Kuigi saduserid kiusasid Jeesust, siis küsimus iseenesest oli neil õigesti püstitatud! "Kelle naine nende seast ta peab olema?" Kuna ta oli naiseks olnud seitsmele, aga kõik need olid erinevatel põhjustel surnud, naine aga elas ja oli abielus järjest kõigi vendadega. (Mk 12:19-25) Milles siis asi oli?
Jeesus selgitab, et "kui surnud üles tõusevad, siis nad ju ei võta naisi." Miks? Sest nende abielu staatus fikseeritakse ja mees kellega naine oli viimati abielus, tema juurde ta jääb. Jumal ei lahuta kedagi. Seega ei oma tähtsust, kellega ta enne oli abielus, vaid üksnes see, kas ta tõuseb üles, "KUI" ta tõuseb üles. Kui ta ei tõuse, siis langeb küsimus üldse ära. Kuid taevas on ta seotud oma viimase mehega. Nagu Jeesus ütleb: "nad ju ei võta naisi". (s 25) Taevas ei saa abielluda. Kuid see ei tähenda, et Jumal neid lahutaks, KUI nad taevasse võetakse, siis selgemast selgem, pere veedab aega üheskoos. Ent saduseride küsimus oli lühinägelik.
Asi on ju selles, et Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ja see olukord on hoopis uus. Uuendatud maa peal kehtib edasi abielu staatus. Nüüd aga saate aru, milles on asja tegelik point. See elu on igavene ja viimane abielu on igavene. Seda ei lahuta isegi mitte surm. Võimas! Sa oled oma abikaasaga igavesti ja elad igavesti, esmalt taevas, hiljem kui pöördud tagasi. "Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära." (Js 35:10) "Ja Issand, minu Jumal, tuleb ja kõik pühad koos temaga." (Sk 14:5) Muidu nagu võiks mõelda, AH, mis vahet seal on, me oleme ju taevas! Seal ei sünni lapsi, aga me oleme seal. Ent pühad pöörduvad tagasi, kui Issand tuleb kõigi päästetutega ja valitseb oma riigis tuhat aastat ja igavesti.
Seega omab vägagi tähtsust see, et me mõistaksime, et abielu on igavese tähendusega ja seetõttu Jumal vihkab lahutust. Mida Jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu, aga kui üks pool sureb, siis tal on võimalus ikkagi edasi elada igavesti koos oma esimese kaasaga, nii taevas kui ka maa peal.
Seega aeg, mil elu on ilma abikaasata on tühine selle ajaga võrreldes, mis saab pärast olema. Parem on mitte uuesti abielluda, õpetas Paulus. Kuigi majanduslikult oli tollal abielu ellu jäämise küsimus. Täna see enam ei ole nii. Kedagi ei ohusta surm, kui üks abikaasa sureb. Seetõttu pole vaja muretseda, mis minust saab, kui mees sureb. Kui te küsite, mida meie soovitame?
KM seisukoht on: ärge abielluge, vaid mõelge tulevikule! Tulevik ei ole üksnes teie elu praegu, vaid igavene elu ja see jätkub siin! Kogudused ei taha sellest õpetada, aga reaalsus on kirjas piiblis, kõik, mis saab olema, kuidas toimub ülesvõtmine, kuidas toimub tagasi tulek ja mis saab olema Jumala rahuriigis. Te olete siis valitseja ja valitsete nende üle, keda ei olnud ära viidud ja jäid lõpuajal ellu. Ega kõik ei huku (sh juudid, kes jäävad maha), aga kristlased võetakse viletsusajal ära, seda tuleb käsitleda ajutiselt! Kuid abielu staatus on igavikulise tähendusega. Kui sul on igavene elu, siis mõtle, kellega sa tahad seda koos elada. Kui su abikaasa suri, sa armastasid teda, siis miks sa ei peaks talle jääma ustavaks ja te võite taas kohtuda taevas ja hiljem elada rahuriigis. Teie abielu oli sõlmitud Jumala ees ja see kehtib.
