogudus selleks teha saab?
Mida ei tohi unustada. Kui keegi on koguduses aktiivne töötegija, siis tuleb teistel koguduse liikmetel mõista, et see inimene ei pea toetama kogudust rahaliselt. Sama kehtis ka algkoguduses. Sama kehtib ka pastorite kohta. Pastorid ei pea tundma piinlikust, kui nad ei annata kogususse tagasi raha nö enda "palga maksmiseks". Selle nõudmine on silmakirjalik. Miks? Sest iga töötegija on oma palka väärt. Eriti kummaline on seisukoht, kus kutsutakse inimesi panustama koguduse töösse, kuid kogudus ei tee omalt poolt mitte midagi selleks, et panustada koguduse (ihu)liikme majandusliku olukorra tagamiseks. Mida see tähendab?
Ma olen täheldanud seda, et just kõige resoluutsemad maksunõudjad ei pane näppugi külge teiste koormatele. Kuid seejuures nõuavad kõigilt annetamise osas absoluutset kuuletumist. Seda VABATAHTLIKE annetuste küsimuses! Nende seisukoht on: kõik peavad maksma. Sellised suhtumised peegelduvad välja seisukohavõttudes "Kas Jumalat tohib röövida?" jt sarnased kohtumõistmised, inimlikud, nagu Jumal vajaks sarnast kaitset või Jumal ei suuda ise oma annatusi koguda. Jumal saab oma asjadega väga hästi hakkama, selles pole kahtluski. Aga kuidas Jumal asja näeb?
Töötegijad panustavad koguduse töösse oma vaba aja. Samal ajal teised ajavad oma äri. Täpselt nii ongi. Tegelikkuses näeb asi välja umbes nii, et ühed teevad oma asju, neil on suuremad sissetulekud, nii nad saavad anneteda ka suuri summasid. Sel ajal, kui nad oma rahakoti pärast jooksevad, sel ajal koguduse töötegijatel tuleb pead murda, kuidas ots-otsaga kokku tulla. See pole normaalne. Koguduse töösse panustajate majanduslik olukord halveneb võrreldes nendega, kes oma äri ajavad. Jumal näeb sellist ebaõiglust. Üks on "õige", kes annetab igast mündist ja tillist, teine aga annetab kogu oma vara - 2 leptonit. Kuid annab rohkem, ta annetab kõik mis tal oli. Lisaks annetab ta oma vaba aja koguduse töö vajaduste katteks. Praktiliselt kohtab sarnast väära mõtteviisi igal pool, igas koguduses. Kuid nagu Jeesus ütles, ühte tuleb teha, aga teist ei tohi jätta tegemata, kaalukam osa olgu armastus.
Kui nüüd kogudus kutsub tööle vabatahtlikud ja nende inimeste majanduslik olukord selle tõttu ei parane või koguni halveneb, eriti perekondades, on asi kurjast. Kogudus peab leidma vahendid, et seista nende töötegijate käekäigu ja heaolu eest. On väga kurb, kui koguduse töötegijad elavad koguduse töö tõttu puuduses, kuid neile ühtelugu korrutatakse: küll Jumal tasub sulle! Selline ütlemine on kohatu. Inetu ja ülekohus. Ma olen ka tähele pannud, et paljud koguduse juhid kasutavad inimesi ära. Selline ülekohus kasvab. Loomulikult Jumal tasub. Kuid ta nõuab selle sisse nendelt, kes koguduse teenimist küll nõuavad, kui põhjustavad selle tõttu töötegijale maj. raskused.
Kogudus saab väga palju ära teha. Algkogudus pidas üleval oma vaesed ja lesed. Enamasti tänapäeva koguduses sellist vajadust ei ole (kuid võib olla!). Teisalt tuleb kogudusel tasuda kõige eest. Kui Jumal ei ole öelnud, siis inimestel ei ole õigust öelda teisele inimesele: küll Jumal tasub sulle. Kõik kristlased on Jumala lapsed. Kuid meie loodud maapealsed organistatsioonid pole taevased, ja otseloomulikult tuleb arvestada, et koguduse töötegijad pole inglid, vaid ikka inimesed, oma tavaliste maapealsete vajadustega, - kes vajavad toitu, elukohta jpm, mida tuleb rahuldada seni, kuni Jeesus kutsub enda juurde.
Milline on mõistlik eelarve?
Mõistlik eelarve on selline, mida sarnases olukorras sarnane organisatsioon omada võiks. Seega väike kogudus ei pea omama suurt eelarvet, kuid suurt kogudust ei saa majandada väikse eelarve abil. Eelarve tuleb koostada vastavalt vajadustele.
Kuidas planeerida koguduse eelarvet?
Eelarve koostamine on tõsine töö, mida tuleb teha mitte üks kord aastas, vaid seda tuleb jälgida jooksvalt ning võtta arvesse koguduse liikmete majanduslikku olukorda. Kui koguduse liikmetel läheb majanduslikus mõttes kehvasti, peab ka kogudus üle vaatama oma eelarve. Kogudus ei pea kinni maksma priiskamist. Kui koguduse liikmetel läheb hästi, on mõistlik hoopis vara talletada, suunata vabad ressursid tuleviku heaks.
Kui kogudus hakkab tegelema eelarve küsimustega, siis tuleb selgelt aru anda, millised on ikkagi võimalikud vabatahtlikud annetused. Sageli tehakse valearvestused ja siis palvetatakse "Jumal meil on rahaga probleem." Kuid Jumal ütleb, te ei tee inimestega koostööd! Koostöö ei ole tagajärgede likvideerimine. Inimestele tuleb asju selgitada. Palvetamine "Jumal, pane inimeste südamele rohkem annetada," pole selgitamine. Tuleb küsida arvamust. Teretulnud on ka küsitlused. Miks mitte ananüümsed.
Kuid tegelikult me ei tea, kui palju keegi teenib ja kogudus ei peagi teadma, kui suure osa tema liige on valmis oma teenitud summast vabatahtlikult annetama. Sest see on vabatahtlik! Taluvuse piir on inimestel erinev. Arvesse tuleks võtta keskmist.
Keskmist saab tuletada eelneva praktika põhjal. Millised olid inimeste annetused ja kuidas annetuste osakaal muutub ajas.
Kui raha kogutakse sularaha korjanduse abil, siis saab arvesse võtta ka teisi elemente. Loomulikult saab koostada statistika, seda regulaarsete korjanduste (mitte erikorjanduste!) alusel, millised summad laekuvad. Kuid vähem teavad inimsed seda, et ka rahatähe suurused aitavad luua annetaja profiili ja seega koostada eelarvet.
Kui inimesed annetavad 25 kroonistes või 5 kroonistes, siis mida see teadmine annab?
Selline statistika peegeldab koguduse liikmete sissetulekuid. Kes teenivad 10 000 krooni, need tavaliselt ei anneta 2 krooniseid rahatähti, vähemalt ei tee nad seda regulaarselt. Kes aga teenib miinimumpalka, see reeglina ei anneta ka 500 kroonist rahatähte. Kas korjandusel laekuvad 100, 25, 10 või 2 kroonised rahatähed, milline on nende suhtarv, kuidas see muutub ajas? Kõik see iseloomustab annetajate profiili, sest enamasti inimesed annetavad samades rahatähtedes, kes annetab 100 kr, see teeb seda üsna sageli. Selline inimene annetab kogudusele kokku 400 krooni kuus, eeldusel et ta kohal kui korjandus tehakse.
Väga mõistlik oleks koguduse annetamise protseduuri teha muudatus, kus inimene saab enne pinki istudes ukse juurest kaasa tühja ümbriku, kuhu siis paneb sisse oma annetuse - raha. Korjanduse karpi kogutakse raha asemel ümbrikud. Sellise süsteemi sisseviimine võimaldab kiiresti - juba kuu jooksul kindlaks teha, milline on keskmiselt annetatud summa, et teha parim eelarve ning kogudus saab õnnistatud. Selline meede välistab ka rahaga "vehkimise", kõik on võrdsed, annavad ümbrikus. Nagu koolivorm, keegi ei saa kanda uhkemaid riideid.
Kui suur osa eelarve täitmisel võiks olla koguduse liikmel?
Polegi mingit reeglit. Vastavalt võimalustele. Siinkohal ei ole mõtet piiblit tsiteerida. Algkogudus toimis vabatahtlikel annetustel. Fakt on ka see, et Jumal armastab rõõmsat andjat - ja mina isiklikult usun ka, et taeva raamatupidamine on perfektne, tulud ja kulud on tasakaalus. Inglid panevad kirja iga summa ja märgivad üles annetaja südamehoiaku, kas ta annetab hea meelega või sunnitult. Üldjuhul inimesed annetavad rõõmsa südamega. Mõned teevad seda ka sunnitult, et "mida teised mõtlevad, kui ma ei anneta!" Keegi ju ei taha jätta endast halba muljet. Jeesus jälgis annetajaid, mõned tegid seda nii, et kõik näeksid, et palju ta annetab. Ometi tähtis pole summa, vaid osavõtt.
Palju "maksab" pastor?
Oleneb pastorist. Tegelikult ka kõige väiksem Eesti kogudus saab lubada endale täiskohaga pastorit. Küsimus on ju selles, mis see maksma läheb? Kui koguduse liige maksab ligikaudu 14 kr päevas, juba siis on see võimalik. Mida saab 14 krooni eest osta? Praktiliselt mitte midagi, kui aga väike summa koguneb annetuseks. Sellisel juhul saab iga nädal annetada 100 kr, kuus teeb see liikme pealt kokku 400 kr. Sel juhul saab pastorit lubada kogudus, kus on 25 inimest, kes omavad regulaarset sissetulekut. Enamasti koguduse kõige suurem kulu ongi töötasu. Harva muud kulud on suuremad. Nendeks kuludeks võivad osutuda küttekulud, eriti elektrikütte puhul, sest Eesti oludes kütteperioodi pikkus on ikkagi 9 kuud. Mõnikord ka rendikulud. Siiski enamasti omavad kogudused oma ruumi, mida tuleb siis hooldada. Telefon, paberikulu jt sedalaadi kontorikulud palgakuluga võrreldes on väga tagasihoidlikud kulud.
Pildil: 10 000 kr võimaldab maksta pastorile 5 900 kr kuus.
14 kr päevas võimaldab üleval pidada ka 2 pastorit, kui kogudus on suurem. 150 liikmelise koguduse kuueelarve on sel juhul 60 000 kr.
Pildil: 60 000 kr võimaldab maksta kahele pastorile 18 600 kr kuus. See on vägagi konkurentsivõimeline töötasu.
Pastor ei ole ingel, kes ei ela õhust ja armastusest. Koguduse ruum ei ole taevas, see vajab kasimist ja kütmist, et kõigil oleks normaalne. Eelarve koostamisel ei tohiks oma võimeid üle hinnata, kui eelarve ei ole objektiivne, tuleb viga kiiresti välja. Aga reaalselt koostatud eelarve abil on võimalik ära majandada iga kogudust igal ajal, ja regulaarsed - vabatahtlikud annetused, on selleks puhuks sobivaim meede.
Kui suur võiks olla pastori töötasu?
Minu arvates on pastor tippjuht - ja enamgi veel! Kolme kordset keskmist töötasu pole üldse mitte palju maksta pastori töötasuks, - inimesele, kellest sõltub meie vaimulik elu, - inimene, kes on koguduse juht! Kui poliitikud ei vastuta praktiliselt mitte millegi eest, kui vaid riskib sellega, et valija neid järgmine kord ei vali enam, kuid saavad selle ameti juures kõrget töötasu; siis pastor, kes vastutab iga koguduse liikme eest, väärib kindlasti kõrgeimat töötasu.
Loe lisaks: Eesti Statistika keskmise töötasu kohta KKK
