SURNUTE ÜLESVÕTMISEST

"Aga muud surnud ei elustunud mitte,"  on kirjutatud nende suhtes, kes jäävad ellu viletsusajal (ei võtnud metsalise märki) ja elavad edasi rahuriigi valitsuse all. Neid evangeliseerib Iisrael, kes on samuti surelikud (Sk 14:16,17), kuid uuestisündinud.

Siin on kaks aspekti.

Esiteks ei vasta tõele see, et pärast Kristuse ülestõusmist surnud kristlased tõusevad üles koos elavalt päästetutega. Päästetakse elavad, sest elavad vajavad päästet! Need, kes ei võta Päästjat vastu, need on igaveseks lahutatud Jumalast (lähevad põrgu).

Lõpuaja sündmustes jääb ellu päris palju nn paganaid kes on lihtsurelikud. Nad võtavad Kristuse vastu hiljem, seetõttu saavad ka igavese elu pärast tuhandeaastast rahuriiki. Nende kohta kehtib surnute ülesvõtmine. (Jh 6:40). Selles Jeesus räägib, et Poeg on nähtav, mitte nii nagu meile, kes usust saavad päästetud (meie ei näe Poega). Kuid lihtsurelikud võrreldes kõigi nendega, keda päästeti esimeses ülesvõtmises, mida MEIE ootame. Samuti Jh 11:24 vr 23 ja selles vastab Jeesus Martale, et "kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb." Ta vaidleb vastu Martale ja püüab selgitada, et kes usub, see ei pea mõtlema viimse päeva ülestõusmisele, vaid ta elab! See viimse päeva surnute ülesäratamine tulenes Vana Testamendi lootusest, aga nüüd on uus lootus ja see on usk Jeesusesse! Seda tõdemust oli üsna raske selgeks teha, kuna Jeesust ei olnud veel risti löödud, et ta saaks näidata elu ja seda sama ka jüngrid mõistaksid ja saaksid usus vastu võtta. Ent meile ei ole see enam mõistatus.

Päästetud hakkavad hiljem valitsema kuningatena esimeste üle ehk surelike üle.  Neid on ja nende üle tuleb valitseda rahuriigis.

Seda Jeesus selgitab Lk 19:11-28, et kristlased valitsevad koos temaga, vastavalt sel määral, kuidas ta maapeal enne elas. Mis on ka loogiline, sest tuhandeaastane rahuriik on samuti maa peal. Taaveti aujärg on maa peal Jeruusalemmas (Lk 1:31,32, Ap 15:16,17), mitte taevas. Kuid jumalariik kehtib kogu planeedile, mitte üksnes Iisraeli piires.  (Ilm 11:15, 19:15, Js 9:5, 2:2-4)

Loomulikult on surnute ülestõusmisega palju segadust seetõttu ja õpetusi, mis ei ole loogilised, evangeeliumi vastu ja ei arvesta Jumala sündmuste ajajoont. Näiteks veel? Te loete usutunnistuses esmalt sellist fraasi: "sealt Tema tuleb kohut mõistma," aga eelkõige tuleb ta sealt päästma! ("Ihu ülestõusmist" on märgitud alles hiljem, järgnevalt.) Enne tuleb pääste ja seega tegelikult juhtub meile eelkõige ülesvõtmine! Seega usutunnistuses meie jaoks ei ole suurt tähendust selles, kuidas ja millal ta mõistab kohut käsu järgi elavate üle, sest meie oleme armust õigeks mõistetud ja meile tuleb ta järgi. Seega tuleks MEILE seda ümber sõnastada järgmiselt: "sealt Tema tuleb meid päästma." Ja siis edasi "Mina usun Pühasse Vaimusse..." 

Ilmutusraamatus on selgelt eristatud kaks ülestõusmist.

Ainult need elavad igavesti kes päästetakse ehk saavad läbi ülestõusmise ihulikult otse taevasse (1Ts 4:16, Lk 14:14) ja veel need, kes viletsusajal surevad märtrina (nende hinged lähevad taevasse), need kaks valitsevad kuningatena koos Kristusega. Loomulikult veel need, keda Jumal enne Kristust taeva vastu võttis (Eelia, Mooses, jpt). Ent kõik need pühad valitsevad lihtsurelike üle, nende üle ei ole teisel surmal meelevalda. (Ilm 20:6) " "Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku." ja "Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks - igavesest ajast igavesti." (Tn 7:14 ja 18) Vrd ka Tn 2:44 ja Ps 45.

Kirik tänaseni tegelikult annab vale ootuse neile, kui ta ütleb kristlastele: "surnud tõusevad üles". Ei tõuse, mitte need kes täna surevad. Need kes surevad ilma Kristuseta on igavesti kadunud hinged. Kes aga surevad Kristuses, nende hinged lähevad taeva ilma hauas ootamiseta. Tavaliselt kirikutes viidatakse viimsepäevale, aga see päev ei tule enne Kristuse tuhandeaastast rahuriigi valitsemise ajastu lõppu (enne igavese täiuse ajastu algust, Ilm 22). Siis tõusevad üles tõesti need lihtsurelikud, kes rahuriigis evangeliseeriti Iisraeli eestvedamisel (Ilm 20:15), aga see ei ole meie teema. Sellele viitab Johannes.

Kohtumõistmise läbi saavad taeva need, kes käsku täidavad, mitte ei peeta kohut nende üle, kellele juba armu anti. Kuid see on eraldi teema.

Kes armu tagasi lükkab, selle üle on kohus juba peetud. Seda õpetas Jeesus. Seetõttu ta ongi PÄÄSTJA sh kohtu alt! Kes tuli päästma meid muidu ja ostis lahti käsu alt. Kes selle tagasi lükkab, sellel ei ole enam lootust.

Tuleme tagasi surmaküsimuse juurde, kuna seda tuleb põhjalikumalt lahti selgitada.

Nimelt, Paulus kirjutab "esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses." (1Ts 4:16) Tekib küsimus, kas surnud on seni kuskil ootel? Miks nad peavad ootama, kui nad on Kristuse omad? Loomulikult mitte. Siin tuleb induktiivselt läheneda, uurida üksikjuhtu üldise suunas, mitte vastupidi, millest on tulnudki vääriti mõistmised, dogmaatiline eksitus.

Siin Paulus selgitab, et päästetud ei jõua enne surnuid, kuna iga surnu on üles tõusnud kohe, kui ta sureb Kristuses. Vastasel korral ei oleks 2000 aasta jooksul keegi taevasse jõudnudki veel. Siinkohal on kirik läbi pika kristliku ajaloo lasknud läbi loogikavea, kuid see tuleb sellest, et ei arvestata kogu piibli konteksti ning surnute küsimust käsitleti deduktiivselt. Asi on tehniline ja loogiline.

Sisuliselt ei saa surnutega olla nii, et ühest küljest inimese hing läheb taevasse ära ja siis tuuakse tagasi maa peale selleks, et teda nn surnute ülestõusmisega uuesti viia taevasse tagasi. Kahjuks nõnda vastuoluliselt saab mõista küll surnute küsimust. Selge see, et selline käsitlus surnute ülestõusmisest on absurdne. Kuid paljud üldse on vaevunud selle üle mõtlema?

Niisiis. Kedagi ei panna tarbetult ootama surma järgselt, neid kes Kristuses surid. Need pääsevadki esmalt. Seetõttu Pauluse sõnastust on siinkohal vajalik lahti kirjutada, mida tähendab salmis 15 (1Ts 4 ptk) "ei jõua ette magamaläinutest". See väide on tõesti õige! Kes surid, nad kõik on enne meid kohal. Juba taevas ja otsekohe. Seda õpetas Jeesus.

Salmis 17 kirjeldatud "ühtviisi koos nendega" on nähtavasti palju arusaamatusi tekitanud ja sellest sõnade "mängust" tehtud õpetusi, mis tegelikult on vastuolus pühakirja uue lepingu sõnumi kui ka ülesvõtmistega, mida on kaks. Ehk siis, keda millal üles võetakse ja mis lepingutingimustel. Loomulikult me saame olla alati koos Issandaga, sest kui me sureme Issandas, siis me tõuseme ka üles Issandas kohe või saame päästetud Issandas kui ta tuleb tagasi.

Pauluse keeleline ebakõla, kui nii võib öelda või vastuoluline selgitus ei saa panna alust õpetustele, et inimese hinged ootavad juba tuhandeid aastaid ülestõusmist, et siis koos elavatega taeva pääseda. See on tekitanud palju paksu pahandust, kuid inimestele on antud mõtlemisvõime ja kui keegi vähegi tahab aru saada, siis ta mõistab; nii et selles kohas, mis puudutab surnute küsimust, on tegu Pauluse inimliku, kui mitte öelda hingelise* seisukoha ja OLETUSEGA. Surnute ülestõusmine ja elavate ülesvõtmine võivad esmapilgul näida sarnased sündmused, kuid need ei ole sukk ja saabas et neid kokku tõsta. Kuigi sukk ja saabas käivad samasse jalga, siis need pannakse jalga eraldi. Tessalooniklastele kirjutatud käsitlus on analoogselt liiga lihtsakoeline, mis on Pauluse teoloogia. Jeesus lubas järgi tulla elavale, mitte surnud pruudile. (Mt 16:28, 24:42) Matteus kirjeldab seda täpsemalt: "Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega. Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja need koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni." (Mt 24:30,31) Surnuid ei koguta. "Surnud pruudil" pole vaja ka valvata, sest Issanda tulekut saavad valvata elavad!

See, mida Paulus kirjutas salmis viisteist (15) on loogiline (surnud jõuavad enne elavate ülesvõtmist), kuid see mis ta kirjutab salmis 16 ja 17, on vastupidine eelneva salmiga. Niisamuti vastuolus Jeesuse poolt öelduga, kui ka prohvetite tekstidega, aga ka Ilmutusraamatus kirjutatuga. Johannes on surnute osas täpne ja ülesvõtmised kirjeltatud selgelt ning ühemõtteliselt. Inimesed lähevad kas taevasse või põrgusse, mitte ei jäetä kuhugi ebamääraselt ootama sadadeks aastateks. Sellist asja piibel ei õpeta.

Vaimselt surnuid kutsutakse üle Jumala riiki veel täna, selleks tuleb vaimulikult uuestisündida, siis on asi lahendatud, olgu siis kuidas iganes, kas keegi sureb enne ülesvõtmist, tema hing saab enne juba taevasse või kui Jeesus tuleb järgi elavatele ja "nõnda me saame alati olla koos Issandaga". Kristlastel ei ole põhjust üldse tegeleda surnute ülesvõtmisega, kuna see teema ei ole kristlaste jaoks, vaid juutidele ja neile, kes elavad käsuõpetuse põhjal (1Pt 4:6, ka surnutele kuulutati evangeeliumi) või ka neile, kes pärast tuhandeaastast rahuriiki surnust üles äratatakse. Sageli te kuulete seda matustel, siis kõrval on valus kuulata või mõnel teisel juhul. Kuid Jeesuse tagasitulek, mil ta tuleb järgi oma pruudile, seal tõmmatakse siiski üles vaid elavad. Kes aga Jeesuse vastu võtsid ja surid, need on juba kohal. Neid ei ole põhjust edasi-tagasi solgutada!

* Vaata lisa 1Kr 14:34, "olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb," mis on sarnane Pauluse isiklik, hingeline seisukoht (Pauluse teoloogia), mida tänaseni vääralt ära kasutatakse naiste puhul. Ei ole mõeldav, et Kristus midagi sellist naistele ütleks.

Peetrus tundis huvi "kuidas on temaga?" Jeesus ütles otse välja "mis see sinusse puutub?" (Jh 21:22) "Sina järgne mulle!" Tõepoolest. Mis see meisse puutub?