"Aga meie lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab. Ometi on täna käes kolmas päev pärast kõige selle sündimist," ütleb Kleopas "Võõrale" Emmause teel. Meie lootsime! Aga täna on juba KOLMAS PÄEV ja midagi ei ole juhtunud?! Kleopas räägib Kuningast, kellele rahvas lootis, aga see kuningas ei pidanud küll nende meelest ristil surema, vaid elama ja neid päästma. Kas tõesti oli nii erinev rahva lootus võrreldes tegelikkusega? Ei olnud.
Rahvas lootis õigustatult, sest nii oli Jumal lubanud, ainult et nad ei mõistnud, millal Jeruusalemma lunastus tegelikult aset leiab. Seda ei ole tänaseni veel juhtunud. Seetõttu ka täna võivad variserid öelda: meie lootsime parimat, aga läks ikka nii nagu alati nagu eestlane ütleb.
Kristlased siiski teavad, et kuningas tuleb Jeruusalemma ja tõepoolest, lunastatud saab mitte üksnes Jeruusalemm ja juudid, vaid kogu maailm! Jeesus tuli maailma päästma. Ta on kogu inimkonna lunastaja. Selleks aga, et see võiks maa peal juhtuda, peab see esmalt juhtuma iga inimese südames ja siis on Jeesusel kuningaid, kellega ta maailma valitseb igavesti. Kui ei ole kuningaid, ei saadeta Jeesust enne tagasi. Asi ei ole Jeesuses, vaid "kuningates" kellest peavad veel kujunema kuningad, tulevased valitsejad.
Niisiis, kogu rahvas (enamus) lootis, et Jeesus ongi see, "kes Iisraeli rahva lunastab" nagu seda väljendas Kleopas, püha Joosepi vend e Jeesuse onu. Siis Kleopas annab tunnistuse, millega kirjeldab Jeesuse ülestõusmist, inglite sõnu, kes ütlesid, et Jeesuse elab. Selline tunnistus on tegelikult igal juhul usutunnistus, vaatamata sellele, et nad ei saanud päris täpselt aru Jumala plaanist ja arvasid, et Kuningas jääbki maa peale ja hakkab kohe valitsemist korraldama, aga oh "häda", kolm päeva möödas, ikka ei ole veel midagi juhtunud? "Aga meie lootsime." Mille alusel neil see lootus oli?
Nad lootsid, et nüüd täitub Jesajale antud lubadus, mida prohvet kuulutas ning on pühakirjas kirja pandud Js 52:9. Kuid enne seda salmi on kirja pandud ka salm 7, mis ütleb: "Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet." Jeesus tõepoolest tõi hea sõnumi päästest - ka meile!, aga see pääste saab alguse inimese südamest. See on vabatahtlik. See ei ole käsk! Kujutage ette, kui Jeesus oleks öelnud: ma käsin teid ning kogu maailma saabki ühe hetkega päästetud. See ei ole ju vabatahtlik, vaid sunniviisiline! Kuid Käsk oli jõuetu (Rm 8:3), ent pääste on vabatahtlik! Ka täna veel. Põrgus ja taevas on üksnes vabatahtlikud. Taevasse ei tõmmata kedagi vägisi, kuigi prohvet Eeliale tulid järgi tulised hobused (2Kn 2:11), siis taevasse saamiseks peab iga inimene esmalt patust puhtaks saama ja soovima seda oma südamest.
Nõnda siis, Kleopas viitab Jesaja tõotusele. Milline erakordne õnnistus langes tema peale, sest kes meist ei tahaks kuulda Jeesuse käest selgitust, millised kirjakohad just tema kohta kirjutatud on. (Lk 24:27) Jeesus pidi selgitama muuhulgas ka seda, et ta tuleb tagasi, sest tema kohta on seda ju kirjutatud; nii nagu on kirjutatud täpselt koht, kus see juhtub; aga see alles juhtub tulevikus, mitte otsekohe pärast Issanda ülestõusmist. Selles on asja iva. Seda ei mõistnud Kleopas ega Iisraeli rahvas. Osa Jesaja tõotusest on juba täitunud, aga mitte kõik, mitte 9 salm.
Seetõttu ka kogu kristlaskond ootab pikki silmi Iisraeli rahva lunastamist, aga enne seda päästetakse meid taevasse (ülesvõtmine), et siis kõik koos naaseda Jeruusalemma õlimäel, nagu prohvetid (Jesaja, Sakarja) on ette kuulutanud. Alles siis tuleb Kuningate Kuningas ja Jeruusalemma tõotus saab täituda, alles pärast kõige selle eelneva sündimist. Seetõttu, MEIE KÕIK ALLES LOODAME seda!
