Jeesus ei palunud kunagi "sinu riik tulgu", vaid palus "sinu kuningriik (basileia) tulgu". (Lk 11:2) Ta ei palunud kunagi teiste riikide eest. Mitte kunagi! (Mt 6:10) Ta ei palunud kunagi, et teiste valitsejate tahtmine sündigu, vaid palus üksnes, Meie Isa, "sinu tahtmine sündigu".
Paljud on pandud uskuma, et Jumala riik on midagi umbmääraselt kaugel, ajastul, kui meie planeeti enam ei ole või vähemasti meid siin ei saa enam kunagi olema, aga see ei ole nii. Kuningriik on meie reaalne tulevik. Jeesus Kristus tuleb nähtavalt maa peale ja hakkab tegutsema, võtab üle tuhandeaastase valitsemisaja, mis tegelikult kestab igavesti. (Ilm 22:5) Kuid see ei anna meile alust eirata tõsiasja, et Kristus on kuningas juba praegu! Täna! Isegi kui ta pole silmaga nähtav, on ta endiselt kuningas. Tegelikult nimetatakse teda kuningate kuningaks (Ilm 17:14 ja 19:16). Ta on kuningas, sest Jumal - tema isa, tegi ta kuningaks; mitte aga sellepärast, et inimesed teda kroonisid nagu paljud kroonitud pead, kes täna valitsevad riikides. Inimesed ei saa Kristust kroonida.
Tähendamissõnas sulasele antud rahast rääkis Jeesus iseendast, kes läheb kaugele maale ja seejärel tuleb tagasi (Lk 19:12-15), et omandada kuningriik (basileia). Ta rääkis seda neile, kes teda kuulasid, see oli Sakkeuse, rikka tölnerite ülema juhtum. Viimasel ei õnnestunud Jeesust näha rahvahulgast oma lühike kasvu tõttu ja seetõttu tegi kõik endast oleneva selleks, et Jeesus teda märkaks. Jeesus pani teda tähele ja otsustas minna Sakkeuse kotta. Mida sina oled nõus tegema selleks, et Kuningas sind märkaks ning astuks sinu kotta?
Pärast ülestõusmist läks Jeesus taevasse, et vastu võtta Kuningriik – valitsemise õigus. Kuid kuningas ilma lojaalsete alamateta ei moodusta veel kuningriiki. Oleme sellest mitmetel kordadel kirjutanud, et Kristus ei hakka maa peal üksi tegutsema, vaid koos kõigi pühadega, mil ta naaseb Jeruusalemma. Et see juhtuks, peab ta looma oma kuningriigi, avama oma riigi valitsejate konto. Seda ta tegi juba 2 tuhat aastat tagasi ning see konto üha kasvab. Piibel räägib selgelt sellest, et see ei ole mingi suvaline riik, vaid üksnes kuningriik ja riik on juba valmis vastu võtma üha uusi kodanikke seni, kuni kestab armuaeg. Nende kodakondsus pannakse kirja eluraamatutes.
Kl 1:13 kirjeldab Paulus, kuidas Jumal on meid päästnud pimedusse võimu alt ja tõi meid Poja kuningriiki (basileia), keda ta armastab. Aga mis on kuningriik?
Määratlus Kuningriik on tema (vastu)vaieldamatu valitsemisala. Sellel on suveräänne territoorium, mille üle valitseb Jeesus, mitte inimene. Kui Jeesus Kristus on seesama, eile, täna ja igavesti (Hb 13:8), siis ta valitseb juba täna! – sest ta teeb seda juba läbi oma esinduse, läbi "saatkondade," mis asuvad üle kogu maa, kus iganes kaks kristlast on koos tema nimel, seal ta on tema kuningriigi esindus kohal. Faktiliselt ja praktiliselt on ta kohal iga kristlase südames, kõigi südames, kes ta vastu võtsid. Ta valitseb nende kõigi üle, kes vabatahtlikult, armastusest ja austusest talle oma elu annavad, alluvad ja teda kummardavad.
Tuleb aeg, mil iga põlv nõtkub (Rm 14:11; Fl 2:10) ja tema valitseb nähtava raudsauaga (Psalm 2:9; Ilm 2:27), mis räägib kuninglikust valitsemist, mitte demokraatiast ega demokraatliku hääletuse tulemusena. Aga praegu, enne kui meie planeedi uudistekanalid avalikult teatavad, et Jeesus Kristus on maailma saabunud, Jeruusalemmas, on Jumala valitsemisele allumine veel vabatahtlik, mille aktsepteerivad kõik need, kes seda ise tahavad. See nõuab meie inimliku võitluse ja mässu lõpetamist ning üksikisikud ja terved kogukonnad peavad palvetama ja välja astuma avaldusega, mitte sinu riik tulgu, vaid – Sinu Kuningriik tulgu, sündigu see meie elus. Selle Kristuse Kuningriigi peame usus isiklikult aktsepteerima, kuigi teda füüsiliselt veel näha ei ole, siis ometi võib kõikjal näha tema esindusi ja kuningaid, tulevase kuningriigi asevalitsejaid. (Rm 5:17) Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. (1Kr 15:19)
Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus ja õige jääb usust elama, sest ta on kindel selles, mida ta loodab, on kindel selles, mida veel ei ole nähaval (Hb 11:1). Kristuse vastuvõtmine Kuningana, kui ta nähtavaks saab, ei nõua mitte mingit usku, kuna kõik inimesed näevad teda oma silmaga. Aga kui me tahame olla tema alamad juba nüüd, peame alistuma temale kui meie Issandale, elama tema põhiseaduse järgi ja aktsepteerima tema kuningriigi majanduspõhimõtteid meie endi elus, ilma et ta meid selleks vähimalgi määral sunniks. Me lihtsalt teeme seda sellepärast, et me armastame Kuningat, just nagu ta ütles: "Kui te armastate mind, siis pidage mu käske” (Johannese 14:15). "Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse." (Jh 15:10) "Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!" (Jh 13:34) See ei ole vana lepingu käskude pidamine, vaid üksnes Kuningate kuninga poolt antud uue seaduse järgimine. Mida saab täita isegi laps, kui ta jääb armastusse. Seetõttu palveta õigesti, nii nagu tema õpetas. Ta ei öelnud "sinu riik tulgu", vaid ütles "sinu kuningriik tulgu". (Lk 11:2) Jüngrid palvetasid nii ja tegid seda seetõttu, et Jeesus õpetas palvetama.
