ISA ANNAB ARMASTUSEST

Kui inimesed ei saa palvele vastust, siis nad enamasti põhjendavad või taandavad seda usuküsimuseks. "Ju siis mul ei ole usku!" Sageli ka koguduse pastorid ütlevad "Sul on vähe usku! Sa pead uskuma!" Tegelikult inimese usk on tihtipeale suurem kui mõnel vaimulikul. Kui aga keegi korrutab, et su usk on väiksem kui sinepiivake, siis see ajab inimese segadusse, ammugi on see lausvale. Ainuüksi juba see, et inimene usub Jeesust, on saanud päästetud, on tema usk palju suurem kui Jeesuse poolt näiteks toodud vähim usumäär. Asi pole usus. Aga milles siis?

Kui inimene läheb oma palvega Jumala ette ja mõtleb, et Jumal ei taha palvest kuuldagi või tal on tegemist ja üldse, miks ta peaks mu palvet kuulma(?), siis juba sarnane hoiak seab Jumalast vale ettekujutuse. Inimene mõtleb, et ta peab nahast välja hüppama ja ületama barjääri, et tema palvet kuulda võetakse. Mis on lausvale! Jumal on kergesti leitav, kirjutab piibel. Ammugi lähedal neile, kelle südames elab Püha Vaim. Neil on takistamatu juurdepääs Isa armu juurde, mis väljendub muuhulhas palvetele vastamises. Jumal ei ole kade ja tal tegelikult ei ole väga palju põhjust, mille tõttu ta ei kuula ära oma last. Kui teie laps tahab teilt midagi küsida, siis ta ei pea ronima üle müüri ega tõestama, et ta teie laps on või hüppama pükstest välja, et te last tähele paneksite! Ta lihtsalt otsib teid üles ja palub. Te kuulate ta ära ja võtate vastu otsuste. Sama lihtne on see ka Jumala puhul.

Kuid palju lapsi ei ole tõepoolest õpetatud austama oma vanemaid ja nad on juba lapsest saati püüdnud saada oma tahtmist mingi kavaluse abil, kuivõrd vanemad on seda ise oma käitumise, õpetuse või hoiaku tõttu põhjustanud. Eestlased ütevad tihti "Ole hea laps, siis ma annan." Asja mõte on selles, et kui laps käitub vastavalt vanemate ootustele, siis tal on võimalus midagi saada. Kuid see on inimlik ja sõltuvussuhe. Jumalat ei saa ära osta heade tegudega. Ta annab oma lastele puhtalt selletõttu, et need on tema lapsed. Sina oled tema laps ja seetõttu Jumal annab sulle, sest ta ei saa ennast salata. Ta on hea Isa ja ta on valanud oma Poja verd, kõige kallimat, et teha sind oma lapse vääriliseks. Kujuta nüüd ette, kas ta seab mingi inimliku käitumise lapse palvele vastamise eelduseks ja palvete takistuseks ja Jeesuse verest tähtsamaks? Muidugi mitte!

Kui sa aru saad kes sa tegelikult seisuse poolest oled, mõtleme, päriselt saad aru, siis sa hakkad Jumalat kohtlema hoopis teisiti erinevalt sellest, kuidas ta tundub neile, kes ei ole teda oma Isaks tunnistanud või salgavad teda ära. Jumal ei ole sulle enam võõrasisa, vaid pärisisa! Osadele ta näib hirmus kauge ja tundmatu tegelane, kes vaid ootab, et vitsaga vastu näppe virutada ning nende meelest tahab Jumal inimlast iga vea eest karistada. Sinu jaoks on ta siiski oma Issi ja väikse tähega issi. Sest kui sa kirjutad Issi suure tähega, siis ta on kui tundmatu isik, kelle poole pöörduvad need, kes tema vastu on või ei usu teda. Jumal isana, - issi, ei ole sinu vastu, vaid sinu poolt. 

See hoiak või teadmine avab sulle issi hoopis uuest küljest, lähedasest ja intiimsest, armastavast, sest Jumal on armastus. Enne Kristuse surma ei tuntud teda kui armastust. Kuid Kristus tegi ta meile issiks. Sa ei lähe ju inimese juurde paluma, - keda sa nii väga armastad, mõne kavaluse, tagamõtte või muu manipuleerimise meetodiga? Sa lihtsalt armastad teda selleks liiga palju. Kui sa aga armastad kedagi, siis see muudab sinu käitumist tema suhtes ja sa oled temaga väga lähedases suhtes, et sa võidki talle kõigest rääkida ja paluda teda ja usk muutub selle juures teisejärguliseks, sest isa annab armastusest.

Isa armastab sind ja ta annab sulle armastusega head, mitte kivi, vaid ikka leiba!