Nimetatud kirjakohtades pakuvad inglise keelsed tõlked sõna trance.
Kui uurida leksikonidest sõna transs tähendust, siis see ei ühildu alati. Sageli pakutakse transsi tähenduseks teadvushäire, hüpnootilise une staadium; kus transis viibija eneseavaldused toimuvad tahte osavõtuta.
Kokku esineb ekstasis seistsmel korral seitsmes Uue Testamendi kirjakohas. Lisaks eelpool märgitule esineb see ka Apostlite tegude raamatus 3:10 ja Luuka evangeeliumis 5:26 ning Markuse evangeeliumis 5:42 ja 16:8.
Primitiivsed religioonid peavad ekstaasi ennustamise, ravimise või vaimolevustega suhtlemise toimivaks viisiks.
Šamanismis usutakse, et rituaalsete meetoditega sihipäraselt saavutatud ekstaasis omandab šamaan üleloomulikud võimed. Antiik-Kreekas olid sagedased ekstaatilised ennustusrituaalid ja ka orgialikud ekstaatilised pidustused. Nende puhul oli tulemust võimatu ette ennustada.
Seevastu kristluses ekstaatilised seisundid on seletatavad Püha Vaimu toimega ning nende erinevus seisneb selles, et inimene ei kaota kontrolli oma tegevuse üle. Paulus kirjeldab „olin ma nagu endast ära“. See tähendab, et ta eneseavaldused toimusid tema tahtel, mitte kellegi teise juhtimisel või hüpnoosi all. „Te teate, et kui te olite paganad, siis te läksite tummade ebajumalate juurde, just nagu oleks teid tagant sunnitud“ kirjeldab Paulus 1Kr 12:2.
Hüpnoosi kutsub esile keegi teine, hüpnotiseerija.
Hüpnoosi abil saab šamaan kontakti teispoolsusega või kreeklased kasutasid hüpnoosi pooleldi ka meelelahutuslikel eesmärkidel, korraldades ekstaatilisi pidustusi veinijumal Dionysosele.
Sufistid kasutavad tantsu ja muusikat, et jõuda „seisundisse“.
Budismis on välja töötatud keerukad kehalise ja vaimse enesearendamise süsteemid, kus edasijõudnutele mõeldud hüveks on mitmesugused ekstaatilised seisundid: samadhi, dhjaana või nirvaana. Piibellikust seisukohast on kõik need hüpnootilised rituaalid absoluutselt keelatud tegevus.
Kui me vaatleme kristlaste sündmusi seoses ekstaasiga, siis peame tõdema esiteks seda, et Peetrus ja ka Paulus palvetasid, Paulus viibis sel ajal pühakojas. Palvetamine pole hämarolek, teadvushäire; otse vastupidi, sihipärane ja tõsine mõttetegevus; ka siis, kui keegi palvetab keeltes, mille sisu vajab eraldi tõlgitsemist, sisaldab palve mõistlikke mõtteid. Kristlaste palve ajal, mitte keegi ei dikteerinud neile ette mantrat, loitsimiseks või nõidumiseks. Mitte keegi ei manipuleerinud Pauluse ja Peetruse palve ajal. See praktika toimus täie mõistuse juures. Vastupidiselt nõidumisele, kus sellega tegeleja omab jõu nõiduda inimesi ja jumalaid, et sundida neid töötama enda heaks. Paulus ega Peetrus ei tegelenud inimeste ega jumalate mõjutamisega, sundides neid töötama enda kasuks ega olnud ka ise mõjutatud sel viisil. Nad ei uimastanud, ei lahutanud, ei vigastanud või ei tapnud kedagi, nagu mantratega tehakse (säärane praktika oli keelatud 3Ms 19:31 või 5Ms 18:10,11, millele järgnes karistus 3Ms 20:27).
Tänapäeval on ekstaasi käsitlused veelgi erinevad. Ekstaas võib olla mittereligioosne.
Ekstaasilähedasi seisundeid nähakse situatsioonides, mis seostuvad seksi, muusika, kunsti või spordiga; samuti mõistetava põhjusega tugevate positiivsete emotsioonide korral.
Milline on kreeka keelse väljendi ekstasis tõlgendus transi puhul? Inglise keelsed piibli leksikonid ütlevad tähenduse justkui ühest suust, sõna sõnalt. Lisan selle teksti siinkohal sellisel kujul, nagu see levib.
Need on:
1) Any casting down of a thing from its proper place or state, displacement.
2) A throwing of the mind out of its normal state, alienation of mind, whether such as makes a lunatic or that of a man who by some sudden emotion is transported as it were out of himself, so that in this rapt condition, although he is awake, his mind is drawn off from all surrounding objects and wholly fixed on things divine that he sees nothing but the forms and images lying within, and thinks that he perceives with his bodily eyes and ears realities shown him by God.
3) Amazement, the state of one who, either owing to the importance or the novelty of an event, is thrown into a state of blended fear and wonderment.
Jairuse tütre surnuist äratamine on vaata et kõige huvitavam, milles on mainitud sõna ekstasis. Selleks peame minema tagasi sündmustikku.
Jeesus oli parasjagu järve ääres ja sinna kogunes suur rahvahulk kuulama tema õpetust. Korraga tuli Jeesuse juurde sünagoogi ülem Jairus ja võime teada saada, et langes Jeesuse ette maha ning palus: „Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu.“ Jeesus läks temaga kohe kaasa. Suur rahvahulk järgnes neile. Markus kirjeldab, aga oli naine, kes oli kaksteist aastat veritõves, palju kannatanud arstide käes ja oma haiguse tõttu ära kulutanud kõik mis tal oli, ega olnud saanud mingit abi, pigem oli ta tõbi läinud halvemaks. See naine, olles Jeesusest kuulnud, pidi rahvamassist läbi suruma ja teistest kiiremini liikuma nii, et ta jõudis Jeesusele järgi, ja selja tagant puudutas ta kuube. Kohe kuivas naisel vereläte ja ta tundis oma ihus, et ta oli paranenud sellest hädast, kirjeldab piibli tekst. Jeesus ei võinud tunda naise puudutust, sest kõik tunglesid ta ümber. Aga Jeesus tajus vaimus, et vägi oli temast välja läinud, pööras kohe rahvahulga seas ringi ja küsis: „Kes puudutas mu rõivaid?“ „Sa näed, et rahvahulk su ümber tungleb, ja küsid veel: „Kes puudutas mind?“!“vastasid jüngrid. Kuid Jeesus ei jäänud rahule selle vastusega, ent Jeesus vaatas ringi, et näha, kes seda oli teinud. Kus see usklik on? Siin rahvahulgas peab olema üks inimene, kes usub, võis ta mõelda. Tõenäoliselt oli naine eemaldunud, võimalik, et ta kohale seisma sel ajal, kui rahvahulk edasi tungles. Aga naine, kes teadis, mis talle oli sündinud, tuli kartes ja värisedes ning langes Jeesuse jalge ette ja rääkis talle kogu loo. Ta kartis!
Markus kasutab siinkohal sõna phobeo, Mk 5:33. Tegemist on foobiaga, kartuse ja ärevustundega, mis tekib millegi või kellegi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikumana. Ärevus väljendus üle kogu keha, keha värises. Sellises situatsiooni tervenenud naine vältis suhtlemist ja tundis suurt ebamugavustunnet. Me ei tea täpselt, mis kartusega tegu oli, aga Jeesus nägi läbi naise foobiat ning pidas vajalikuks öelda julgustuseks: „sinu usk on su päästnud, mine rahuga“.
Kui ta alles kõneles tervenenud naisega, tuldi sünagoogi ülema kodust ja öeldi, et Jairuse tütar on surnud, milleks enam Jeesust tülitada. Jeesus ei teinud välja sõnumitoojate jutust, vaid ütles Jairusele: „Ära karda, usu ainult!“ kirjutab eesti keelne piibel. Kreeka keelne:„Ära ole foobias, usu ainult!“
Evangelist Markus peab vajalikuks lihtsalt foobia kui fakti ära märkimist, kuid jätab täpsustamata, mis võis sünagoogiülemal kartust põhjustada.
Jeesus keelab rahvahulgal kaasa tulemast, võtab kaasa Peetruse, Jaakobuse ja Jaakouse venna Johannese. Mida ta teeb? Ta loob eeldused usu õhkkonnaks.
Kui nad sünagoogi ülema koju jõudsid, oli Jairuse tütar juba surnud. Kohale olid kutsutud valjult itkejaid ja väga võimalik, et matusteks tehti ettevalmistusi. (Juudi kombe kohaselt tuleb surnu matta nii kiiresti kui võimalik, tavaliselt ööpäeva jooksul pärast surma. Surnukeha pestakse, võitakse lõhnaainetega, mähitakse valgesse linasse Loe lisaks Jh 19:38,40). Jeesus astub sisse ja ütleb: „Mis te siin käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!“ Inimesed hakkasid naerma ta üle. Jeesus nägi läbi nende uskmatust, ajas kõik välja. Võttis kaasa lapsevanemad ja jüngrid ja läks sinna, kus lapse ihu oli asetatud.
Inimeste murettekitavad hirmud takistavad neil uskumist. Usu vastand on hirm. Usk vallandab ime. Usu tõttu sai naine vertõvest Usk toob seda, mida inimene ei näe, aga Jumal teha tahab.
Kui inimesel on usku Jumalasse, on võimalik palju korda saata.
Jeesus astub Jairuse lapse ligi ja võtab ta käest kinni ja ütleb talle „Ärka üles!“ Ja tüdruk tõusis kohe püsti ja kõndis. Ja nad hämmastusid (kr.k existemi) üliväga (kr.k megas) ja olid ekstaasis (kr.k ekstasis).
Kas nad olid pea kaotanud või unes või maagia mõju all? Kindlasti mitte. Kas nad viibisid enesest väljaspool või olid vastamisi ingliga, kes tõusis üles ja kõndis? Ei, see oli Jairuse tütar, kes ärkas surnuist. Nad hämmastusid ja said täis äärmiselt tugevat joovastust, mis võis põhineda rõõmul ja õnnel, et Jairuse tütar elab.
Siinkohal tekib üks küsimus. Samis 43 on kirjutatud, et Jeesus keelas neid karmilt, et keegi ei tohi sellest teada saada. Miks? Markus ei selgita, miks Jeesus seda nõudis, kuid juhib tähelepanu faktile, et Jeesus käseb tüdrukule süüa anda. Miks on vaja süüa anda? Põhjus seisneb selles, et nad saaksid aru, et see pole Jairuse tütre vaim, vaid tütar ise.
Luuka evangeelim 24. peatükk ja 37. salm kirjeldab nii: „Aga nemad kohkusid ja löid kartma, arvates end vaimu nägevat.“ Võimalik, et ka Jairuse vanemad ja jüngrid arvasid, et nad näevad vaimolendit, mis võis põhjustada ekstaasi. Selle kummutamiseks Jeesus käseb toita last. Mis tõendab vastuvaidlematult, et tegemist pole vaimolendiga. Vaimul ei ole liha ega luid.
Inimeste eksiarvamuste kummutamiseks on Jeesus seda sama võtet korduvalt kasutanud. Luukas mainib fakti „Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: Kas teil on siin midagi söögipoolist?“ja ta sõi nende silme all Lk 24:43. Või Tibeeria järve ääres Jeesus ütles neile: „Tulge sööma!“ ja nad võtsid einet Jh 21:15.
Teisalt, söömine tõi Jairuse tütre surnuist üles tõusmise tunnistajad taevast maa peale tagasi, kui nii võib öelda. Oli väga oluline, et kõik mõistaksid ühtviisi, tüdruk pole surnud, ta elab!
Markus ei kirjelda inimeste rõõmu või ekstaasi või imestust veritõvest tervenemise üle. Naine sai terveks justkui möödaminnes, ainult Jeesus mõistis, et toimunud oli erakordne sündmus, imeline tervenemine usu läbi, Jumala vägi läks välja ja naine tervenes. Markus vahendab meile tealoogi, mida naine ja Jeesuse rääkisid. Sündmus kulges suure rahvahulga keskel, saginas ja tunglemises. Markus peab oluliseks märkida ka seda, et naine ei söendanud paluda Jeesuselt eestpalvet, kui rohkem pole võimalik, siis piisab kuue puudusest. See naine oli sunnitud trügima inimeste vahel, et üldse jõuda Jeesuse ligi, et siis riiet puudutada, nagu ta uskus. Selle usu peale vallandus ime. Enne seda ta oli kannatanud 12 aastat ja seetõttu majanduslikult laostunud.
Siin loos joonistub välja kaks erinevat praktikat; üks, milleks oli vaja saavutada kontakti isikuga, kellel usuti olevat tervendav võime, aga tervenemise vallandas puhtalt abivajaja enda usk.
Teisel puhul, isiklik usk puudus, uskuma pidi isik, kes kutsuti palvetama. Usuti olevat võime terveks teha või et ta palvel on ootuspärane tulemus.
Kui me päris täpselt uurime, mida Markus kirjutab, siis selgub, et ka Jairuse tütre tervenemisega toimus otsekontakt tervendajaga. Jeesus võttis kinni lapse käest ja hüüdis. Jeesus ei palvetanud, vaid ütles välja sõnad: „Tüdruk, ma ütlen sulle, ärka üles!“ Selline väljend ei ole suunatud Jumalale, et „Jumal ma palun, ärata tüdruk üles.“ Tervenemine sai juhtuda Jeesuse usu pärast. Johannese evangeeliumist leiab sarnase praktika, Jeesus ei palveta ega ütle, „Jumal, ärata Laatsarus surnuist üles,“ vaid ta hõikas valju häälega: „Laatsarus, tule välja!“ Surnu tõusis üles ja tuli välja ja Jeesus käskis ta vabastada surilinadest. Siin ei olnud mitte mingisugust kontakti. Surnu ärkas üles hüüdja usu peale. Jeesus uskus seda, mida ta tegi.
Mis siis ikkagi oli põhjus, miks keegi ei tohtinud teada Jairuse tütre üles äratamisest. Tüdruk oli surnud, fakt. Kõik teadsid seda. Milleks selline keeld? Pealegi, seda poleks saanud varjata. Kui tüdrukut oleks hoitud salajas, inimesed oleksid üles äratamisest lõpuks teada saanud. Isa käest oleks olnud üsna kohutav nõuda, et ta peab hoidma tütarlast luku taga. Aga asi polnud tüdrukus. Asi polnud üldsegi mitte ka selles, mis viisil see kõik juhtus. Asi oli Jeesuse isikus.
Rahva ootused olid kõrged. Jeesusest räägiti palju. Ta tuntus üha kasvas. Variserid ja kirjatundjad, muutusid kadedaks, otsisid põhjust tema süüdistamiseks, et teda surmata (Jh 8:40, 10:33, 11:8). Rahvas tahtis teha temast kuningat. Ent Jeesus soovis vältida kõike seda. Tema aeg polnud veel tulnud. Evangelist Johannes kirjutab „Minu aeg ei ole veel käes“ Jh 7:6 või siis mõne aja pärast, kui ta maine teenistus hakkas lõpule jõudma, ta ütleb: „Minu aeg on lähedal“ Mt 26:18.
Jumala plaan erines rahva ootustest ja arvamustest, kellest paljud nägid Jeesuses Iisraeli rahva poliitilist vabastajat. Keegi ei tahtnud uskuda, et Jeesus peab palju kannatama, surema ristisurma ning kolmandal päeval surnuist üles tõusma nende heaks.
