Kuidas jõulude tähistamine alguse sai?
Enne kui jõulud said oma kuupäeva, pidutsevad Petlemma preestrid ja kogukond 8 päeva iga päev samasuguse toreduse ja pühaderõõmuga vigiiliapidu, lauldes hümne ning selle peomeeleolu ja rõõmu tõttu kogunesid rahvahulgad, mitte ainult mungad, vaid ka ilmikud ning mehed ja naised, mida tähistati 6. jaanuaril (epifaaniapühal). Sellel oli veel teinegi suur tähendus - Jumala ilmumine, nähtaval kujul (Johannese sõnul: ilmumine lihas). Peo sisuks oli liturgilised teenistused Jeesusega seotud paikades, sündimine Petlemmas, ristimine Jordani ääres, Jeesuse esimene imetegu (Kaana pulm) jt.
Hieronymus - (Saint Jerome) (ladina: Eusebius Sophronius Hieronymus; kreeka: Εὐσέβιος Σωφρόνιος Ἱερώνυμος; elas 347 – 30. september 420).
Hieronymus tuli Roomast 358. aastal Petlemma ja täpselt 25. detsembril pidas Petlemma Sünnikirikus jutluse ladina keeles, milles noomis Jeesususe sünnimaad, et see ei tähista eraldi Jeesuse sündimise päeva (sünnipäeva) kui püha. Ta ütles: "Täna on meile sündinud õigluse päike." Seetõttu siit sai alguse komme tähistada Jeesuse sündi 25. detsembril. Sestap Hieronymus algatas jõulude tähistamise, aga ta ei piirdunud vaid tähtpäeva algatamisega.
(Pildil) Saint Jerome and the Angels,Bartolomeo Cavarozzi (Viterbo, 15.02.1587 - Rooma, 21.09.1625), Sellel kujutatud Hieronymus on tõenäoliselt maalitud 1617. aastal. Maali (116 x 173 cm) saab näha Florence´s, Palazzo Pitti´s.
Itaalia kunstnik, barokkmaali naturalistliku suuna rajajana Michelangelo Merisi da Caravaggio ((Michelangelo Merisi (või Amerighi) da Caravaggio)) maal "Saint Jerome" (vt all), 1607. Sellel kujutatud Hieronymus on tõenäoliselt maalitud 1607. aastal.
Garavaggio (Milan, 29.09.1571 - 16.07.1610) sai tuntuks eelkõige kui kunstnik, kes viljeles äärmuslikku realismi, millega ta käsitles inimesi, nende vanadust, soonilisi käsi, riideid kui ka teisi materiaalseid esemeid. Detailide kombatav reaalsus oli taotluslik. Seetõttu võib seda teost käsitleda kui Hieronymuse portreed, kõige realistlikumalt kujutatud kristlast algkoguduse ajast ja - kristliku kiriku rajajat.
Siin veel üks Caravaggio maal "Saint Jerome" (kirjutab). Maalitud 1605–1606, 112 cm × 157 cm, mida saab näha Galleria Borghese.
Hieronymusele ei olnud meelt mööda piduliku liturgia väline hiilgus, samuti kuldsed kaunistused, kuldne siid ja ehted, millesse Constantinuse basiilika (Sünnikirik) oli üle kuhjatud vigiiliapeo puhul ning ta väljendab pahameelt. "Kristuse austamise ettekäändel oleme tänaseks savist tehtud sõime eemaldanud ja asendanud hõbedasega. Aga minu jaoks oli see, mis ära on viidud, palju väärtuslikum. Kuld ja hõbe sobivad paganatele; kristlikule usule sobib savist sõim. See kes selles sõimes sündis, põlgas kulda ja hõbedat. Ma ei taha neid, kes seda tema austamiseks tegid hukka mõista, nagu ma ei mõista hukka ka neid, kes on templile kuldsed nõud valmistanud. Aga ma täheldan hämmastusega, et Issand ja maailma looja ei sündinud mitte kullas ja hõbedas, vaid põrmus". (Anecdota Maredsolana III, 2, lk 393.)
Ka esimene "jõulujutlus" ei olnud oodatud, mille 25. detsembril 386. aastal pidas Johannes Kuldsuu Antiookias. "Koguduses vaieldakse palju tänase pidupäeva üle. Ühed heidavad sellele ette, et see on uus ja ennatlik ja äsja sisse seatud, teised kaitsevad seda (st jõule), öeldes, et see on vana ja algupärane..." (Montfaucon, t 2, lk 354-366).
Jeruusalemmas hakati 25. detsembrit pidulikult ja algul vaid Jeesuse perekonna mälestuspäevana tähistama alles piiskop Juvenaiuse ajal (422-458).
Faijumi papüürus toob meieni ühe osa liturgiast 4. sajandist, mis viib meid tagasi jõulude pühitsemiseni. Sergio kiriku 10 sajandi ikonostaasil kujutatakse ühes tseenis Jeesuse sündi ja tarkade kummardamist, nagu varasemal ajal kirikus kombeks oli. Jeruusalemma piiskop Cyrillos kaebab ühes kirjas (350 aastal), et Petlemma ja Jordani vahelise kauguse tõttu ei ole võimalik Kristuse sündimist ja ristimist samal päeval pühitseda. Torkab silma kuidas ajalises plaanis saab jõulupüha eraldi tähistamine alguse.
Halkedoni kirikukogu (aastal 451) vastased sõdisid Palestiinas väga ägedalt vastu uue jõulupüha pidamisele. Täna on raske öelda miks seda tehti. Läbi pühakirja võib näha, et inimese sünnikuupäev ei olnud tollal oluline daatum, vaid isiku päritolu, suguharu ja pärusmaa. Seda leiab näiteks evangelist Matteuse tekstist; ta alustab evangeeliumi Jeesuse põlvnemisega. Ka varem, VT ennustuses 750 aastat (!) enne Jeesuse sündi, prohvet Miika (5:1) kirjutab: "Aga sina, Petlemm Efrata (st seos Jaakobi naise Raaheliga), olgugi väike Juuda (st üks 12 suguharust) tuhandete seast, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest." Piiblis rõhutakse põlvnemist, mitte seda, mis kuupäeval keegi sündis. See võis olla tingitud juutide püüdest kaitsta oma tava, traditsioone. Parim viis selleks on seista vastu valitsevale, ilmalikule (paganlikule sh Rooma) tavale. Samuti oli samal ajal käibel erinev ajaarvestus (kalender) ja juutidel oma kalender (ps. tänaseni).
Alles keiser Justinianus kehtestas 560. aastal Jeruusalemma kirikukalendri kooskõlastuse teiste kristlike tavadega. Esimene ühetähenduslik tõend jõulude või jõulupühade tähistamisest 25. detsembril on Jeruusalemma patriarhi Sophroniuse jutlusest (634-638).
Jeesuse tegelik sünnipäev on teadmata. Seetõttu pühitseti seda juba varakristluses eri aegadel. Egiptuses ja Palestiinas mais. Juudikristlaste seas tõenäoliselt tema surma mälestuseks niisanikuu 14. päeval. Roomas tähistati 25. detsembril, mitte kunagi Kristuse ilmumise pühal (6. jaanuaril). 25. detsembri kohta on tõendid aastast 336. Kui kaua enne seda tähistati 25. septembril, ei ole teada. Kristuse ilmumise püha 6. jaanuaril võeti Oriendist üle 4. sajandil, ent selle sisu muudeti. Täna tähistame jõule - Kristuse sünnipäeva 25. detsembril paljuski tänu sellele, et algkoguduses oli neid, kes pidasid oluliseks kindlal päeval pühitseda Issanda sündi.
Enne kui jõulud said oma kuupäeva, pidutsevad Petlemma preestrid ja kogukond 8 päeva iga päev samasuguse toreduse ja pühaderõõmuga vigiiliapidu, lauldes hümne ning selle peomeeleolu ja rõõmu tõttu kogunesid rahvahulgad, mitte ainult mungad, vaid ka ilmikud ning mehed ja naised, mida tähistati 6. jaanuaril (epifaaniapühal). Sellel oli veel teinegi suur tähendus - Jumala ilmumine, nähtaval kujul (Johannese sõnul: ilmumine lihas). Peo sisuks oli liturgilised teenistused Jeesusega seotud paikades, sündimine Petlemmas, ristimine Jordani ääres, Jeesuse esimene imetegu (Kaana pulm) jt.
Hieronymus - (Saint Jerome) (ladina: Eusebius Sophronius Hieronymus; kreeka: Εὐσέβιος Σωφρόνιος Ἱερώνυμος; elas 347 – 30. september 420).
Hieronymus tuli Roomast 358. aastal Petlemma ja täpselt 25. detsembril pidas Petlemma Sünnikirikus jutluse ladina keeles, milles noomis Jeesususe sünnimaad, et see ei tähista eraldi Jeesuse sündimise päeva (sünnipäeva) kui püha. Ta ütles: "Täna on meile sündinud õigluse päike." Seetõttu siit sai alguse komme tähistada Jeesuse sündi 25. detsembril. Sestap Hieronymus algatas jõulude tähistamise, aga ta ei piirdunud vaid tähtpäeva algatamisega.
Itaalia kunstnik, barokkmaali naturalistliku suuna rajajana Michelangelo Merisi da Caravaggio ((Michelangelo Merisi (või Amerighi) da Caravaggio)) maal "Saint Jerome" (vt all), 1607. Sellel kujutatud Hieronymus on tõenäoliselt maalitud 1607. aastal.
Garavaggio (Milan, 29.09.1571 - 16.07.1610) sai tuntuks eelkõige kui kunstnik, kes viljeles äärmuslikku realismi, millega ta käsitles inimesi, nende vanadust, soonilisi käsi, riideid kui ka teisi materiaalseid esemeid. Detailide kombatav reaalsus oli taotluslik. Seetõttu võib seda teost käsitleda kui Hieronymuse portreed, kõige realistlikumalt kujutatud kristlast algkoguduse ajast ja - kristliku kiriku rajajat.
Hieronymusele ei olnud meelt mööda piduliku liturgia väline hiilgus, samuti kuldsed kaunistused, kuldne siid ja ehted, millesse Constantinuse basiilika (Sünnikirik) oli üle kuhjatud vigiiliapeo puhul ning ta väljendab pahameelt. "Kristuse austamise ettekäändel oleme tänaseks savist tehtud sõime eemaldanud ja asendanud hõbedasega. Aga minu jaoks oli see, mis ära on viidud, palju väärtuslikum. Kuld ja hõbe sobivad paganatele; kristlikule usule sobib savist sõim. See kes selles sõimes sündis, põlgas kulda ja hõbedat. Ma ei taha neid, kes seda tema austamiseks tegid hukka mõista, nagu ma ei mõista hukka ka neid, kes on templile kuldsed nõud valmistanud. Aga ma täheldan hämmastusega, et Issand ja maailma looja ei sündinud mitte kullas ja hõbedas, vaid põrmus". (Anecdota Maredsolana III, 2, lk 393.)
Ka esimene "jõulujutlus" ei olnud oodatud, mille 25. detsembril 386. aastal pidas Johannes Kuldsuu Antiookias. "Koguduses vaieldakse palju tänase pidupäeva üle. Ühed heidavad sellele ette, et see on uus ja ennatlik ja äsja sisse seatud, teised kaitsevad seda (st jõule), öeldes, et see on vana ja algupärane..." (Montfaucon, t 2, lk 354-366).
Jeruusalemmas hakati 25. detsembrit pidulikult ja algul vaid Jeesuse perekonna mälestuspäevana tähistama alles piiskop Juvenaiuse ajal (422-458).
Faijumi papüürus toob meieni ühe osa liturgiast 4. sajandist, mis viib meid tagasi jõulude pühitsemiseni. Sergio kiriku 10 sajandi ikonostaasil kujutatakse ühes tseenis Jeesuse sündi ja tarkade kummardamist, nagu varasemal ajal kirikus kombeks oli. Jeruusalemma piiskop Cyrillos kaebab ühes kirjas (350 aastal), et Petlemma ja Jordani vahelise kauguse tõttu ei ole võimalik Kristuse sündimist ja ristimist samal päeval pühitseda. Torkab silma kuidas ajalises plaanis saab jõulupüha eraldi tähistamine alguse.
Halkedoni kirikukogu (aastal 451) vastased sõdisid Palestiinas väga ägedalt vastu uue jõulupüha pidamisele. Täna on raske öelda miks seda tehti. Läbi pühakirja võib näha, et inimese sünnikuupäev ei olnud tollal oluline daatum, vaid isiku päritolu, suguharu ja pärusmaa. Seda leiab näiteks evangelist Matteuse tekstist; ta alustab evangeeliumi Jeesuse põlvnemisega. Ka varem, VT ennustuses 750 aastat (!) enne Jeesuse sündi, prohvet Miika (5:1) kirjutab: "Aga sina, Petlemm Efrata (st seos Jaakobi naise Raaheliga), olgugi väike Juuda (st üks 12 suguharust) tuhandete seast, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest." Piiblis rõhutakse põlvnemist, mitte seda, mis kuupäeval keegi sündis. See võis olla tingitud juutide püüdest kaitsta oma tava, traditsioone. Parim viis selleks on seista vastu valitsevale, ilmalikule (paganlikule sh Rooma) tavale. Samuti oli samal ajal käibel erinev ajaarvestus (kalender) ja juutidel oma kalender (ps. tänaseni).
Alles keiser Justinianus kehtestas 560. aastal Jeruusalemma kirikukalendri kooskõlastuse teiste kristlike tavadega. Esimene ühetähenduslik tõend jõulude või jõulupühade tähistamisest 25. detsembril on Jeruusalemma patriarhi Sophroniuse jutlusest (634-638).
Jeesuse tegelik sünnipäev on teadmata. Seetõttu pühitseti seda juba varakristluses eri aegadel. Egiptuses ja Palestiinas mais. Juudikristlaste seas tõenäoliselt tema surma mälestuseks niisanikuu 14. päeval. Roomas tähistati 25. detsembril, mitte kunagi Kristuse ilmumise pühal (6. jaanuaril). 25. detsembri kohta on tõendid aastast 336. Kui kaua enne seda tähistati 25. septembril, ei ole teada. Kristuse ilmumise püha 6. jaanuaril võeti Oriendist üle 4. sajandil, ent selle sisu muudeti. Täna tähistame jõule - Kristuse sünnipäeva 25. detsembril paljuski tänu sellele, et algkoguduses oli neid, kes pidasid oluliseks kindlal päeval pühitseda Issanda sündi.
