KUI KRISTUS ELAB SINUS

Miks toimub üksnes Seadusele surnud kristlase iseloomus pidev ja väga nähtav muutus, kus nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus, Gl 2:20

Kes ei ela enam Seaduse ja tegude all, tema elu ei määra käsk. Käsk toob surma ja käsule saab surra.

Kes aga tahab käsku täita, see peab täitma viimseni kui kõik käsud, sest kui üht ei täida, oled juba eksinud kogu käsu vastu. See on nagu põhiseadus. Eksid vaid ühe vastu, lähed ikka kohtu alla, mis siis, et täitsid teised sätted.

Kui keegi proovib olla Kristuse meele järgi käskude abil, ootab teda pettumus.

Isegi kui sa ühel hetkel mõtled, et sa oled õige, siis järgmisel hetkel tabab ootamatu tõsiasi, kus sa ei suuda end kontrollida või unustad ning eksid. Mis toimub? Korduv läbikukkumine viib lõpuks meeleheiteni ning sa tunned jõuetust ja lüüa saamist. Kuid Kristuses me oleme võitjad?! Juhul, kui me oleme Kristuses, mitte käsus kinni. Seetõttu tuleb surra mitte üksnes patule, vaid ka käsule.

Mis vabadus see selline on? See on vabadus, mis ütleb: nüüd elab minus Kristus.

Olen vaba oma tegudest ja ponnistustest, sest nüüd saab Kristus tegutseda sel määral, nagu ta ise õigeks peab.

Kristus otsustab. Ma annan talle vabad käed. See on minu vabadus! Kristus elab minus nüüd seda välja, mida tema tahab esile tuua! Kui ma teda ei sega ja luban temal otsustada, annan temale ruumi eneses tegutseda, siis see, mida tema esile toob on parim osa ja parim kõigile.

Kõik püüdlused: meie teeme seda või meie käitume nii või meil on selline eesmärk, millega me saavutame seda või teist, on tegelikult MEIE, MINA TEOD ja käskude järgimine. Kuid need on määratud läbi kukkumisele.

Ole sa nii kõva mees kui tahes, sa ikkagi ei suuda täita kõiki käske.

Käsk on Jumala standard. Käsu latt on väga kõrgele tõstetud ja kui väga me ka ei püüdleks, ajame ikkagi lati maha ja enamus jookseb lati alt läbi ega isegi ei küüni selleni. See on taevlik standard. Jumala seatud standardit ei suuda inimene üksi täita, vaid koos Kristusega! Koos Kristusega nii, et Kristus saab ise tulla esile ja sooritada meie läbi kõike nii, nagu ta seda õigeks peab.

Kõik kristlased vahel üritavad omast jõust, aga kõik need kukuvad ka läbi. Seni, kuni nad üritavad olla Jumale meelepärased käsu läbi. Käsk on surmaks. Meil on arm ja elu ja seda kõike ülirohkesti, juhul kui nüüd ei ela enam meie, vaid Kristus elab meis?

Sellega toimub kristlases väga silmaga nähtav kvaliteedi muutus. Sest kui Kristus hakkab elama ja meis tegutsema, siis, see on täiesti erinev meie näost ja olemusest, ammugi eristub maailmast. See tulemus saab nähtavaks ja selle läbi tekib Vaimu vili.

Kuid mõned üritavad vilju ise kasvatada, siis te näete, et need on kohati hapud viljad või lähevad käest ära. Kui aga viljad toituvad läbi tüve, siis need on jumalikud ja täiuslikud, sama maitse ja sama kvaliteediga, millel on kõrge, Kristuse standard. See vili jääb, ütleb piibel. See ei rikne. Seetõttu on need igavese tähendusega. Jeesus ütles, kui kellegi vili jääb, siis ta saab palga. Kristuse vili jääb, sest see on Jumalast ja jumalik standard. Selle kasvatab Kristuse tüvi ja Jumalik juur.

Nüüd ei ela enam oks, vaid tüvi elab minus.

Õigemini sa oled ühel hetkel osa tüvest ja keegi isegi ei märka enam pookekohta! Kuid märgatakse võra, õisi, vilju.

Need on sama puu viljad, aga need tulevad esile Kristuse tõttu. Kui keegi üritab viinapuu küljes kasvatada oma endise puu vilja, siis, see on just nagu viljapuu, mille külge poogiti mitu sorti ja iga oks kannab oma. Need on erineva maitsega.

Ent iga oks kasvab tüvega niivõrd kokku ja muutub eraldamatuks. Kui keegi teeb endale kuju, siis Jumal lõikab oksa ja kujundab võra ümber. Jumal lõikab ära ka vesivõsud ja viskab tulle. Kuid oksad mis kannavad vilja, need ta lõikab nii, et need veel enam vilja kannaksid.

Kristus elab mitmel moel. Mõnel ta elab pühapäeval, mõnel ta elab palve ajal, mõnel ta elab jõuluajal.

Selline Kristus on üsna väike, kui talle ei anta ruumi elamiseks. Ta on kohal, kuid ta ei saa suurt midagi ära teha. Ta ei ole ju deemon, kes inimese üle võimust võtab ja teeb inimesega mis tal pähe tuleb. Miks peaks Kristust piirama ja teda lubama vaid mõne koha peale? Ta on Jumala vaim, kes on õigus, rahu, rõõm Pühas Vaimus.

Kui suuresti ta saab elada, sõltub inimesest.

Mõnel ta "elab" vaid korra aastas. Kuid on ka neid, kellel ta elab iga päev ja iga hetkega. Sellise kristliku elu puhul saab küll öelda, et nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus, minu sees. See tähendab mitte üksnes taevas, vaid ka inimese sees! Kristusel on vabad käed ja ka kristlane on vabastatud, sest ta saab olla kõigest vaba, mis teda enne sidus.

Sul on täielik vabadus üksnes siis, kui Kristus saab esile tulla sinu elus.

Kui meis on palju Kristust, siis ta tegeleb kõige sellega, mida me ise teha ei suuda. Ta toob esile inimeses jumalikud omadused ja paneb kõrvale seda, mille üle me pigem piinlikust tunneme või mida me ei taha oma isikus näha.

Ta lõikab ära inetud oksad ja see toob vabaduse.

Kui tema lõikab midagi, siis me oleme lausa tänulikud, sest tunneme, et saime vaevast lahti. Saime lahti koormast, mis oli raskuseks kaelas, aga nüüd on see läinud!

Ta kasvatab kauni võra, mis kannab head vilja. Need iseloomu omadused on tõesti jumalikud.

Deemon ei suuda rõõmu tunda, kedagi armastada ja põhjustab vaid rahutust. Kuid Kristus toob meis esile tema täiuslikud isikuomadused ja see ei jää märkamata. Inimesed näivad kristlase iseloomus muutust ja see on püsiv kasvamine.

Paulus ütles: mina pean kahanema, tema peab kasvama!

Ta andis endale aru, et Kristus vajab ruumi ja selleks ei tule midagi muud teha, kui aru saada ja anda talle selleks võimalus. See on imeline, kui sa saad öelda: nüüd ei ela enam mina, vaid Jumal on minu sees ja tema elab!

Millise kvaliteedi see elus esile toob! Alati võib olla lahendamata küsimusi, aga kui Kristus võtab ette ja teeb ära vajalikud muudatused, siis Issand kasvatab võra. (1Kr 3:7) Jeesus, olles jäänud ainult jüngritega, ütles neile: "Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik." Jh 15:1