Võibolla paljud teist on mõelnud, mis teema selle kümnisega on? Miks selle suhtes ühed räägivad ühtpidi, teised aga nõuavad selle tasumist? Kas kogudus peab üleval pidama oma pastorit? Kus see tuleb, et pastorid on palgalised? Küsimusi on veelgi.

Kümnise osas on olnud väga palju vastuolulist. Teadaolevalt luteri kirik õpetab kümnisest, kuid nende kümnis on nn kirikumaks, mis ei tähenda kümmet protsenti, vaid mõned protsendid. Kui keegi tahab, on hea seda lahti selgitada, miks just nii. Teine suurem huvigrupp on baptistid. Nende teenistustel kuulete kõige enam kümnise kohustusest ja nende juhid üsna sageli väidavad, et kümnis on kristlik ja seda peab tasuma. Selle juures käib aktiivne selgitustöö. Metodistide seas on kümnis nii ja naa, oleneb vaimulikust juhist. Te võite kuulda pooldajaid, aga ka neid, kes selle suhtes on neutraalsed ja pigem rõhutavad vabatahtlike annetusi. Nii võiks jätkata seda, aga postituse eesmärk ei ole mõne koguduse töö ümberkorraldus. Iga kogudus ise vastutab, seda ka Jumala ees. Meie postitus siinkohal ei ütle, et ärge tehke nii või tehke hoopis teisiti.

Kõigepealt kümnise osas on tõepoolest palju segadust, eriti aga selles, kas see on arvestatud bruto või netopalgast. Siin kohal võiks tilli või köömne lõhki ajada küll ja paljud käsumeelsed seda ka usinasti agiteerivad. Ometi Jeesus ütles: häda teile! (Mt 23:23) Häda seisnes selles, et inimeste toimetuleks ei huvitanud variseri, vaid "kiriku" rikkuse ja käsk. Kas see on täna teisiti? Ütleks, et nii ja naa, sest on kogudusi, kus tegelikult tungivalt nõutaks inimeselt maksu, aga mis selle inimese majanduslikust toimetulekust saab, selle kohta öledakse: küll Jumal õnnistab sind. Praktilises elus on aga nii, et inimesed on raskustes ja ei tule enda eluga toime ja tihti võlgades ja ei imesta, kui mõned võtavad ka hirmu tõttu võlgu, peaasi et kümnis oleks makstud. See on sisuliselt käsk ja usklike maksukoormus on sel juhul suurem kui uskmatutel. Kuid see on tabuteema ja avalikult sellest ei räägita.

Koguduse pastoril on tegelikult töökohustus, ise oma leib lauale teenida nö oma kätega. Kuskil ei ole kirjas, et kogudus peab maksma pastorile palka. Apostlitel seda ei olnud. Te võite lugeda, et nad tegid tööd ja teenisid oma ametitega igapäevase leiva. Kuigi apostlite osas leiate Ap 6:4, et nad tahtsid pühendada palvetamisele ja sõna teenimisele. Selle mõte oli hea, ent keegi ei nõudnud, et kogudus peab selle kinni maksma. Küll aga kogudus pidas üleval lesknaisi, sest mehe kaotuse puhul oli naine selles ühiskonnas sissetulekuta. Ent täna ei ole see nii. Ükski naine ei ole pärast mehe surma sissetulekuta, sest ta saab tööd teha või tal on pension. Seetõttu kogudusel ei ole kohustust naistele raha koguda. Niisamuti ei ole kohustus tasuda pastorite palka. Pastorid saavad ise teenida, kui nad seda vähegi tahavad ja töötavad. See on piibellik, see on kristlik ja seda sama näete ka jüngrite elus. Kuigi nad olid evangeeliumi kuulutusel, siis nad teenisid ise oma leiva lauale (nt Paulus oli telgitegija) ja erilised korjandused võeti üles evangeeliumi kuulutamiseks ja reiside puhul, kuhu siis iganes jüngrid läksid.

Kui Jumal tõesti paneb mõne koguduse liikmele kohustuse toita mõnda vaimulikku, siis Jumal annab selleks ka erivahendid või sissetuleku, et seda teha, mitte ei pane seda inimese õlgadele. Isegi VT ajal ei pidanud inimesed üleval vaimulikke, vaid need olid suguharude ülalpidamisel, samas ei saa väita, et meie ühiskonnas selline kohustus on reaalne, sest me ei ole juudi suguharud ja meil ei ole leviite. Teisalt kui Jumal kedagi paneb eriülesandesse, siis see toimub Jumala võidmises. Ükski vaimulik ei saa öelda, et tal on õigus palgaline olla, küll aga näeme, et kui toimub Jumala plaanis mõni sündmus, siis seal tõepoolest selline roll inimesele pannakse. Näiteks Sarepta juhtum. (1Kn 17:9) Kuid see naine pidas üleval oma pere ja tegi kõike õigesti. "Aga naine vastas: „Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis. Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme.”" Isegi prohveti toitmine ei olnud kohustus, mida tuli lihtinimesel ilmtingimata eelistada pere toitmise ees. Prohvet pidi temale kinnitama ja erandit selgitama, ta ütles: „Ära karda! Mine tee, nagu sa oled öelnud! Aga esmalt valmista sellest mulle pisike kook ja too see minule! Pärast valmista enesele ja oma pojale!" 1Kn 17:13

Piibli seisukohast tuleb kõigil hoolitseda esmalt oma lähedaste leiva eest ja siis alles, kui Jumal tahab, siis teenida teisi või teha teistele seda, mida tehakse endale. Jumalal ei ole midagi kasu sellest, kui annetaja jagab ära oma vara teistega, aga oma pere jääb sel juhul hätta. See on põhimõte, mida on juudid ja pühakiri kinnitanud läbi kogu ajaloo, nii enne Kristust kui ka peale Kristust. Jumal tunneb rõõmu pigem sellest, kui iga usklik oma pere eest hästi hoolitseb ning nende vajadused on kaetud. Mis puudutab kümnist, siis sellist kohustust jüngrid ei praktiseerinud ja ei õpetanud. Kõik kes teile väidavad vastupidist, tegelikult valetavad teile või räägivad pooltõde, millel tegeliku (kümnise) kontekstiga seos puudub.

Miks me seda juba teise postituse näol teeme, on ju ilmselge, et kui inimeste sissetulekud vähenevad, siis kahanevad ka kümnise sissetulekud ja kümnise õpetajad hakkavad survastama inimesi, et need ei täida oma kohustusi. Kuid sellist kohustust ei ole. Kui on rasked ajad, tuleb ka kogudustel oma kulud üle vaadata ja kui pastorid on õppinud ameti, sellega ise endale leiva lauale teenima, mitte koormama oma koguduse liikmeid, kes vaevu ots otsaga kokku tulevad. Tulemas on rasked ajad ja kõigil peab olema mõistlikku meelt ja halastav süda. Halastus ei ole annetus. Annetus on sinu heaolu ümber jagamine. Kuid see ei tohi sind ennast seada raskesse olukorda. See ei ole Jumala tahe.

 

Õnnistuse tase võib olla väga seinast seina. Kes pääseb mõnest õnnetusest eluga võib kiita Jumalat ja öelda, et Jumal on mu hinge päästnud surmast. Selliseid kogemusi tuleb ette kõigil inimestel. Seda võib nimetada uskmatute puhul eelarmuks. Jumala eriline ettehool, et inimene võiks ellu jääda ja saada päästetud.

Me kogeme ühtelugu Jumala soosingut ja tema hoidmist või ära hoidmist millestki, mis ei pea jõudma uskliku ellu. Enamasti siiski me kogeme osadust läbi teiste usukaaslaste. Kuid vahel õnnistavad meid ka uskmatud, seda nende eneste teadmata, kuid mitte Jumala teadmata. Veel enam kogeme õnnistusi läbi teiste usklike, kes meie elus elavad meie kõrval kui tõelised õed ja vennad, mitte lihtsalt nime poolest nagu perekonnaliikmed. Vahel on perekonnas kõige suurem õelus või vihavaen vendade vahel. Kuid seda tuleb ette ka usku pöördumisel, mil usklik ära põlatakse ja pannakse perekonna "vande alla", nii et ta kogeb hüljatust, kuid mitte Jumala poolt. Jumal hoolitseb ja õnnistab teda uute õdede ja vendadega, kes on poogitud viinapuu külge ja nende usuviljad on õnnistuseks kõigile usklikele.

Jaakob koges püsivat õnnistust, ku Jumal kasvatas tema lambakarja ja ta sai jõukaks. Sarepta lesknaine sai erilise hoole ja õnnistuse osaliseks, kui prohveti ususõna läbi ta uskus ja selle usu vastuseks Jumal varustas teda "igapäevase leivaga", jahu ei lõppenud vakast ega õli. Sellist igapäeva hoolt usus võib nimetada juba Jumala soosinguks, kus Jumal ise tegeleb uskliku eluvajadustega, varustab sind igapäevase vajaduse piirides ja tegelikult sa ei saagi midagi erilist selleks ära teha, kui vaid Jumala armu vastu võtta. Paljud usklikud kogevad täna sellist püsivat hoolt ja nad ei saa au võtta endale ega oma tegudele, vaid ülistada Jumalat ning kuidas Jumal taas ja taas neid õnnistab, päevast päeva, iga päev on see arm uus ning põhivajadused usu läbi täidetud.

Veelgi suurem, maksimaalne õnnistus on aga see, kui õnnistus tuleb sel määral, et keegi selle saaja saab sellise õnnistuse läbi õnnistada kümneid ja isegi sadu teisi inimesi, seda nii vaimuliku anniga teenides või aineliste andidega, panustades rahaliste ressurssidega. Jeesus demonstreeris sellist maksimaalset õnnistust siis, kui ta võttis viis leiba ja paljundas need usu läbi nii, et tuhanded inimesed said sel samal hetkel toidetud. Seda Jumal näitas mitu korda. Kuid Jumalale meeldib ka meid näha pidutsemas ja rõõmustamas, seetõttu ta näitas, et isegi vett saab veiniks muuta kogu peorahva õnnistuseks ja Jumala austuseks. Sellised maksimaalsed õnnistused ei ole just igapäevased, aga paljudel inimestel on materiaalsed võimalused nii ülevoolavalt rohked, et nad võivad tõepoolest selles olukorras anda mitte sajakordselt, vaid tuhandekordselt ning teenida sellega ligimest ja tänada Jumalat. See ei ole altruism ega patsifism ega humanism, vaid usutegu Jumala austuseks ja ligimese armastamiseks ning õnnistuseks. See on tõesti erakordne arm, kui su sissetulekud on nii suured, et sa saad õnnistada kogudust, usukaaslasi ja ei unusta selle kõige juures ka oma lähedasi ega oma perekonda. Selliseid inimesi on ka usklike seas.

Võib küll öelda, et Jumala soosingut ei saa välja teenida, aga seda saab uskuda. Sulle sünnib sinu usku mööda. Nii sündis Jaakobile usku mööda, aga ka Sarepta naisele, samuti Peetrusele, kes viskas õnge ja püüdis esimese ettejuhtuva kala ja läks maksis ära templimaksu jüngrite eest, kel oli see tasumata. Milline usk! Õnnistused tabavad meid Jumala poolt veel enne seda, kui me tema ära tunneme, aga veel enam siis, kui me usume õnnistust, sest oleme tema lapsed - Jumala lapsed ja temal on hea meel meid õnnistada. Uskuge ja teile antakse õnnistust õnnistuse peale!

• "Õnnistatud olgu su mõistus ja õnnistatud ole sa ise." 1Sm 25:33
  
• "Õnnistatud oled sa tulles ja õnnistatud oled sa minnes." 5Ms 28:6
  
• "Õnnistatud olgu, kes sind õnnistavad" 4Ms 24:9
  
• "Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand." Jr 17:7
  
• "Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: "Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!" Mt 25:34
  
• "Ta ütles: "Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!"
  
• Hb 6:14 "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses." Ef 1:13