Uskmatud ütlevad vahel, et uskliku elu on igav, kuna ei saa enam teha seda ja teist. Kuid see on nende või deemonlik vaatevinkel, kes üritab selgitada, et nüüd on elu läbi ja kõik lust ja lõbu unusta ära. Mis on mõistagi vale. Kui aga deemon saab selle argumendi "ära müüa" on ta teinud oma töö ja inimene mõtleb, et usk ei ole ikkagi hea ja seda ei tasu vastu võtta. Kuidas aga tegelikult on?
Püha Vaimu puudutuse eripära või iseärasus on pigem selles, et me ei saa (tegelikult ei tahagi) teha seda, mida meile varem meeldis teha. Näiteks alkohol. Kellele meeldis juua, siis ta ei saa enam seda teha, kui Jumal teda tõesti puudutab ja ta vabaneb alkoholismist. Kummaline, kas pole? Inimene tegelikult tahab sõltuvusest lahti öelda, aga ei suuda omast jõust. Nüüd aga tuleb Jumala vaim ja teeb ta hetkega puhtaks, võtab sõltuvuse, aga inimene saab pahaseks, mis mõttes ma ei saa enam juua? Kuid seda ta mõtleb enne Jumalaga kohtumist. Kui ta aga on Jumalaga kohtunud, siis ta ütleb: tänu Jumalale! Ma olen vaba. Jumal on mind vabaks teinud ja ma ei ole enam sõltuvuses. Ma võin isegi juua seda, aga see ei võta enam meelevalda minu hinge üle. Imeline, kas pole! Nii on kõigi sõltuvustega. Sh suitsetamisega. Osa sõltuvusi ei ole üksnes keha toimimisega seotud, näiteks sotsiaalne sõltuvus. Keegi ütleb nüüd: noh, kas võtad ka?! Ah, sa ju ei joo enam, sa oled nüüd usklik. Sellega kurat tahab inimest alandada, aga kui sa sotsiaalsele kuuluvusele järgi annad, siis see on kiusatusele järgi andmine. Seal edasi kogeb inimene läbikukkumist. Paljudega on see juhtunud. Sest nad ei taha kogeda kaaslaste kommentaare ja annavad järgi. Kes aga jääb kindlaks, sellel on tegelikult piisavalt jõudu igasuguse surve puhul, sest selle iseärasus seisneb selles, et inimene enam ei taha, ei vaja, ega näe isegi põhjust, miks ta peaks uuesti minema vana teed, kui Jumala tee on rõõm ja pidu Jumala vaimus!
Kuid pane hästi tähele. Kui Jumal puudutab sind, siis ta tegeleb meie esimese, loomuliku iseloomuga, mis oli enne pattu langemist, sest vana Aadama loomus on risti löödud (kõigi pattudega), aga see ei tähenda seda, et inimene kaotab oma näo! Pigem ta leiab selle, kuid sageli on see leidmise protsess väljakutse, sest mõned enesekindlad kiiksud võetakse meilt ära, meid õlitatakse ja nüüd me enam ei kiiksu, nagu vana uksehing, vaid käime vaikselt ja me ei tunne enam oma iseloomu ära. Miks me ei tunne? Sest me oleme selle hea osa alla surunud patu tõttu, mida me varem tegime. Nüüd aga patt ei ole enam meie iseloom ja ka meie loomulikus iseloomus toimuvad muutused, millega avastame eneses uued küljed, tegelikult need ei ole uued, vaid varjul olevad tegelikud meie head omadused ja siis pole ime, et me oleme isegi mõnevõrra ebakindlad ja kõhklevad. (Paulus 1Kr 2:3,4) Sageli ei ole see avastus mingi inimtarkus või teadus, vaid meie hinge iseloomu omadus, mis Jumal juba alguses pani meie sisse, enne kui Aadam pattu tegi. Mis on rõõm, rahu ja armastus, kuid piibel ütleb, et see on Pühas Vaimus. See on tõesti sisemise inimese puhul sügavam, mis väljendub tasaduses, pikas meeles, kannatlikkuses, kus pole kärsitust, kõigega leppides. Mõni kristlane arvab, et 1Kr 13 ptk märgitud armastuse viljad tuleb kuidagi vastu võtta. Ei tule. Need on meie sees, kuid need on vaja taas üles leida ja kui Jumal puudutab, siis ta just eemaldab neid kiikse, mis seda takistavad. Õigem oleks öelda, karjuvad näkku ja seetõttu inimene ei näe armastust, kuid armastus on meie loomuses tegelikult olemas, kuid nähtavaks saab see tulla, kui Kristus tuleb elama sinu südamesse, siis ta delikaatselt tegeleb sinuga. Vahel sa kaotad enesekindluse, aga see on Püha Vaimu töö, sest ta võtab ära kiikse, õlitab sind (võiab) ja siis sa saad lõpuks hakata kasutama häid omadusi ja sa näed jälle, nagu piibel tõotab. Siis sa räägid, oled, elad, teenid, kuna Jumal sinus tahab see sinus väljendub ehk taas avalikuks saab ja inimesed näevad, kui armuline ja halastav sa nende vastu oled, et suudad neid kõiki aktsepteerida, sest sa tead, et sa ise olid samuti jamas, aga nüüd oled sellest päästetud ja armastad neid, kes seda veel ei ole.
Kuid kõike seda teeb Jumal, mitte meie. Kui sa lubad Kristusel eneses esile tulla, siis sa näed, mida ta suudab ära teha sinus, mida sa võid aastakümneid üritada, aga ikka kukud läbi. Kristus aga teeb selle seespidiselt ja see ei valmista temale raskust. Mõistagi on enamus kristlasi sellest väga kaugel, sest nad ikka veel üritavad ise oma kiiksudega hakkama saada, aga kui nad lubaksid seda teha Jumalal, siis nad saaksid selle ilma vaevata ja näha seda imelist loomuse muutust. Pühitsemine ei ole üksnes patust vabanemine. Pigem on pühitsemine meie loomuliku iseloomu esile toomine nii, nagu see alguses oli, kui inimene ei olnud veel pattu langenud. Seetõttu te näete kristlasi, kes on tahumatud, käredad, valimatud ja ägedameelsed, aga nad ei ole veel lubanud Jumalal oma loomusega tegeleda. Kristus saab neil olla, kuid teda ei lubata või pigem ei saa Kristus tegeleda seni, kuni inimene ise oma asju ajab. Kui aga inimene ütleb, Jumal siin ma olen, sa tead, mis mulle ei meeldi ja paljudele, aita mul sellega toime tulla ja õlita see uksehing, et see ei kriuksuks jubedalt nagu mõni vana kulunud uks. Pühitus on õlitamine, kus Kristus kasutab seda sama õli, mida targad neitsid varusid. Siis nad olid valmis Kristuse tulekuks oma ellu ja kahtlemata andsid aru, et selline tulek tähendab mitte seda, et elu on läbi, vaid vastupidi, nüüd ma elan. Nüüd ma saan aru, nüüd ma taipan, nüüd ma olen see, kes meeldib mulle endalegi, ammugi teistele, sest nad tõesti näevad sinus muutust. Aga see on üleloomulik. Sest loomulikul moel see on võimatu. Vaimseid asju saab muuta vaimselt, mitte lihalikult ega isegi mitte hingeliselt. Kui see teadmine kohale jõuab, siis sa mõistad, kui hea on, et nüüd ei ela enem mina, vaid Kristus!
Gl 2:20 "nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest."
1Pt 4:2 "nii et ta maises elus allesjäänud aega ei ela enam inimlike himude, vaid Jumala tahtmise järgi."
