Ühe patu võimendamise läbi tekib kristlaste vahel polariseerimine*, mis ajab neid omavahel tülli. Häda on selles, et sellise rõhutamise tagajärjel tekib ühiskonnas lõhe, kus üks piirkond või riik või rahvus on tehtud patuoinaks ja temaga võrreldes teine pool justkui õige, kus silm pigistatakse kinni ning ta võib endale kõike lubada, kuid see ei ole nii. Teisel pool on teised, paljud nähtamatud patud, kuigi ka need on kristlastele teada. Aga millegipärast ei taheta neid näha ja osa kristlikust meediast rõhutab ja lahterdab ning näeb asja vaid läbi ühe patu. Kuid on palju kristlasi, kes näevad sellist vildakat vahet tegemist ja ei pea seda õigeks.
Jeesus oleks öelnud, et vahet ei ole, kõik on patused ja ärge õigustage kedagi!
Patt lahutab nii või teisiti Jumalast. Kui te aga üht patust õigeks teete teise patuse ees, siis teie endi vahel on tüliõun ning tekib lahkmeel. Seda te näetegi, kus kristlased on omavahel tülitsevad. Kui nad aga lõpetaksid polariseerimise ja näeksid asja laiemalt, siis seda lõhe nende vahel ei ole. Seda ei olegi. See on kunstlik, konnaperspetiivist** vaadatud.
Tegelikult on vaid õigeks mõistetud ja teised, kes seda veel pole ja vajavad päästet. See on Jumala perspektiiv ja olgu ka vaatanurk, mille läbi asju käsitleda.
