NAD HAKKASID ESMALT TAPMA LAPSI!

“Maailmasõja ja Versailles´ lepingu järgne majanduslik olukord Saksamaal Majanduspoliitika viis Hitleri poliitika laialdase elluviimiseni. Nad hakkasid esmalt tapma lapsi ja siis veidi hiljem täiskasvanuid. See ei üllata et natsiajastu medõed jäid selle kõige vahele. Propaganda oli kõikjal inimeste tapmisest, keda peeti “elu väärituks”. “Muidusööjad” oli termin, mida nad kasutasid. Medõed olid need, kes hoidsid lapsi tapmise ajal kinni. Nad ansid neile üledoosi narkootikume. Just nemad panid lapsed verandale surema hüpotermiasse. Medõed olid need, kes keeldusid laste toitmisest, et lapsed sureksid nälga.” selgitab Charles Sturt Ülikooli professor Linda Shields.

Kõik see õnnestus saksa arstide ja õdede abiga. Hitleri rassihügeeni plaani alus oli eugeenika kontseptsioon, mis on pseudoteadus kõrgema klassi arendamisest.

“Enne Hitleri võimuletulekut oli kogu eugeenika teooria üle maailma midagi sellist, mille paljud rahvad olid omaks võtnud.” räägib Linda Shields.

“Eugeenika on usk, et selektiivsuse arendamise abil olgu selleks lehmad, lambad, inimesed või mis tahes, on selektiivse aretuse abil positiivne eugeenika on võime aretada järglasi, kellel on paremad omadused.“ selgitab Susan Benedict, professor, Texase tervisekeskusest.

Sellel eugeenika teoorial, kuidas inimestel tuleks lubada sigida neil, kes on terved, et oleks kasu inimkonnale, ent kes on vigased, ei tohiks lubada lapsi saada. Saksamaa ei olnud selles esirinnas. Sakslased õppisid suure osa oma eugeenikast tegelikult algselt Ameerika Ühendriikidest, mis töötati välja 19. sajandi lõpus. Inimesi võib steriliseerida. Natsid võtsid vastu oma steriliseerimiseseaduse 1933. aastal ja matkisid seda USA seadustelt. Ameeriklased rääkisid, vaadake, natsid on meist ette jõudnud, parem on neile järele jõuda. Loomulikult, kui Hitler tuli oma ressiteooriatega, mõistis ta, et see eugeenika oli tõesti hea idee ja ta manipuleeris seda nii, et see sobiks oma rassiteooriatega, kõik segamini juutide, mustlaste ja kõigi teistega, keda oli peetud rassiliselt alaväärseks.

Kõik see tõi kaasa maailma ajaloos kohutava ajajärgu, mida nimetatakse holokaustiks, tagakiusamise ja massimõrvade perioodiks.

Steinberger: Holokausti on määratletud kui 12-aastast perioodi Hitleri võimuletulekust 1933. aastal kuni sõja lõpuni 1945. See oli valitsuse kavandatud, valitus toetas massilist hävitamist ja massimõrva. Kuigi see oli suunatud juutide vastu, kannatasid paljud inimgrupid holokausti ajal. Hitler veenis saksa rahvast, et juudid on nende vaenlased ja nende probleemide põhjustajad. Seejärel lõi ta rassilise sallimatuse ja rassiliselt madalamaks peetavate inimeste vihkamiseks õhustiku.

“Iga genotsiid, olgu see siis Rwanda holokaust, algab sõnadega “meie” versus “nemad.” ütleb Susan Benedict, “Hitler kasutas juute ja hiljem ka teisi inimesi patuoinana kõige selle jaoks, mis Saksamaal valesti oli, eriti MAJANDUSPROBLEEMIDE JAOKS. Ta pani paika “meie” vs “nemad”. Ta institutsionaliseeris selle.” 1933. a natsivalitus võttis vastu Nürnbergi seadused päriliku tervise kaitseks. Sellega seadustati steriliseerimine tahtest olenamata.

Professor Michael A. Grodlin: “Hitler leidis oma natsiideoloogia täiusliku seoses eugeenilise natsimeditsiiini või rassihügeeni liikumisega.”

Saksamaa steriliseerimisseadused viisid selleni, et ARSTID steriliseerisid tahtmatult umbes 400 000 sakslast. Natsiarstid steriliseerisid kodanikke nende tahte vastaselt, eutaniseerisid 200 000 puudega Saksa last ja täiskasvanut ning lõid gaasikambrid ja krematooriumid, mida kasutati 6 miljoni juudi, poolaka, mustlase, inimeste massimõrva jaoks. Ilma arside teadlaste ja medõdede täieliku toetuseta poleks holokaust sellisel kujul kunagi saanud toimuda. Tollal kehtisid USA seadused, mis lubasid inmeste steriliseerimist nende tahte vastaselt. Steriliseerimisseadused olid USA-s laialt levinud, eriti Indianas ja Põhja-Carolinas. Kuid teised osariigid, sealhulgas California ja Virginia lubasid steriliseerimist isegi 1970. aastatel. Tegelikult oli USA 20. sajandi alguses oli kohustusliku steriliseerimise osas maailmas juhtpositsioonil. Kuid Saksamaal sai sellest juhtiv ideoloogia, seejärel rakendati see ellu.

Hitler lubas saksa rahvale, et nad loovad kõrgema rassi. Natside nägemusest tulenevalt oli see sinisilmne, blond, tugev ja terve inimene, kellel ei olnud geneetilisi defekt ja kes oli puhas aarialane.

1920-1930. aastatel peeti Saksamaal meditsiiniringkonda maailma parimaks. Saksamaa oli väga arenenud mitte ainult meditsiini vallas, vaid Saksamaa oli Euroopa riikide seas parim tsivilisatsioon. See oli tehnoloogia ja teaduse õitseaeg. Kuidas oli võimalik, et neist inimestest said mõrvarid?

Enamik medõdesid ei olnud natsipartei liikmed, kuid Saksamaal töötamiseks pidi medõde kuuluma ühte mitmest õendusorganisatsioonist. Õdede ühinguid oli 5. Nende hulgas andsid natsionaalsotsialistlikud õed ja Punase Risti õed Hitlerile truudusevande. Lisaks ütles protestantlike õdede organisatsioon (kogudustega seotud), et nad “tervitavad natsionaalsotsialismi avatud südamega.” “Üllatavalt rohkem arste liitus natside parteiga kui elanikond üldiselt.” räägib Patricia Stark, “Ma arvan, et artsid olid väga huvitatud sellest, et saame kasutada teadust inimkonna paranemiseks.” Paljud arstid ja medõed toetasid entusiastlikult natsirežiimi ja olid seotud holokausti kõigi külgedega.

Professor Shmuel Reis: “Umbes 40 protsenti Saksa arstidest kuulus natsiparteisse, samas advokaate ja teisi elukutseid liitus palju vähem. Kui sa natside parteisse ai astunud, siis kättemaksu ei olnud.” Kasutades propagandat, alustasid Hitler ja natsid kampaaniat juutide vastu.

Steinberger: “Ma tean, et mu isa ütles, et Saksamaal juhtuvad juutidega halvad asjad. Neid diskrimineeritakse. Juudi lapsed ei saa enam oma tavakoolis käia. Inimesed ei saa säilitada oma töökohta ülikoolis ega muudel erialadel. Hitler ütles, et järgige mind, ärge hoolige Jumalast, unustage religioon, järgige mind ja tehke seda, mida mina palun teil teha.”

Kuna režiim oli totalitaarne ja nad olid osavad avalikes kampaaniates ja propagandas ning neil oli piisavalt teadlasi ja arste, kes juba lõid kaasa. Propaganda on äärmiselt võimas viis veenda inimesi oma mõtteviisis.

Saksamaa meditsiiniasutused hakkasid toetama natsiparteid, välja arvatud juudi arstid, kes olid tõrjutud.

Reis: “Saksa arstide liidu ametliku ajakirja kaanel hakkas olema haakrist. Nad said kiiresti lahti kõigist juudi artsidest, autoritest ja 5 aastaga said nad kogu akadeemilisest ja erialasest institutsioonist juudid välja.” Töö kaotas 4000 juudi taustaga meditsiinitöötajat. Pärast aatatepikkust natsipropagandat hakkasid Saksamaa arstid ja õed leppima veendumusega et rassihügeen on rahvale kasulik.

Sotsiaaldarvinism õpetab, et me peame elimineerima need alaväärtuslikud inimesed, kes olid puudega, kes võivad olla alaväärtuslikud inimesed, kes võivad olla vaimse puudega. Me tahame tervet ja õitsvat ühiskonda. Saksamaal oli eugeenilise liikumise pooldajad kõige silmapaistvamad, võimsamad, institutsioon. Õigussüsteem natsifitseeriti kohe. Selleks oli vaja juriste, arste, bürokraate, administraatoreid, kuid paljud medõed tegid süstid. Kuid pikka aega olid medõed arstide agendid ja natsiaegsed arstid riigiagendid. See on väga oluline, sest arstidel ei palutud enam hoolitseda patsientide eest, vaid HOOLITSEDA RIIGI eest! Seega riigile oli oluline see ja kasulik, mitte kasulik konkreetsele patsiendile. Kuulekus oli väga tähtis osa õdede õpetamisest ja meie mõtlemisest. Seega ei ole üllatav, et natsiajastu medõed jäid kõige selle vahele.

Natsi-Saksamaal loodi eutanaasiaprogrammid, mille käigus tapeti LAPSI ja TÄISKASVANUID, kuid neid peeti eluks kõlbmatuks ja nad olid koormaks riigile. Eutanaasia tegelik tähendus oleks inimese armuline tapmnine tema loeal või palvel, kuid Natsi-Saksamaal see nii ei olnud. Tapmised toimusid ilma nõusolekuta. Need olid MÕRVAD. 1920. aastatel kirjutasid Saksa advokaat Karl Binding ja saksa psühhiaater Alfred Hoche raamatu “Permitting the destuction of life unworthy of life its measure and form” See raamat mõjutas Hitleri mõtlemist eutanaasiast. Kõigle tehti seda propagandat. See oli tavaline ja kõikjal. See toetas ideed, et inimesed, kes mingil moel puudega, tuleks hukata, et nad ei kannaks edasi defektseid geene ja nad ei oleks riigile koormaks.

Õed töötasid haiglates, kus hooldati puuetega lapsi, psüühhikahäiretega inimesi, terve rida haigusi. Medõdesid ei sunnitud nende programmides osalema. Kui te nõustute, et inimesi võidakse dehumaniseerida, saate lõpuks tegeleda nende hävitamisega. See oli järkjärguline ja väga võimas ja kahjuks väga tõhus protsess, mis toimus Saksamaal. Natside eutanaasia programm sai esmakordselt alguse 1939. aastal puuetega laste kõrvaldamise vahendina.

Teil on perekonnad, kes propaganda tõttu usuvad et negatiivsete omadustega lapse saamine on halb. See on Saksamaa tervisele halb. Nad tapsid puuetega lepsi, Downi sündroomiga lapsi, südameanomaaliaga lapsi, tserebraalparalüüsiga lapsi, normaalselt arenemata lapsi, lapsi, keda peeti “kasutuks suuks”. Tervishoiuõed läksid peredesse ja lubasid neile, kui annate oma lapse meile, saab teie laps parimat hooldust. Nii pandi inimesed seda ekslikult uskuma ja nad loobusid oma lastest.

Benedict: “Medõed osalesid laste tapmises, andes neile üledoosi, viies nad õue, et see aitab kaasa nende surmale.”

“Õed tapsid aktiivselt oma patsiente. Mind huvitas, kuidas nad said uskuda, et tapmine on nende hooliva rolli seaduslik osa, mida nad ka tegid. Propaganda kogu riigi hüvanguks inimeste tapmise idee ümber oli sügav, isegi selleni, et lapsed tegid oma kooliraamatutes harjutusi selle kohta, kui palju maksab puudega inimese ülevalpidamine.”

Saksa seadused kohustasid ämmaemandaid ja arste TEAVITAMA IGAST SÜNNIDEFEKTIGA SÜNDINUD IMIKUST ja imik paigutati asutusse. Ämmaemandatele maksti iga sünnituse eest, millest nad teatasid.

Shields: “Ämmaemandad olid litsentseeritud. Nad pidid läbima koolituse nagu õde. Paljud neist olid sõltumatud praktikud. Varsti pärast seda, kui laps koju pandi, viidi ta teise, kaugemasse asutusse. Loomulikult polnud vanemate nõusolekut, ei midagi. Need tapmised sooritati ilma vanemate nõusolekuta.”

Õed ja ämmaemandad, kes olid seotud eutanaasia programmi läbiviimisega, võib-olla isegi mitte ideoloogiaga, vaid olid tegelikult eutanaasiaprogrammi teostajad. Need olid lapsed, kes võeti ja mõrvati, enamasti lapsed, kellel oli puue või vaimne areng.

Üks otsustav punk on Saksamaa arusaam, et rahva tervis on tähtsam kui üksikisiku tervis. Seega peeti ebatervisliku elemendi eemaldamist heaks.

Septembris 1939 võeti vastu otsus töötada välja täiskasvanute eutanaasia programm psühhiaatriaasutuste patsientidele. Hitler valis kuupäeva, mis langes kokku Saksamaa sissetungiga Poolasse. Ainus viis, kuidas seda vastuvõetavaks muuta, on selle laiendamine täiskasvanutele, kui öelda, et vajame neid haiglavoodeid sõjas haavatute jaoks. Miks peaks riik maksma täeisti puuetega inimeste elushoidmise eest, kui meie rindele saadetud noored peavad koju tagasi tulema ja hoolitsema? Selle tapmisorganisatsiooni nimi oli T-4. Lõpuks loodi kuus tapmiskeskust. Medistsiinitöötajatel kästi täita küsimustikud, et hinnata, kes nende patsiendid peaksid elama või surema. Patsiendid paigutati gaasikambritesse, mis nägid välja nagu dušid. Siis suleti uks ja pumbati kambrisse surmavat süsinikmonooksiidi, mis tappis patsieandid.

Grodin: Peate õigustama ja ratsionaliseerima seda, mida te teete, sest te teete seda, kuid nad tegelikult usuksid seda ja tegelikult uskusid nad, et see mida nad tegid päästis nende üritust nakkuse eest, et haigus ja see haigus oli puuetega ja haigete inimestega ja neid tuli tappa tapmise läbi. Tervenemine tapmise läbi.

Ei läinud kaua aega kui nende haiglate läheduses olevad kogukonnad mõistsid, mis toimub. Bussid olid omanäolised, halliks värvitud aknad, üle värvitud. Bussid saabusid ja väga lühikese aja jooksul eraldus korstnatest kibe suits. Igas haiglas oli osakond, kus kirjutati peredele kaastundeavaldused. Seal tekkis ka segadusi. Meil on kahju, et etie onu Hans suri pimesoolepõletikku ja võib-olla ta pimesool oli juba eemaldatud. Inimesed said toimuvast üsna teadlikuks. Isegi lapsed mõnitasid teisi lapsi, öeldes: “Nad panevad sind halli bussi peale. Sa lähed korstnast üles.” Kuna jutud levisid, otsustati augustis 1941 aastal lõpetada T-4 “eutanaasia” programm. See aga ei lõpetanud patsientide tapmist. Laste eutanaasiaprogramm jätkus katkematult kuni sõja lõpuni.

“Metsikus eutanaasias” kus anti inimestele rahustite üledoos, suri rohkem inimesi kui T-4 programmis. Miks täitsid õed tapmiskäsku? Me teame, et arstid kirjutasid alla tõnditele, mis ütlesid kas laps elab või sureb. Mõrvad panid toime medõed. Arstid ei viinud mõrvu ilmtingimata ise läbi. Nad võisid öelda, kes pidi surema, kuid mõrvad panid toime õed. On episoode, kus õed otsustasid ise asjad enda kätte võtta ja patsiendid tappa, sest nad teadsid, et nad surevad niikuinii, nii et “Ta kannatas, nii et ma teen seda nüüd. Ta sureb niikuinii, nii et ma võiksin seda ka kiiremini teha.”

“Kui armastavalt me neid süles hoidsime, kui panime neil seda ravimit jooma. Me ei tahtnud, et nad kannataksid rohkem kui vaja.” Samal ajal nad tapsid neid.

Rohkem kui 70 aastat hiljem huvitab ajaloolasi endiselt küsimus, kuidas Saksamaa medõed nendesse tapmistesse sattusid?

Starck: “Ma arvan, et see on mitmetahuline nähtus, mis seal juhtus. Aga see on väga hea näide sellest, et alustad ühe asjaga, siis see viib millegi aina hullemini ja hullemini. Nii et alguses paluti neil patsienti kinni hoida, kui keegi teine süstib või mida iganes. Nad võiksid seda teha ja võiksid endale öelda: “Ma ei ole see, kes siin midagi ette võtab.” Sealt edasi on lühem samm: “Te teete süsti.””

Kilbid: “Ma näen, et mõnede õdede puhul võivad nad kergesti langeda lõksu, arvates, et see on õige tegu. Minu jaoks on aga kogu see teema huvitav, sest seal on õena olles piir, millest te üle astute.”

Starck: “Ma arvan, et ka tol ajastul olid õed väga alluvad ja väga kuulekad ning mida ianes arst ütles, et nad peaksid tegema, tundsid nad, et peavad kuuletuma ja seda tegema või kartma tagajärgi.”

Sarnaselt arstide kuulekusele õpetati ka õdesid kuulekaks vanemõdedele, kes mõnikord tellisid ka tapmisi. Starck: ”Õed osalesid tegelikult tapmistes ise kas aktiivsete või passivselt kaasa, lastes patsientidel nälga jääda või ohustades neid, kus nad saavad kopsupõletiku ja muid haigusi ning surevad.”

1942. aastal jaanuaris Wannsee konverentsil võeti vastu otsus minna lõpplahendusega kaugemale ja viia juudid surmalaagritesse. Seal oli 4 koonduslaagrit, mis loodi spetsiaalselt surmalaagriteks: Belzec, Sobibob, Treblinka, Chelmno. Seal oli veel 2 koonduslaagrit kus toimus tapmine. Need olid Majdanek ja Auschwitz.

Kuigi praegust medistiinisüsteemi USA-s peetakse parimaks, on mõned elemendid, mis peaksid panema meid mõtlema sarnasuste üle 1930. aastate Saksa medistsiiniga.

Shields: “Seega on meie jaoks nii ajalugu vaatavate õdede kui ka täna töötavate õdede jaoks oluline, et me sellest ajaloost teaksime. Sest kui me ei tea, ei saa me selle kordumist peatada ja see kordub. Minu seisukoht on, et õed peaksid teadma ajalugu, et nad saaksid ise kindlaks teha, kas see on nende tegemiste jaoks asjakohane ja küsida endalt, kas see on eetiline valdkond, milles ma tahan tööd?”

Reis: “Meil, arstidel, õdedel on võim, et kui me ei ole ettevaatlikud, võidakse neid kuritarvitada. Saades teada, kuidas seda jõudu halvimal viisil kuritarvitati, loodame, et hakkate olema teadlik ja mõtlema.”

Eva Kor (Auschwitzi ellujäänu): “Mul peab olema südametunnistus, südametunnistus kui moraalne kompass, et kui kellelegi pole moraali, siis on tal väga raske mõista või oma teadmiste põhjal ostustada, mis on vale ja mis on õige. Aga kui see teistele inimestele haiget teeb, siis ma arvan, et see on moraalselt vale.”

Spitz: “Ma olen isegi täna hämmastunud, kui ma küsin kelleltki, kes on keskkooli esmaskursuslane, mida ta teadis Nürnbergi protsessist ja ei tea, millest sa räägid.”

Starck: “Paljud tänapäeva noored ei ole holokaustist ja selle kohast ajaloos teadlikud. Nad teavad, et midagi juhtus, mis nende arvates on juba ammu, ja see on möödas ja see ei kordu enam kunagi, siis miks peaksime seda pidevalt rääkima?”

Splitz: “Need kes minevikku ei mäleta, on määratud seda kordama. Ja täpselt nii see ka toimub.”

Professor Cathy Rozmus (Texas): “Ma arvan, et kõigi tervishoiutöötajate jaoks on oluline uurida, mida me oleme minevikus teinud ja teada saada, kuidas need konkreetsed arstid ja õed ja hambaarstid ja teised tervishoiutöötajad osalesid tegudes, sest tegelema täna samade probleemidega ja peame alati valvel olema.”

Pärast holokausti oli motoks: “Mitte kunagi enam ei tohi holokausti juhtuda.” Õppetund, mille me oleme saanud natsiajastust ja sellest õppinud, on see, et me kõik oleme vastuvõtlikud välisele survele ja mõjudele ning et võib juhtuda asju, mida me sel hetkel ei pruugi näha, et asjad lähevad viltu ja sellepärast peame kõik valvel olema ja end jälgima. Peame üksteist jälgima, sest tervishoiukeskkond on väga keeruline.

Kui lihtne on kaasa lüüa, eriti alguses. Kui lihtne oli neil õdedel patsient spetsiaalsesse ruumi viia. Nad ei teadnud, milleks see tuba oli. Nad viisid patsiendi lihtsalt spetsiaalsesse ruumi. Kui kaua neil kulus, et tegelikult teada saada, et iga patsient, kes sellesse tuppa läks, ei tulnud sealt elusalt välja? See võib võtta päris kaua aega. Kui te olete tegema hakanud, siis teid võib-olla palutakse teil aidata patsiendile ravimeid anda. Nii et aeglaselt võisid õed sekkuda ega teadnud isegi, mida nad teevad.

On inimlikud tegurid, mis esinevad igas kultuuris ja igas põlvkonnas. Kui see võib juhtuda omal ajal kõige arenenumas ühiskonnas, võib see korduda kõikjal. Kui see juhtus Saksamaal, võib see kõikjal mujal juhtuda. Seetõttu peame olema väga-väga valvsad. Igaüks meist peab olema valmis katkestama jõud, mis võivad püüda väheseid enamsuse hüvanguks ära kasutada.

Vaata kogu filmi (ps. eesti k subtiitrid saab ise seadistustest lisada): CARING CORRUPTED - The Killing Nurses of The Third Reich

 Allikas:https://youtu.be/Rz8ge4aw8Ws