Jeesus teadis, et teda äratakse üles samal moel, nagu ta ise äratas inimesi surnuist üles. Võibolla see oli hingele kergenduseks, kui sa tead, et sul tuleb läbida kannatuste kadalipp ja lõpuks surra, aga lugu ei lõpe surmaga. Isa äratab ta üles. Võibolla inimesena meil oleks isegi võimailk selle teadmisega leppida, kui teame, et kogudus palvetab ja me ärkame üles veel enne kui kolm päeva läbi saab. Kuid pole kahtlustki, et mitte keegi meist ei suuda taluda ega isegi vähimal määral mõista seda kannatuste jada, kõik see avalik mõnitamine, peksmine, risti tirimine, okaskroon, aga kõige tipuks see talumatu aeg, mis seal ristil tuli elus olla enne kui saabus surm. Piibel kirjeldab, et pärast seda ta hing käis isegi surnutele kuulutamas evangeeliumi. Seetõttu ta hing lahkus ihust, nagu iga kord, kui keegi sureb.
Peab märkima, et Laatsarus oli ühe päeva kauem surnud kui Jeesus. Seda ei ole teada, kas Jeesus teadis mitu päeva tema puhul saab olema, aga Isa kindlasti teadis. Kui Jeesus ristil oli ja kannatas, hüüdis ta "Isa miks sa mind maha jätsid!" See pigem toetab seisukohta, Isa ei öelnud Jeesusele surma pikkust. Ta teadis, et ta peab surema, aga mitte seda, kui kauaks. Jeesus oli surmateadlik juba noorelt, sest templiteenistuse patuohver ja pattude andestus ei saanud toimuda ilma vereta. Jeesus sündis, et surra. See aga tähendab ka hinge lahkumist. Hing aga on igavene ja surma puhul heidab keha hinge. Kuid hingega tegelevad vaimud. Puhta hingega inglid, kuri ei puuduta teda. (1Jh 5:18) Musta hinge ei saa viia taevasse, see jääb nö kuradi deemonite saagiks, kes hinge põrgu toimetavad.
Mida hing teeb surma puhul?
Keha pole saanud õigupoolest veel jahtuma hakata, kui hing lahkub. Huvitav on see, et südame seiskumine annab hingele märku, et nüüd pole see keha enam elus, kuigi see on veel soe ja paljud rakud pole sellest isegi aru saanud, et ihuga on juba asi läbi. Kuid kohe, kui arstid südame tööle saavad, ei pöördu hing alati otsekohe tagasi, justkui nagu ootab, vähemasti mitte enne, kui inimene teadvusele tuleb. Hing võib olla juba ihus tagasi enne teadvusele tulekut, aga ei pruugi. Seda ooteaega võiks defineerida kui kooma seisund. Ihu on elus, aga inimene ei tule teadvusele, sest hing pole veel tagasi?
Näiteks võib tuua sünagoogi ülema Jairuse tütre juhtumi, kus Jeesus ütleb: "tüdruk ei ole surnud, vaid MAGAB." (Mk 5:35 vrd s. 39) Samuti Jeesus ütleb nt paar päeva enne surnu üles äratamist: "Meie sõber Laatsarus MAGAB, kuid ma lähen teda UNEST äratama." Jh 11:11. Ta ütles seda ette, Laatsarus oli juba hinge hetnud ja kliiniliselt surnud, aga Jeesus pidi teadma (Jh 11:42), et see nii on. Kui ta kohale jõuab, on Lastsarus juba maha maetud, aga kui lugeda piibli kirjeldust, siis ei olnud see juhtum lõpetatud. "Sinu vend tõuseb üles." ütleb ta Martale seal, kui Lastsarus oli juba NELI päeva hauas olnud. (Jh 11:17 ja 23) Marta vastab, et ta teab, et vend tõuseb üles viimsel päeval. Kuid Jeesus vastab: kes minusse usub, see ELAB, isegi kui ta sureb." (s.25)
Jeesus on äratanud üles, mil surmast on möödunud vähem või rohkem aega, nt Naini noormehe, keda maeti (Lk 7:15) või juba oli maha maetud või neli päeva hauas olnud surnu (Laatsarus, Jh 11:27). Juudi kombe kohaselt maeti surnu samal päeval.
Selliselt võiks väga lühidalt kokku võtta hinge "käitumise" ja otsuse südame seiskumise olukorras, kuidas hing käitub ihu suhtes.
Surmalähedased kogemused just sellisel moel võiks kirjeldada nende sõnul, kes üles äratatakse, eriti veel siis, kui väidetakse, et nende hing nägi pealt kuidas arstid ihu juures toimetasid ja hing kirjeldab detaile, mida tegelikult keegi ei ole öelnud või ihu näha ei saanud. Selle kõik talletab hing kvantfüüsilisel tasemel ja meie aju suudab selles olukorras info taas "alla laadida" aju valgu mikrotuubulitesse kui see teadvus ihust väljus ja pöördub elustamise puhul sama ihu juurde tagasi, üldse mitte kuhugi teise ihu sisse ega seda segi ajades. Kuid sellel on ajaline piir, kuni meie ihu biokeemiliselt on võimeline ellu ärkama. Muidugi suudab Jumal ka luud ellu äratada, kuid selleks on vaja teistsugust olukorda ja motiivi. Hing saab keha sisse tagasi pöörduda ja surnust üles äratamine on tõend, et see selliselt toimub. Jeesus teadis seda ja see võis anda tema hingele jõudu meie pärast kannatused läbida ja oli ju temagi sündinud siia ema üsast ja ta ei olnud nagu ingel, vaimne olend, vaid Jumal inimeses, kellel oli oma hingeelu ja kes kõike seda tegi meie hingede päästmiseks.
"Siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse." Hb 9:12
"Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud - kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest - saaksid kätte igavese pärandi tõotuse." Hb 9:15
