Hingedepäev on paganlik komme, mitte kristlik
Hingedepäeval ei ole midagi pistmist kristlusega.
Millest see ikkagi tuleb, et mõned kirikud on tähistamas hingedepäeva?
Asi on nimelt selles, et hingedepäeva kehtestamise ajalugu küünib tuhande aasta taha, kuna 1006. aastal Katoliku kirik kehtestas usus surnute mälestamise päeva.
Sellega tegelikult avati uks paganlikule praktikale ja tavale kirikus. Piibel on selle vastu selgelt väljendatud tõed. Tuhat aastat ei tähistatud hingedega seoses midagi. Algkoguduses ei olnud hingedepäeva, see oleks karmilt hukka mõistetud!!!
(Juudid ei tähistanud üldse sünnipäeva, piiblist te ei leia sünnipäevade tähistamise traditsiooni, ega ka surma päevade tähistamist.)
Samuti põrkuvad need vastu Jeesuse seisukohavõttu. Ta ei rääkinud midagi hingedepäevast kui vajadusest seda meenutada, vaid hinge väärtusest, mis hingega juhtub ühel või teisel juhul, mis meist saab siis kui me sureme. Tuletage siis seda meelde!
Kõik peame meeles oma lähedasi ja selles pole midagi halba, kui me mälestame neid regulaarselt. Kuid nad ei surnud ühel ja samal päeval (mida tähistatakse hingedepäeval), vaid neil kõigil on erinev surmapäev ja sa meenutad nii nende sünni- kui ka surmapäeva? Hapuks läheb asi siis, kui selle käigus hakatakse tegema ja tehakse sakraalse tähendusega toiminguid!!! Ammugi kirikutes. Iseäranis püütakse hingega suhelda, kutsuda välja hinge või tehakse muid ohvritalitusi, näiteks viiakse toitu esivanema hauale või jäetakse see kuhugi, kuhu arvatakse et nende vaim võiks tulla. See on ebajumalateenistus. Piibel keelab seda, kuna see avab inimese hinge kurjadele vaimudele. See on praktika, kus vaimne jõud lubatakse hinge.
Mõned ütlevad, et hinged rändavad ja võtavad kuju. Seda ebausku ja pimedust kasutab ära deemonlik maailm. Hing ei saa kunagi liikuda. Kui ta lahkub, on sellega asi lõpetatud.
Kristlase hinges on koht vaid Jeesusele, ja Jumala Püha vaim tuleb tema sisse elama.
Hingede kummardamise puhul on tegu otseselt ebajumalateenistusega, milliseid praktikaid tegelikult piibel rangelt ära keelab ja kes seda teevad, need ei päri jumalariiki. Mis nendest saab? Piibel kirjutab, et nende koht on tulepõrgus. Nii ongi. Inimesel on raske leppida sellega, et tema lähedase hing on põrgus, aga kahjuks nii see on, kui ta ei võtnud Jeesust vastu. Seetõttu ta manab enesele pildi, mis ei vasta tegelikkusele ja ei lähe kokku selle inimese otsustega, mida ta elus tegi. Mingit kohut, kus justkui KADUNUKE õigeks mõistetakse heade tegude tõttu, ei ole TEMA jaoks tulemas. Sest sõna, mis tuli, sellega on kohtuotsus neile välja kuulutatud, tehtud, kes ei võtnud vastu tema Poega. Lugege piiblit! Tõsi. Kohus tuleb, aga nende üle, kes olid enne Jeesust surnud ja nende üle, kes on juudi käsu järgi elanud. Viimased loodavad siis kohtu kaudu pääseda, aga kui nad ei täida kasvõi ühte käsku, on kõiges süüdi. Seda rääkis Jeesus. Mitte meie. Nii et see on piiblist. Veelkord, lugege ja ärge manage enestele illusioone.
Niisiis. Hingedepäev ei ole üldsegi mingi süütu lahkunute mälestuspäev, vaid vägagi ohtlik ohvriteenistus ja paganlik tava enam kui kunagi varem, mida avalikult ka interneti teel kutsutakse tegema v läbi meedia (raadios).
Meil kehtib usuvaliku vabadus, ent ometi peate teadma, millised on selle ohvriteenistuse tagajärjed. Hingedepäeva tava ei ole ainus paganlik traditsioon, mida kirik praktiseerib ja sisuliselt toob ohvriteened kurjade vaimudele. Kuid sellest teine kord.
Iseasi on küünla süütamine lähedaste kalmul, mis iseenesest ei ole riitus. Kuid üksnes seni, kui inimene ei hakka tegema rumalusi, näiteks püüda hingega suhelda.
Hinged on igavesed, ent surnud hinged ei ole vabalt ringi uitavad tegelased, vaid need on täna kas taevas või põrgus. Väidetavad hinged, kes justkui ei ole leidnud rahu, on tegelikult deemonid, kes kehastavad hinge teadmist, kuna neil on ligipääs hukkunud hingele. On vaid kaks kohta, kas hing läheb Jumala juurde või mitte. Arvates, et hinged on tegelased, kes meid külastavad ja tulevad koju või kalmule, on sügavalt ekslik ka paganlik ebausk. Kurjad vaimud tulevad, sest nad teavad inimestest, kes on põrgus, mitte ei tule hinged. Seetõttu kes teevad hingedepäeval sakraalseid toiminguid, tegelikult üritavad suhelda kurjade vaimude ja pimeduse jõududega. See on võimalik. Aga inimene saab seda, mida ta soovib. Kui ta tahab suhelda deemonitega, siis see annab vaimule selge loa tulla ja sekkuda inimese ellu, mis täielikult kristliku usu ja praktika vastane akt ning eelkõige selle inimese enda vastu suunatud. Arvates, et me saame kontakti hingega tulevad välja vaimud, mis ei ole süütud, kuigi mõnele meist võib nõnda tunduda.
Paljud inimesed teevad asju, sest nad ise ka ei tea enam miks nad seda teevad. Mõned ütlevad, et mu ema tegi nii ja tema ema tegi samuti nii ja seda on alati nii tehtud. Alati? See on kõige ohtlikum patt. Kuradile väga kasulik, kui inimene teeb asju, millega ta püüdis eelmised hinged ja need nüüd teevad edasi ja isegi ei mõtle miks nad seda teevad. Pimesi põrgu! "Jess!" ütleb kurat "See on hea, et sellest ei räägita ja inimesed ei tahagi teada." Kuid Jumal ütleb, tõde vabastab. Püha Vaim toob patu tundmise. Need on asjad, mis on elementaarsed ja kui see ei toimi kristlase elus, siis on kõik lukku pandud. Tema peal on kui kattevari. Ärge arvake, et need inimesed ei tea tõde. Nad ei taha kuulda midagi, mis ei lähe kokku neile armsaks saanud "traditsiooniga" (teha pattu)!
Kokkuvõtteks võib öelda, et kirik on ennegi teinud iseendale karuteene mõne paganliku praktika tõttu, selleks et inimeste meele järgi olla, aga selleläbi kaotanud palju hingi kuradile.
Inimesed on ekslikud, siis on ka kirikus läbi aegade tehtud vigu, mida kahjuks veel täna EI TAHETA VÕI KIRIKUTES EI JULGETA TUNNISTADA OMA VIGA ja ikka ja jälle kohtab neid, kes üritavad musta valgeks rääkida. Kleebivad tõe kinni. Lootes et see lunastab vead. Kahjuks mitte.
Seetõttu me oleme kindlalt seisukohal, et kristluse ja kristlastele pole mingit kasu hingepäevast, vaid sellest võib tekkida kahju, kui selle juurde tuleb ebajumalateenistus. Hull on lugu aga siis, kui see muutub korvamatuks ja teie hing läheb hukka.
Seetõttu kui sa küsid täna, kas me keelame surnute mälestamist? Siis loomulikult mitte.
Aga meie teeme seda siis, kui selleks on alust. Sünnipäeval, surmapäeval ja mõnel muul päeval, nt vabaduse eest võitlejate päeval.
Ent kindlasti ei pea Kristlik Mõttevõra õigeks hingedepäeva tähistamist juba eelpooltoodud põhjustel ja pigem kutsume inimesi iseäranis kristlasi üles tervele mõistusele!
Tulgem tagasi puhta usu ja puhta tõe juurde, sest pooltõde ei tee vabaks, vaid tõde.
Olge hoitud!
