Surnud ärkavad üles, kui nende eest palvetada, aga jüngrid ei palunud Jeesuse eest! Kui te loete evangeeliumitest, siis nendes on kirjutatud, et jüngrid jooksid laiali pärast Jeesuse kinni võtmist ja olid hirmunud ning teadmatuses. Ometi Jeesus rääkis neile, et teda äratatakse üles. (Mk 8:31, 9:31, 10:34; Mt 16:21) Kui täna Jeesus meile midagi ütleb, siis meil ei tule mõttessegi teda mitte uskuda, mida ta meile räägib. Seda seetõttu, et me oleme uuestisündinud ja meie südames on ülestõusmise usk. Mitte lihtsalt usk jõululapse sündi või tervendajasse, me oleme usklikud, sest me usme, et Kristus on ülestõusnud ja ta elab.
Jeesus äratas surnuid üles. Luukas kirjutab linna Naini noormehest, kes oli ema ainus poeg. Matusel osales suur hulk linnarahvast. Kui Jeesus nägi ema, siis tal hakkas temast hale meel ning ta ütles: ära nuta enam! Jeesus astus ligi ja puudutas surnuraami ja käskis surnul üles ärgata. Noormees tõusis istuli ja hakkas rääkima. Inimesed aga ütlesid: meie seas on tõusnud SUUR PROHVET. Surnust üles ärataja oli neile prohvet, mitte Jumal. Jüngrid nägid seda kõike pealt. (Lk 7:14)
Jeesus äratas surnust üles sünagoogi ülema Jairuse kaheteistaastase tütre. Jairus langes Jeesust nähes ta ette maha. Ta palus, et Jeesus tuleks ja paneks käed peale, et tütar saaks terveks ja jääks elama. Kuid vahepeal, kui Jeesus sünagoogis kõneles, tüdruk suri. Jeesusele öeldi: mis sa enam tüütad ÕPETAJAT. (Mk 5:35) Aga Jeesus ütles, Jairusele: ära karda, usu ainult! Nad läksid sünagoogi ülema koju. Jeesus ajas teised majast välja, võttis endaga kaasa lapsevanemad ning Peetruse, Johannese ja Jaakobuse ja läks ruumi, kus oli surnu. Ta jälle puudutas surnut. Võttis kinni tütre käest ja ütles talle: tüdruk, ma ütlen sulle, ärka üles! Tüdruk tõusis kohe püsti ja käskis tüdrukule süüa anda. Rahvas oli üliväga hämmelduses.
Vahest kõige tuntum surnu üles äratamise juhtum on Laatsaruse surm, ta oli Marta ja Maarja vend ja ühtlasi ka Jeesuse sõber. Laatsarus oli juba maha maetud ja neli päeva hauas olnud! Marta läks Jeesusele vastu, aga Maarja jäi koju. Marta ütles Jeesusele: kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud (Jh 11:21) ja lisas, "aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud." Jeesus ei olnud tema jaoks Jumal, vaid Jumala esindaja. Ent Marta enam ei uskunud, sest ta arvas, et tema vend tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval. (s 24) Jeesus ütles Martale need meile tuntud ja kõigile kuulsaks saanud sõnad, mida te täna kirikute seintelt tihti lugeda võite: mina olen ülestõusmine ja elu. (Jh 11:25) Marta uskus vaid seda, et Jeesus on MESSIAS, Jumala Poeg. Ta läks oma õde Maarjat kutsuma, et "ÕPETAJA on siin". Maarja tuli otsekohe kohale. Maarja ütles Jeesusele seda sama, et kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud. Ent Jeesus ärritus vaimus selle jutu peale ja küsis: kuhu te ta panite. Seejärel Jeesus nuttis. See on ainus kord, kus öeldakse, et ta nuttis. Kuid ta nuttis oma sõprade uskmatuse tõttu, mitte Laatsaruse pärast. Samal ajal inimesed rääkisid, et Laatsarus ei oleks surnud, kui Jeesus oleks õigel ajal kohal olnud. Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Kui Jeesus ütles, et tõstke haua eest kivi ära, siis Marta ütles, juba on neljas päev. Jeesus palvetas kõigi kuuldes ja hõikas valju häälega: Laatsarus tule välja! (Jh 11:43) Laatsarus tuli hauast välja. Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid näinud, mis Jeesus oli teinud. Seepeale kutsuti kokku lausa Suurkohtu koosolek ja nad ütlesid: see INIMENE teeb palju tunnustähti. (s 47)
Kõigi nende juhtumite puhul leidsid sündmuste tunnistajad, et surnu äratas üles inimene, oli ta siis nende meelest prohvet või õpetaja, aga ta oli kõigest see, kes pani käed peale või käskis surnut, et see ärkaks üles. Miks seda on nii tähtis mõista? Surnute üles äratamine on läbi piibli olnud suurte prohvetite tunnuseks ja surnute üles äratamine oli inimeste meelest imetegude and; aga siiski selle puhul nähti tegutsemas vaid inimest, kelle palveid Jumal kuulda võtab. Kui keegi omab imetegude andi, siis ärkavad ka surnud üles, kui see isik surnu eest palvetab. See on piibellik ja pühakirjast leiab sellele mitmeti kinnitust. Kuid kes äratas üles Jeesuse?
Kui eelpool toodud surnute eest paluti, pandi käed peale, siis mitte keegi ei teinud seda Jeesuse eest!
Jüngrid ei palunud Jeesuse eest! Mitte keegi! Isegi Jeesuse haua ees peeti valvet (Mt 27:64), et keegi ei saaks Jeesuse ihu ära viia ja väita, et ta elab. Ometi ta ei jäänud hauda, vaid kolmandal päeval tõusis surnuist üles. Surnu ei saa ennast ise üles äratada, siis keegi pidi seda ju tegema?! Kui keegi prohvet oleks tema eest palvetanud ja ta surnust üles äratanud, siis Jeesus ikkagi oleks vaid inimene, nagu Naini linna noormees, Jairuse tütar või sõber Laatsarus, kes lõpuks ikkagi millalgi hiljem ära sureb. Nad ei jäänud igavesti ellu. Kuid veelgi tähtsam on see, et mitte keegi ei saaks hiljem väita, et Jeesus äratati samal moel üles nagu ta ise seda tegi! Isegi paganusundid leiavad, et surnuid on üles äratatud, mis selles siis nii erilist on, et Jeesust peaks eelistama teistest usunditest?
Jeesus äratas inimesi üles, vähemalt kolmel korral on seda pühakirjas kirjeldatud. Kui keegi oleks palvetanud Jeesuse eest, et teda surnust üles äratada, pannud käed peale, siis saaks väita, et see ei olnudki Jumal, kes seda sada protsenti tegi. Selline vastuväide oli aga Jumala ettenägelikkuses välistatud, seega said inimesed väita vaid ühte, et seda tegi tõesti Jumal, mitte üksi teine isik või mõni vaimne jõud. Inimlik faktor oli sellega välistatud ja tõepoolest sellist ülesäratamist ei ole ühelgi teisel usundil vastu panna, isegi mitte judaismil. Sellega Jumal võttis laualt maha kõik küsimused seoses Jeesuse staatuse ja üles äratamisega. Jeesust ei saanud enam pisendada õpetajaks, prohvetiks, tervendajaks või imetegude tegijaks, ta on Jumal! Jumala ainusündinud Poeg, kes suri meie kõigi pattude eest, et me võiksime ühemõtteliselt ning kindlalt uskuda ja kõik saada Jeesuse läbi päästetud. Kogu maailm.
Ap 13:30 "Jumal aga äratas ta surnuist üles."
