"Kas Jumal on tõesti seda öelnud?" küsis saatan naise käest. (1Ms 3:1) See on laimamine. Laim on deemonlik patt. Laimu juured saavad alguse kriitikavaimust ja eneseõigustusest. Mitte see keda laimatakse ei teinud pattu, vaid see, kes laimab. Ta on deemonlikult eksitatud. Laim tekitab tohutu suure lõhe inimeste vahel ja ajab neid tülli. Seda kiusatust tekitab deemon, aga ta teab, et see juur on inimeses. Kui inimene seda umbrohtu välja ei tõmba, saab teda kasutada laimu levitamisel.
Jaakobus räägib keele talitsemisest. Ta ütleb, et keel on tuli. (Jk 3:6) Ta lisab, et see rüvetab kogu ihu ja on süüdatud põrgust. Põrgust? See on deemonlik kiusatus. Kuid deemon saab eksitada neid, kes ei suuda taltsutada keelt. (Jk 3:8) See keel on mürki täis. Kuidas saab kristlane eksida nii lihtsa tõe vastu?! Aga saab. Kui ta ei juuri välja umbrohtu, saab deemon tema pähe istuda ja siis inimene räägib mida sülg suhu toob, ütlevad eestlased. Jaakobus lisab, et see inimene võib samal ajal ka õnnistada. (Jk 3:9) Olete näinud küll? Ei kahtlegi. Õnnistab usukaaslasi, aga samal ajal laimab kedagi teist, isegi kristlast ja isegi pere liikmeid.
Milline see vale siis enamasti on? Enamasti räägib ümber mõne isiku poolt öeldut või tehtud lugu, aga tahtlikult moonutab seda ja kuigi see kannataja ütleb, et ta pole seda väitnud, siis, laimaja raiub oma ja omistab kannatajale süüd või sõnu või vale, milleks tegelikult põhjust ei ole, mis kannataja teo motiividega kokku ei lähe. Kurat on ju valesüüdistaja! Prokurör. Kes esitab valeväiteid ja üritab neid põhistada. Just seda see laimu levitaja teebki. Jaakobus ütleb: kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu.
Siinkohal lisame selle patu kirjelduse, mis on avaldatud KM kodulehe teemalehel "Patud".
Laim, tagarääkimine
Inimesel tuleb aru anda igast sõnast ja arvata, et sõnade eest ta ei vastuta, on sügavalt eksitav ja tõsine patt. Arvata, et laimamine inimesse ei puutu, on üsna levinud. “Ma räägin edasi vaid seda, mida see inimene mulle rääkis.” Keelepeks on ka kristlaste seas üsna laialt levinud patt. Teisi süüdistada kellegi teise jutu edasi rääkimise teel on samuti valetamine, isegi kui me ei tunne süüdistatavat isikut. Eneseõigena võib esineda kalduvus arvata, et võib keda tahes taga rääkida ilma andmeid kontrollimata ning levitada ka alusetuid kahtlustusi. Sel teel aga levitatakse valet. Internetiajastul on selline tegevus muidugi kõigile atraktiivne, kuna läbi sotsiaalmeedia levib kuuldu eriti kiiresti üle kogu maailma ja tihti leidub neid, kes seda omakorda edasi levitavad. Ent laim saab alguse eneseõigsusest ja kriitikavaimust. Kui andmed ei ole tõesed, on see lihtsalt laim. Sageli on laim ajendatud uhkusest või kadedusest ja kade inimene tahtlikult moonutab tõde, et selle läbi panna teist halba valgusesse kui see tegelikult seda on. Kõige suurimas eksituses on see, kes ei tunnista valesid valeks, keda pimestab uhkus. Laimates saab inimesele rohkem kahju teha kui teda füüsiliselt vigastades. Laimajal tuleb otsustada, et ta enam ei levita negatiivset juttu inimese kohta, välja arvatud kui see on hädavajalik (kurjuse peatamiseks) ja andmed on kontrollitud. Tagarääkimise tegelikud põhjused on sageli uhkus, kadedus, kibestumine, kättemaks, edevus jpt. Kui keegi tunneb, et teda on ebaõiglaselt koheldud, on vabandamine vältimatu. Laimaja puhul parim meeleparandus on hakata rääkima kõike head inimesest, eriti aga nendest, keda eelnevalt on maha tehtud, kui see vähegi võimalik on. Kui tekib kiusatus, rääkige midagi head.
