Piibel on ja jääb moraali küsimustes endiselt kõigutamatuks
Arvestage sellega, et vaatamata riigile või valitsejatele, vaatamata patule, mida valitsejad kinnitavad, ei ole need kristlastele kohustuslikuks, neid ei pea järgima ega tunnustama!
Selles mõttes võime tuua piiblist mitmeid näiteid, läbi kogu ajaloo, kus Jumala lapsed, kes on pandud surve alla või valitsused on teinud seadused, mis sunnivad inimesi patule, neid seadusi ei täida. Keegi ei saa sundida inimest pattu tunnistama õigeks, ammugi seda tegema. Seda on püüdnud teha paljud riigid enne Eestit, ometi on kõik need riigid maa pealt pühitud või kadunud, aga Jumala riigi seadused kehtivad endiselt (!) ja pühad inimesed on neid seadusi edastanud oma lastele põlvest põlve. Meie vanavanemad käisid kirikutes ka sügaval nõuka ajal ja keegi ei suutnud neid ümber veenda ega sundida täitma marksistlike vaateid, ideaale või järgima kommunistliku tavasid. Vanemad elasid oma elu. Sellest tohutust riigist ei jäänud midagi alles, kuigi maailmas usuti, et Nõukogude Liitu küll ei ole võimalik väärata. Samamoodi usutakse ekslikult täna, et ilma Euroopa Liiduta elu pole võimalik. Tõsiselt või? (See on eraldi teema)
Siinkohal võiksime tuua mitmeid näiteid piiblist, aga nendest kõige tuntum on ehk Taaniel ja tema sõbrad. Kui kuningas sundis kõiki kuju kummardama, mille rikkumise eest oli ette nähtud surmanuhtlus, siis, sellele vaatamata Taaniel jäi kindlaks ega kummardanud kuninga ebajumalaid. Sel ajal ta pigem palvetas tõelise Jumala poole. Muidugi me teame seda lugu, mis sellele kaasnes. Muidugi ei visata meid lõvide auku. Muidugi ei suuda mitte keegi sundida meid tunnustama homosuhet abieluks. Kui Kaja Kallase valitsus arvab, et tema teeb seaduse ja kogu kristlaskond ja traditsiooniliste väärtuste pooldajad hindavad ümber oma väärtused, siis, see on lapsik ja naeruväärne! Tekib olukord, kus ühiskonnas nn abielu ei tunnustata, pigem selle kulul hakatakse nalju tegema nagu totalitarismis ikka, kui sa tead, et see on vale, aga avalikus ruumis ei tohi seda välja öelda, riik on teinud seaduse. No ja siis?! Patused juhid võivad teha veel palju rüvedaid seadusi, aga see ei sunni kristlaskonda pattu tegema. Püha läheb pühamaks ja see hakkab ühiskonnas tekitama veel suuremat resonantsi, süsteemi omavõnkumistest rääkimata. Abielu on püha liit ja jääb selleks alati, sest nõnda on see kestnud aastatuhandeid ja igasugused uued kahesajased või punased ega kollased ei suuda seda kõigutada.
Jumalariigis kehtivad endiselt omad seadused ja jäävadki kehtima. Meie ei pea loobuma oma väärtustest ega tunnustama inimeste poolt välja mõeldud libaväärtusi. Mida Jumal on patuks tunnistanud, see jääb patuks ja ükski riigi valitsus ei suuda ümber veenda ega sundida inimesi loobuma oma tõekspidamistest ega sundida meid tegema vastu oma südametunnistust ja sisetunnet. Isegi kõik need, kes ei ole usklikud, aga oma südames tunnistavad, et see on rüve ja nemad seda ei tunnusta, teevad samuti õigesti. See on nende vabadus ja õigus ise otsustada, millised tõekspidamised määravad nende elu ja kuidas nad neid mõistavad või praktilises elus teostavad. Seetõttu te juba olete näinud ka avalikus meediaruumis üleskutseid nendelt, kes ei ole kristlased, ometi jagavad kristlike algtõdesid ja seisavad vastu muutustele, mis viivad ühiskonna kuristikku kiire allakäigu teed mööda. Igal inimesel on õigus otsustada, mida ta usub ja kuidas ta käitub. Kui keegi soovib teha pattu, siis see on tema valik. Vaba valik! See ei tähenda aga seda, et need kes pattu ei soovi teha, peaksid sellest püüdlusest lahti ütlema ja ühinema patustega. Nimetame asju õigete nimedega. Patt jääb patuks. Seda ei suuda seadusega muuta isegi mitte Kaja Kallase valitsus. Jumala riigis kehtivad seadused toimivad vaatamata sellele, mida riigid või EL juhid või komisjonid sellest mõtlevad. Tehku pealegi endale juurde aga uusi paragrahve, aga piibel on ja jääb moraali küsimustes endiselt kõigutamatuks ja keegi ei suuda Jumala seadust väärata. Mida Jumal on loonud, see oli, on ja jääb ka edaspidi kehtima. Abielu on Jumala loodud institutsioon, mehe ja naise suhe, mis on ka Eesti riigi ainus alus, kus üksnes ema ja isa saavad anda just seda, mida riigi ja eesti rahva kestmiseks vaja on.
