Ps. See on üsna lühike kokkuvõte ja selgitus, mis vahe on inimesel, kes tegeleb eelpool mainitud keelatud asjadega ja kes mitte.

Miks on igasugune esoteerika ja sellesarnane praktika Jumala poolt keelatud seisneb ju selles, et inimene hakkab tegema deemonitega koostööd.

Deemonid mõjutavad iga inimest. Nad mõjutavad ka usklike. Isegi Jeesust ja jüngreid! Selles pole midagi erilist, mida me peaks kartma, kui meie oleme Jumala lapsed.

Inimesed siiski usuvad, et deemonlik maailm eksisteerib, isegi kui nad ise Jumalast aru ei saa või ei taha teda vastu võtta oma ellu. On täiesti selge, et kõigi inimeste eludes on olukorrad, kus nad mõtlevad veidraid mõtteid ja kui nad aru annaksid, et need ei ole nende endi ideed, siis nad peaksid küsima, kes neile need mõtted pähe panevad? Ma peaksin need mõtted peast välja viskama! Aga nad ei tee seda, kuna arvavad, et need veidrad mõtted on tema enda hingest. Kuid siiski ei ole. Iga inimese peas on tema enda mõtted, aga ka deemonite poolt sisestatud ideid.

Kristlaste erinevus seisneb aga selles, et läbi Püha Vaimu, kes elab inimese sees v vaimus, saab ta lihtsasti aru, millised mõtted tal on ja teha sellest järeldused. Esimene võitlus hinge pärast ALGAB PEAST. Mõtetest. ESIMENE LAHING TOIMUB PEAS.

Kuid horoskoobid, esoteerika ja maagia toob inimese ellu muutused, kuna need praktikad avavad inimese hinge ukse deemonitele ja siis need ei asu enam tema kohal, et teda kaudselt eksitada, vaid tulevad sisse ja võtavad üle kogu inimese hinge ja ihu! On ikka suur vahe, kas deemonid ümbritsevad inimest või nad elavad inimese sees. IGA INIMENE, KES VANNUB "KURAT!", selle ihus on juba mõni deemon sisenenud. See on ilmeksimatu tunnus, kus te teate, et selles inimeses on kuri vaim. Kristlasena sa ei saa vanduda ja põhjus on selles, et sinus on Püha Vaim, mis ei lase sellel juhtuda, sa lihtsalt ei saa seda välja öelda. See ei tule sul üle huulte. Põhjus on selles, et sinus ei ole deemonit.

Kui Püha Vaim võetakse vastu, siis inimese ihu on Püha Vaimu tempel, kui deemonid lubatakse oma ellu, siis on inimese ihu kuradi valduses ja ta kasutab inimest oma kurjade eesmärkide heaks. See ongi peamine erinevus nende isikute vahel, kes tegelevad horoskoopide, esoteerika, nõiduse, maagia ja igasuguste teiste Jumala poolt keelatud tegevustega võrreldes usklikega, kes sellega ei tegele. Deemonid iseenesest ei saa midagi teha, aga kui nad saavad inimese sisse, siis neil avaneb parem võimalus ennast teostada läbi inimese kui seda kaudselt. Kes aga väldib keelatud praktikaid, siis kuigi, neid proovitakse mõjutada, siiski nende ihu jääb puutumatuks.

See puudutab ka ravitsemist maagia ja kurjade vaimude mõju läbi. Kui inimene lubab enda ihusse kurjal vaimul siseneda, siis naiivne on arvata, et see sealt vabatahtlikult välja läheb. Seetõttu kõik maagide poolt ravitsetud inimesed on täis kurje vaime. Usklikud teadsid seda, seetõttu nad kahtlustasid selles ka Jeesust. Mt 12:24 "Aga variserid ütlesid sellest kuulda saades: "See ei aja kurje vaime välja kellegi muu kui Peltsebuli, kurjade vaimude ülema abil."" Jeesus vastas neile Mt 12:27 "Ja kui mina peaksin kurje vaime välja ajama Peltsebuli abiga, kelle abiga siis teie pojad ajavad neid välja? Järelikult saavad nendest teile kohtumõistjad." Loe lisaks Lk 11:15,18-19. Kui keegi läheb arsti juurde, siis arst ravib tema ihu, aga kui keegi läheb nõia või sensitiivi juurde, siis see ise ei ravi kedagi, vaid temas olevad kurjad vaimud teevad kauruteene ja inimene arvab, et ta sai maagi läbi oma elu v tervise tagasi, tegelikult ei saanud. Tema hing kuulub kuradile ning ta on põrgulaps.

Niikaua, kuni inimene ise ei kutsu endale õnnetust kaasa või nagu vanarahvas teadis öelda, et ära hüüa õnnetust, siis selle mõte ei olnud sugugi ebausk, vaid selle juures omas asja mõtet ju see, et tark ei tegele sellega, mis vaimses maailmas vallandab tema suhtes õnnetused, õigupoolest kes.

Keskmine inimene ei suuda vahet teha mõtetel, mis on hingest ja mis seda ei ole, teisisõnu pannakse pähe teiste poolt. Häda on selles, kui inimene küsiks, kust ma selle mõtte peale tulin, siis võiks tema hingel paremini minna. Kuid sellist praktikat kasutavad isegi kristlased väga harva ja pigem mõtlevad, et kõik mõtted, mida nad mõlgutavad, on tema hingest. Seetõttu on nii palju eksimusi, nii palju arusaamatusi ja ka tüli suhetes. Kui mõtted kontrollivad inimest selle asemel, et inimene otsustab ise, millest ta mõtleb ja millest mitte ning mida ta kustutab. Kristlased peaksid selles olema kui vaimulikud, aga kahjuks enamus ei ole, sest nad on ikka veel lihaliku mõtteviisiga ja see peegeldub ka nende omavahelistes suhetes.

Mitte kristlastel on aga asi veelgi halvem, sest nende hing on must ja vaim surnud. Seetõttu on hädavajalik, et inimene sünniks vaimust. Läbi uuestisündimise saab inimene enda sisse abilise Püha Vaimu näol, aga peamine on see, et see inimene saab vahetult Jumalaga suhelda ning kuulata seda, mida Jumalal temale öelda on. See ei tule kuidagi teisiti, kui mõtete läbi. Kuid uuestisündinud inimese eelis surnud vaimuga inimese ees või vahel on see, et tema hinge mõtete seas on nüüd ka Jumala mõtted. See ei tähenda, et deemonlik maailm ei taha samal ajal uuesti pähe istuda ja segada püha hinges toimuvat mõttemaailma, aga uus olukord või eelis seisneb selles, et sel inimesel on selgem arusaam, millised mõtted püüavad hinge mustaks teha ja millised on tema hingele head mõtted. Püha Vaim on see, kes aitab kristlastel püsida ühes vaimus ja ühel meelel (Fl 1:27) ehk hinges mõista üksteist ja usus seista. Seetõttu kristlased tajuvad ka suurt kuristikku nende inimeste mõtteviisi vahel, kes ei ole kristlased. Kohe aga, kui liitub keegi teine kristlane, siis neil omavahel on üksmeel.

"Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele." (Kl 2:8) Eesti keelne tõlge taas ei anna edasi mõtet, mida Paulus selgelt välja ütles. Lisame siinkohal ka inglise keeles. "Beware lest any man spoil you through philosophy and vain deceit, after the tradition of men, after the rudiments of the world, and not after Christ." Paulus räägib filosoofiast ja tühijutust. Kust tulevad need tühjad jutud? Eks ikka peast, kuhu kurat (deemon) neid paneb, et eksitada paljusid. Meie oleme osa saanud täiuslikkusest, nagu Paulus ütleb 10 salmis, "kes on iga valitsuse ja meelevalla pea," ehk teisisõnu, meil on uuestisündinud vaim ja Püha Vaim ja seetõttu peaksime ikka iga päev mõtlema, mis meie peas toimub? Millest me mõtleme? Nii nagu viime regulaarselt välja oma olmeprügi, nii tuleb regulaarselt ka hinge "olmest" prügi välja visata. " "Nüüd aga jätke teiegi maha see kõik: viha, raev, kurjus, teotamine, siivutud sõnad oma suust." (Kl 3:8) Sest me oleme "rõivastatud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt."

Ei saa öelda, et meie mõtteviisi ei teki mõtteprügi. Ikka tekib. Küsimus on selles, mida me sellega peale hakkame! Kui me otsime seda, mis on ülalt, siis me mõtleme sellele, mis on ülal. (Kl 3:1,2) Kuid selle all peetakse silmas mitte taeva aluseid vaime, mis meie kohal ja meile iga päev midagi üritavad öelda ja panna meid valesti mõtlema; vaid ikka seda, mis on sellest kõrgemal, päris ülal - taevas. Meil on elu koos Kristusega ja Kristus viis prügi välja iga päev, siis, kui ta oli Isaga, üksi ja palvetas. Te võite vaid ette kujutada, kui suur oli tema mõtteprügi, millega teda inimesed koormasid ja deemonid regulaarselt eksitasid. Ta ei lasknud ennast sellest häirida, koristas oma hinge ja mõtles sellele, mis on ülal. See ei tähenda seda, et ta vaid palvetamisega tegeles, sugugi mitte! Tal olid samuti olme küsimused, vaja saada "lauale" igapäevane leib ja pesta oma särk, teha süüa, kui vaja teha selleks tööd. Ega siis iga kord ei tulnud leib taevast. Nii ka Paulus, teenis oma igapäevase leiva, ta oli oskustööline (telgitegija) ja nii ka tema pidi argiste küsimustega tegelema nagu me kõik siin. Meil väga paljudel on töö juures rasked vaimsed pinged ja rünnakud, siis aga, kui me oleme üksi, saame palvetada ja kogu selle prügi peast välja visata. Tee seda regulaarselt. Ära kogu seda endasse, see haiseb ja koormab sinu hinge.

Kui inimese ihu saab hetkega tervendada, siis hinge tervenemine võib võtta kaua aega enne, kui inimene saab üle halvast kogemusest ja sellest lahti ütleb (sh andestab). Kas pole huvitav? Isegi arstid teevad ihu terveks, aga kui palju võib võtta aega, enne kui psühholoog saab mõne tulemuse. Enamasti ta ei saa midagi teha. Inimese hing on veelgi keerulisem, kui ta ihu.

Kaasaegne psühholoogia on arenenud, aga ikkagi võimetu, et inimest aidata, kui selle vaim on katki. Nad tegelevad inimese hingega, aga vaimu nad ei saa kuidagi aidata. Seni kuni inimese vaim on katki, seni ei saa ka hinge terveks teha. Rääkigu mis tahes, tegelikult hakkab igasugune hinge tervenemine mitte hingehoiust, vaid vaimu tervisest. Või nagu inimestele meeldib öelda, et terves kehas terve vaim - Mens sana in corpore sano. Kui paljud teist aga teavad, et see mõte algselt ei olnud nii pealiskaudne? See tegelikult on moonutatud tsitaat Juvenalise 10. satiirist: "orandum est ut sit mens sana in corpore sano". See ütleb hoopis enam: "tuleb palvetada, et terves kehas oleks ka terve vaim". Uskmatud ju ei ütle, et tuleb palvetada.

Meie oleme vaimusaanud. Meie vaim on uuendatud. See on koguni uuestisündinud. Me saame aru, et meis on hing ja vaim, aga mitte inimesed, kes ei ole usklikud või keda on koolis õpetatud, et inimene on vaid liha ja hing (sh teadvus). Miks nii? Sest nende vaim on surnud. Vähemasti seni, mil ta saab usu läbi uuestisündinud. Paulus selgitas galaatlastele: "teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga". (Gl 6:1) Teisisõnu, hinge eest tuleb palvetada ja vaimu läbi parandada. Hinge tuleb hoida hingeliselt, aga parandada vaimselt. Seetõttu eelpool märgitud tsitaat, tuleb palvetada, et terves kehas oleks terve vaim, on igati asjakohane ja professionaalne lähenemine. Hei psühholoogid, tuleb palvetada! Mis te ütlete?

Inimene ei ole ainult liha ja hing! Kui vaimul läheb halvasti, siis ei lähe ka hingel hästi enne, kui vaim on terve ja tugev Jumalas. "Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused." (1Kr 2:10) Teisisõnu, hing ei suuda vaimu ravida, aga vaim suudab tungida läbi hinge sügavuste ja puudutada inimese hinges neid peidetud hingehaavu, mis vajavad tervenemist. Parafraseerides Paulust: ükski praeguse ajastu psühholoog ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud. (Gl 2:8) Miks? (Gl 2:11) Paulus vastab: "Sest kes inimestest teab inimese mõtteid peale inimese vaimu, kes temas on? Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu."

Sestap, kui te näete enda ümber hingelt haigeid inimesi, siis te teate, et psühholoog ei saagi neid tegelikult aidata, sest sellist laadi tervenemised toimuvad läbi vaimu ja vaimu abil, läbi vaimulike praktikate, milleks on mh ka eestpalve ja Püha Vaimu töö, kes pääseb ligi inimese hingesoppidesse ning teeb ära töö inimese vaimu juures ja siis saab ka hing hakata tervenema. Kui inimese nahk terveneb paari nädalaga, siis inimese hing ei pruugi üldsegi nii kiiresti terveks saada.

"Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib. Seda me siis ka räägime mitte inimtarkuse õpetatud sõnadega, vaid Vaimu õpetatud sõnadega, võrreldes vaimseid asju vaimsetega." (Gl 2:12-13) "Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt." Seetõttu ka maine psühholoog ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust.

Sageli deemonid sisenevad inimestesse pika vihapidamise või emotsionaalse seisundi või pinge seisundi ajal. Nad hoiavad kinni ühest perekonnast, kuhu neil on õnnestunud sisse tungida ja ründavad perekonna üht liiget läbi teise pere liikme.

Vaimudel puudub ihu, seetõttu kui neil tekib võimalus, kasutavad nad iga inimest, kelle sisse neil tekib õigus siseneda. Enamus juhtudel deemonid tegutsevad väljaspool ihu (segavad inimese mõtteid), aga võimalusel asuvad püsivalt inimese ihusse. Taolises olukorras tüli osapooled tajuvad vaimseid rünnakuid, püsivat solvumist, lõputut tülitsemist, mida nad ei ole alati ise esile kutsunud. Deemonid on selles osavad eksitajad. Kui deemon on saanud end kehtestada (domineerida) inimese mõtetes ning käitumises (see ei tähenda veel seestumist), siis see tüli püsib ning kuhjub. Samuti ei osata keerulisest olukorrast väljuda. Olukord muutub lootusetuks.

Psühholoogia on suhete puhul vaid poolik abinõu. Ütleks nii, et medali üks külg. Ükski psühholoog ei suuda inimesest deemonit välja ajada, isegi kui ta seda väga üritaks. Deemonid naeravad sellise katse peale, sest deemoni teeb relvituks üksnes Jeesuse veri. Vaimseid probleeme lahendatakse vaimselt, mitte hingeliselt.

Sageli pöördutakse psühholoogi poole, aga tegelikult on asi juba söge vaimne rünnak. See ei tähenda seda, et psühholoogi ei ole vaja, vaid tema käed jäävad lühikeseks, kui asi on väljunud kontrolli alt ja inimeses on kuri vaim. Psühholoog tegeleb hingehoiuga, aga Kristus tegeleb teie vaimuga, kogu teie olemusega. Kristlaste ülesanne on inimesi sellises olukorras juhendada, selgitada ja aidata inimestel vabaneda kurjadest vaimudest.

Deemoneid tuleb käskida: välja Jeesuse nimel! Neile Jumala sõna deklareerida ning anda mõista, et neist ollakse teadlik, nüüd ei ole neil enam pääsu. Nõudmise läbi saab neist lahti ja tekib inimeses rahu eeldus ja suhe saab lepituse.

Kui sageli me teeme haigustel vahet Jumala ees? Enamasti. Kellele on see kasulik? Miks me paneme ühe haiguse suuremaks kui teise? Kindlasti on haigusi, mille mõju jääb pikemaks, kui need juba saadud on. Kindlasti on haigusi, mis on silmaga nähtavad, kui jäse on kõver või ühest silmist pime või keegi seljast halvatud ei saa liigutada oma jalgu. Samas on haigusi, mida me nimetame vähiks ja neid me kardame eriti, sest need on arstide sõnul sageli surmaga lõppevad. Kui ratastoolis saab elada kauem, siis vähi või südamerikke puhul on haigus kriitiline. Kas see haigus on kriitiline ka Jumalale? Kas Jeesuse jaoks on üldse olemas mõni haigus, mida ta ei suutnud terveks ravida?

Evangeeliumid kirjeldavad, et Jeesuse juurde toodi mitmesuguse haigusega inimesi ja ta tegi nad kõik terveks. Seda väidet on evangeeliumites korduvalt ära märgitud. Evangeeliumitest puudub fakt, mis ütleb, et Jeesus ei suutnud haiget tervendada. Seda ei ole. Kui lugeda pühakirja, siis seal on haigete tervenemisest erinevad kirjeldused, kuidas ta kellegi haiguse puhul käitus ning inimese tervendas. Mõnele ta ütles sõna, mõne eest ta palvetas, mõne peale pani käed, mõne puhul kasutas abivahendeid. Kõigi puhul on aga üks kindel tõsiasi: nad said terveks. Kas kohe, tee peal minnes või saadeti haigele teade läbi teiste, et ta saab terveks.

Sageli on ka meie seas arusaamine, et kui inimene ei saa otsekohe ehk kohapeal terveks, siis nähtavasti seda ei juhtu ka hiljem. Siiski selgub, et tervenemised on ikkagi toimunud, õigupoolest sellest on teada saadud mõne aja möödudes. Seetõttu meie usku vähendab MÕTTEVIIS, et inimene peab OTSEKOHE TERVENEMA ja kui see ei juhtu silme all otsekohe, siis seda ei juhtugi. See on iga tervenemise puhul eestpalve tühistus, mille tõttu paljud terveks ei saa. Jeesus teadis seda ja ta ütles: ära karda, usu ainult! (Mk 5:36, Lk 8:50) Piibellik tervenemine ei ole üksnes selline, kui keegi otsekohe terveks saab. Juba Vanas Testamendis on näha, et pigem tervenesid inimesed öeldud sõna mõningase viivitusega või mitte kohe. Surnust üles ärkamine toimub küll otsekohe ja kui surnu üles ei ärka ehk seda ei juhtu silma all, siis seda ka ei toimu. Kuid haiguste puhul on tervenemised mitmesuguse aja jooksul täiesti piibellikud! Haige ei pea ilmtingimata evangeelsel teenistusel tervendaja silme all saama terveks, nagu tavaliselt kristlased soovivad näha ime.

See veritõbine naine, kes puudutas Jeesuse riietust (Mt 9:22), sai terveks selsamal hetkel. Samas pidalitõbised tervenesid hiljem, mitte Jeesuse silme all. Jeesus oleks võinud ju mõelda: ahh, nad ei saanud terveks. Ma palvetasin küll, aga Isa ei vastanud sellele palvele. Jeesus sai ju hiljem teada, et pidalitõvi oli lahkunud haigetest, kui teda üks neist kümnest tuli tänama. Nad ei tänanud kohe, sest ei näinud kohe palvevastust. Teepeal minnes said terveks. Jeesus küsis: kus siis teised jäid? Miks nemad välja ei ilmunud? Väejuhi teenri tervenemine toimus üldse üksnes sõna alusel, kus haige isegi ei näinud kordagi Jeesust. Teda ei veetud mõnele kristliku tervenemise koosolekule. Ka siin oleks võinud küsida: kuule Jeesus, oled sa ikka kindel, et sul on see võimekus, tuntud tervendaja kogemus ning sinu tervendamise meetod toimib?! Jeesus oleks võinud kahelda, et sel moel keegi üldse terveneb. Sai ta ju alles hiljem jüngrite kaudu teada, et teener on elus ja terve, kes selle loo evangeeliumisse kirja pani. Seega Jeesus ei pruukinud üldse sellest mõelda, mis sest poisist sai. Jeesusel oli palju haigeid, vaevalt et ta kõiki isegi tundis, kes terveks said.

Mida me öelda tahame? Tervenemise puhul kõige suurem takistus on see, kui me KOHE EI NÄE tervenemise märke ja arvame, et seda ei juhtunud. See võtab ära usu südamest ja inimene ei saa terveks. Kui me aga tulemusele tähelepanu ei pööra, vaid jääme kindlat uskuma, et haige saab terveks nii või teisiti, sest palvetatud ju on ja see ei loe, millal see tervenemine juhtub, kas meie silmade all või mõne aja jooksul, siis see ka juhtub ja inimene saab kätte palvevastuse. Sest palvetaja käest küsitakse usku!

Kui sa palvetad, siis ära vaata haiguse kulgemisele, vaid vaata Püha Vaimu väe liikumisele ja Jeesusele, kelle vermete läbi on tervis tulnud kõigi haiguste puhul. See kehtib ka haige puhul. Kui sa peale palvetamist ei näe otsekohe tervenemist, siis see ei tähenda, et sa ei saa terveks või Jumal ei tegele sinu haigusega. Jeesus ütles haigetele, kes ei suutnud ennast liigutada: siruta! (Lk 6:10) Ta ütles erinevaid sõnu (asju), oleneb mis haigus oli. Jalutu pidi püsti tõusma. Pime pidi silmad avama. Ühesõnaga, haige usk algas hetkest, kui ta liigutas seda haiget kohta, mida ta varem liigutada ei saanud. See on mentaalne ehk mõtteviisi muutumine. Ühest küljest on eestpalvetaja usupalve, kes peab jääma enda palve juurde kindlaks, teisest küljest eestpalvetatav peab hakkama midagi tegema (uskuma), mida ta varem teha ei suutnud. Siin ei ole midagi keerulist.

Jumala jaoks on kõik haigused samaväärsed, mitte üks neist pole raskem. Kui sa arvad, et "oo, see haigus on küll väga raske, ei tea kas Jumal ikka tervendab", siis sa juba sellise mõtteviisiga oled tapnud oma usu ja Jumal ei saa vastata su palvele. See on see sinepiivakese usk, mis läks kaduma. Kui sa hakkad haigete puhul alati vaatama Jeesuse vermetele, siis sinu jaoks ei oma tähtsust, kas haige on ratastoolis, pime või tal on vähk. Vahet ei ole! Sa palvetad ju Jumala poole! Mis haigusest Jumal ei suuda inimest terveks teha? Sellist haigust ei ole olemas. Selle usuga pead sa alustama ja palveta ning tee midagi, mida haigus takistas sul varem tegemast ja jää rahulikuks ja kindlaks, las Jumal tegeleb sinu haiguse tervenemisega. Lihtsalt jää usu juurde ja oota. Kui sa usud, siis sa saad terveks.

Jeesuse jaoks ei ole vahet, mis deemon või haigus on, sest ta teeb kõik haigused terveks. Ükskõik mis haigusest. Kõik saavad terveks. Nii oli Jeesuse ajal, nii on nö meie ajal ja nii jääb igavesti olema. See on sinu usuküsimus. Kui sa usud seda vaimset tõsiasja, siis see muutub sinu jaoks reaalsuseks.

Mk 1:34, Mt 8:16, Jk 5:15

NB!

Sa võid vabalt võtta rohte, mida arstid sulle määravad või läbida operatsioone, sest Jeesusel ei ole selle vastu midagi, sest sel juhul ta lihtsalt teeb omalt poolt oma osa, mida temalt palutakse. Kui sageli inimesed panevad tervenemise vaid kliinilise ravi arvele, tegelikult meil pole aimugi kui keeruline inimese ihu on ning kui palju Jumal selle juures ise tervendab, mida arstid teha ei suuda. Seetõttu te kuulete ka arstide suust, et see ei saanud nii hästi minna, aga läks? Kes siis tegi selle ülejäänud osa, tuleks küsida. Mõned inimesed, kes peavad Jumalat kõrvaltvaatajaks, ütlevad, et meie organism suudab ise terveneda, et tal on see omadus. Jah, mõne asja puhul on. Näiteks nahk taastub kahe nädalaga. Olgu. Siis küsime, kust kohast inimene sai kaasa selle "ise tervenemise" omaduse ja samuti, kuidas inimene võib kindlalt väita, et Jumala sõrm ei ole tema juures teda sel ajal puudutanud? Jumal ju näeb, kui inimene on rohkem tabletiusku, siis Jumal ei sunni ennast peale ehk ei tule vahele sekkuma. Paljud haigused saab tõepoolest sel viisil välja ravida. Olgu nii. Kuid välistada Jumal inimese tervenemise juures on kindlasti ülbe hoiak ja pigem uskmatus, et Jumalat ei ole olemas. Kui sageli inimesed lähevad uhhuutajate magusa lubaduse õnge, kes ajavad neil pea segamini või siis löövad käe mõne sensitiiviga, et saada abi ning raiskavad palju raha ära. (Lk 8:43) Seda on alati tehtud. Ka Jeesuse ajal inimesed käisid nõidade juures, kulutasid raha nende peale, kes ravis kurjade vaimude ülema (Peltsebul jt, Mk 3:22, Lk 11:18) abil. Jah, nad võisid saada abi, aga need patsiendid kaotasid oma hinge. Ega nõiad ning kurat ning tema deemonid ei läinud pärast seda inimesest välja, nad jäid inimese hinge. Selline inimene, sai ajutiselt ihule abi, aga tema hing läks põrgusse. Sest see hing kuulus pärast seda kuradile.

Inimesed tulevad usule, aga nende usule tulek või terveks saamise usk on sama egoistlik kui enne seda, sest neile läheb korda vaid isiklik kasu, mida Jumal teeb vaid nende heaks. (Lk 17:17) Kui Jumal on neid terveks teinud ja põrgust päästnud, pannud nimed kirja Eluraamatusse, siis sellega inimeste huvi Jumala vastu lõppeb. Need ei sobi Jumalariigi valitsejaks ning kuningaks. Sest nad endiselt on orjameelsed, mentaliteediga, kes tulevad vaid midagi saama, aga ise ei taha muutuda ega ei paku vastu midagi Jumalariigi heaks. Jumal on seetõttu püsti hädas, sest eestlaste seas pole sobivaid valitsejaid, keda ta saaks määrata. 

Aega on vähe, Kuningriik on lähedal, aga valitsejaid napib, keda ta saab eestlaste seast välja valida ja panna valitsejaks. Eesti enamus kristlasi on endiselt vaid isikliku kasu peale väljas, nad tulevad, saavad abi, aga ise ei taha osaleda, nad ei ole Jumalariigi heaks valmis midagi tegema. Rääkimata eespalvetest, evangeeliumi kuulutamisest, tunnistamisest või Jumalariigi teenimisest nagu jüngrid seda teevad. 

Kui palju inimesi sai terveks ka selle imelise nädala jooksul, ometi ei ole neil huvi Jumala teenimise vastu, nad ei kavatse midagi ette võtta, isegi siis, kui Jumal neid palub ja kutsub. Nad lähevad tagasi koju ja kui tulevad kiusatused, siis jätkavad nii, nagu midagi ei oleks juhtunud. Praegu Jumal otsib tikutulega taga kuningaid, kellest ta saab teha valitsejad oma Kuningiiki. 

Jeesuse surma päeval, kui kärises Jeruusalemma templi vahevaip, Jumal äratas üles paljud surnud nende haudadest. Sellest kristlased palju ei räägi ja kogudustes ei kuule jutlusi sel teemal, sest see tundub justkui ilmvõimatu või inimlikult kahtlane salm, et ei tea kas see ikka vastab tegelikkusele? Aga see on fakt, et Jeruusalemma kohal oli nii võimas Jumala vägi, et maa värises ja surnud tõusid haudadest üles. See juhtus päeval, kui Jeesus suri. Milline võimas vaatemänguline surnute ülesäratamise päev! Jumala Poeg suri ja samal ajal Jumal äratab haudadest üles paljud pühad. 

Jumal äratas paljud surnud üles, nagu prohvet Hesekiel oli ette kuulutanud (Hs 37:12,13) ja pärast seda, kui Jeesus äratati surnust üles, olid need ülesäratatud Jeruusalemmas teiste inimeste seas ja inimesed pidid sellist pühade surnuist äratamist tunnistama, sest see oli kõigile näha. Matteus kirjutab kreeka keeles, et pealtnägijad pidid deklareerima ja manifesteerima (ἐμφανίζω, emphanizō), tõepoolest, ta oli ju maetud, aga nüüd elab! Midagi ei jäänud üle, sest korraga olid pühas linnas surnud jälle ellu äratatud ja paljud tundsid neid. Arvata võib, kuidas seda variserid ja kirjatundjad maha mätsida üritasid, nagu ka Jeesuse ülestõusmist tänaseni juutide seas maha mätsitakse, et tema ihu olevat jüngrid hoopis ära viinud ja seda nägid rooma valvurid. Huvitav, miks nad siis neid kinni ei nabinud? Aga see selleks. Raha eest saab osta ka valetunnistust. Mt 28:12

Surnute ülesäratamise päev ei ole mingi kõrvaline või ülekantud tähendusega pühakirja mõtetera, vaid reaalne sündmus, üks võimsamaid äratamise imesid üldse, - suurim surnute ühis ülesäratamine, mis kunagi on ajaloos üldse aset leidnud ja mida inimesed ka pealt nägid, hauad jäid tühjaks ja nad tundsid ära ellu äratatud. Jumala jaoks ei ole tõesti mitte miski võimatu.

Kui me kirjutasime, et Laatsarus äratati üles neljandal päeval, ta ihu juba lehkas, siis inimlikult mõtleme, et tema ihu oli juba nii pöördumatult kahjustunud, et see pääsemine oli napikas; aga tegelikult Jumalat ei piira inimese ihu füüsiline või tervislik seisund, sest ta võib surnuid igal ajal üles äratada ja neile elu tagasi anda. Siiski selline kingitud elu oli neile ajalik nagu ka Laatsarusel, kes ükskord ikkagi suri ja maeti uuesti, vastupidiselt Jeesusega, kes täna elab ning elab igavesti! Kristlased on selle tunnistajad.

Märtrite ingel alustab oma ülesannet just siis, kui kellegi usk pannakse proovile ja inimlikult ei ole meil mingit võimalust kui vaid see, et kogeme füüsilist valu ja piina, aga! mitte koos Jumalaga! Rõõm määrati meile mitte niisama, vaid vaimuviljana ning see on koguni isikuomadus, mis avaldub mitmel põhjusel.

Kuidas saab kannatust rõõmuks pidada? Ainult sel juhul, kui märtrite ingel tuleb ja ümbritseb inimest auhiilgusega. Sellisel juhul inimene ei koge valu, vaid ta täidetakse selles kannatuses hoopis rõõmu ja joovastusega. Nii üllatav kui see ei tundu. Kahjuks kirikutes õpetatakse teile kannatusteoloogiat. Selline teoloogia põhineb inimese ihu ja hinge piinamise imetlemisel. Paljud on sellest inspireeritud ja piinavad ise oma ihu, et sellega Jumala headmeelt välja teenida, aga Jumal ei saada selles olukorras inglit. "Sa vaata, mida kõike ta suudab ära taluda!" ütlevad inimesed. Jumal ei ülista kunagi inimese piinamist ega kannatust. Jumal on armastus. (1Jh 4:16) Naeruväärne on õpetada, et Jumal piinab oma lapsi! (1Jh 3:1) See on kuradi vale! Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. (1Jh 4:8)

Ka risti kandmine oli Vana Testamendi olukorras kõigest väljakutse, mille Jeesus esitas (Mt 16:24, Mk 8:34, Lk 9:23), sest Jeesus teadis, et inimene tahab au ja tähelepanu, isegi on nõus teatud piirini kannatusega, kui see teeb teda imetlusväärseks. Kuid tegelikult ei ole Jeesus kunagi õpetanud kannatamiseteoloogiat. See on inimeste hilisem väljamõeldis. See põhineb inimese enda võimekusel. Jeesus tervendas kõiki, kes palusid, ta oleks võinud ju öelda, et kannatage! Kes kaua kannatab, see kaua elab, ütleb eestlane. Kannatusteoloogia ei ole piibellik ja sel ei ole midagi ühist märtrite ning nende kannatustega, isegi mitte Pauluse enda (2Kr 11:23-29) ega Stefanose juhtumis. Stefanos tegelikult ei tundnud mingit valu, ei karjunud teda tabanud kivirahe all ega kogenud valusaid hoope, sest märtrite ingel oli auhiilgusega kohal ja Stefanosele avati koguni taevalik nägemus, mida ta kirjeldas hukkamise vältel, et ta näeb taevast. (Ap 7:55) See ei ole ristikandmine. Jumala armastus sai täiuslikuks läbi ohvri (1Jh 2:5) ja ristisurma (1Jh 4:9), kes andis ühekordse ohvri, aga ta ei andnud seda selleks, et meid samamoodi piinata, vaid ta saadab oma kirkuse, et me suudaksime sellest läbi minna. See oli Jumala tegelik viis, kuidas ta oma inimesed läbi märtrisurma viib ja austab neid krooniga, nagu piibel kirjeldab. Meil pole vähimatki võimalust taluda seda, mida Jeesus läbi tegi. Õpetada, et me suudame seda tema risti kandes, on ikka väga naiivne, inimlik suhtumine ja ebarealistlik, millel ei ole Jumala tahtega midagi ühist. Jumala lapsed on küll kutsutud andma oma elu teiste Jumala laste eest ning neid armastama. Kes püsib armastuses, see püsib Jumalas. (1Jh 4:16) Kindlasti ei püsi see armastuses, kes saadab oma venda piinadesse. 1Jh 4:21 "Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!"

Taaniel on tegelikult musternäide nn märtrite kaitsmisest, kuidas tema juurde saadetakse inglid õigeks ajaks. Need inglid on nn märtrite inglid, sest nende juures inimesed ei koge füüsilisi kannatusi, ükskõik mida inimese vastu tehakse. Märtrite ingel alustab oma ülesannet just siis, kui kedagi usu tõttu surma läbi proovile pannakse. Inimlikult ei ole piinataval mingit võimalust valuaistingid vältida, me kõik kogeme valu ja piina, aga mitte siis, kui me jääme Jumalale kindlaks. Piibel kirjeldab, et inimesed nägid tulises ahjus nelja meest, kuidas siis neli? Sinna ju heideti kolm?! (Tn 3:25) Neljas oli märtrite ingel, kelle auhiilguse tõttu ei olnud ahju heidetutel mitte ühtegi põletust, isegi mitte kõrbe lõhna. (s 27) Jumal saatis märtrite ingli ka lõvide suud sulgema. (Tn 6:23) Need on kindlasti olukorrad, kus inimlikult ei ole mitte mingit võimalust ellu jääda. 

Selliseid, üleloomulikke, hukkamise katseid või hukkamisi on tänaseni juhtunud VÄGA PALJU, kus peab mitu korda üritama ja vaeva nägema, et inimene surmata, aga inimene ei põle ära, isegi kui ta on tuleleekides. Vastupidi, see inimene on täidetud rõõmuga. See on ülim õnnetunne ja rõõm, mil sa näed Jumala väge ning kirkust, mis kõrvaldab sinu piinad ja sa isegi ei adu kannatust! Auhiilgusele keskendunult ei näe sa mitte mingit probleemi! See ei ole inimlik ristikandmine või sedalaadi õpetus. Taevas ei ole piinakamber ja taevas ei põhjusta kannatusi! Jumala riik on õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus, kirjeldas Paulus. (Rm 14:17) Ta ei ülistanud kannatusi, vaid rääkis sellest, kuidas ta sai sellest läbi minna ilma usku kaotamata, ning SEE OLI VAID üleloomulik. Sa oled selles olukorras Jumala ligiolust otsekui joobunud. Seetõttu Peetrus ütles, ärge võõrastage tulekuumust. (1Pt 4:12) Märtri olukorda sattudes ei olegi põhjust närvi minna, sest Jumala vägi laskub ja ingel hoolitseb selle eest, et sa kogeksid valu asemel rõõmu. See ei ole inimlik ristikandmine! Sellised kannatused ei ole ülistamiseks. Kristus on ülistamiseks, kes ühe korra kannatas ja sellega on lõpp! (Hb 12:2) "See ei ole meie teema" ütlevad vahel inimesed asjade kohta, mis neid ei puuduta. "Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi." (Ap 20:24)

Sellist laadi näiteid võibki jääda rääkima, aga üks on selle juures kindel, märtrid saavad kroonid (Js 62:3, Ps 21:4, 1Kr 9:25, 2Tm 2:5, Ilm 3:21,4:4) ja nad ei koge piinamisel valu, sest Jumala ingel on auhiilgusega kohal, kes hoolitseb märtri eest. Apostlid nimetasid seda tagasihoidlikult pärjaks, aga tegelikult on tegemist krooniga. Kreeka keeles: στέφανος stéphanos, [stef'-an-os], mis on kuninga kroon, kuninga tunnus(märk). Kui te tunnete mõnda sõpra, kelle nimi on Stefanos, siis küsige, kas ta teab, kust ta nimi tuleb ja mida see tähendab. Seetõttu Jumal lubab kõigile märtritele kroonid pähe, kes ei ole oma elu pidanud kalliks ja usuvad lõpuni. 

Seetõttu võite sõna sõnalt võtta kirja, mis ütleb, et teie pea kohal hingab Jumala vaim, kui teid Kristuse pärast taga kiusatakse, aga kui teid tapetakse, siis on kohal erivajaduse ingel ja täidab teid õnne ja rõõmuga. See ei ole mingi inimlik katsumuste, ihu suretamise või isiklik "risti kandmise" õpetus, vaid see on reaalne Jumala vägi, mis sellises olukorras avaldub teie kohal. Seetõttu ei ole meil vaja tunda mitte mingit hirmu. Te võite rõõmuga hõisata tema kirkuse ilmumisel (1Pt 4:13). Kergemates juhtumites kogete te Jumala vaimuga täitumist, raskemates juhtumites kogete te ingli ja Jumala kirkuse kohalolu, mistõttu te üksnes joovastute õnnest ja olete täidetud rõõmust, mis on Jumala riigi tunnus nr 3 ja vaimu vili nr 2 peale armastust! (Gl 5:22) 

Kokkuvõtteks võiks öelda veel järgmist. 1Pt 4:12,13 "Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel." Lahti seletatult, te hakkate rõõmust hõiskama, kui Jumala märtriinglid oma kirkuses ilmuvad ja te ei talu füüsilist valu ega hinge piina. Seda ei tasu võõrastada, justkui sünniks midagi sellist, mida Jumal ei kontrolli või sellist, kust te peate ise hakkama saama. Piibel kirjutab, et me kõik oleme selle osalised, ainult et paljud meist ei pea sellega kunagi kokku puutuma, kogu maailmas tapetakse iga aasta sadu tuhandeid kristlasi usu pärast. Sellest vähe kirjutatakse, sest meedia ei armasta seda teemat. Kogu aeg juhtub seda ja iga päev, alates Indoneesiast ja Hiinast, lõpetades Lähis-Ida piirkonna ja Aafrika riikidega.  Paulus kirjutas 1Kr 10:13 "Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda." See väljapääs ei tähenda, et loobutakse teie kannatuse proovist, vaid väljapääs seisneb selles, et teie suudate seda taluda! Seetõttu võite olla topelt rõõmsad. Rõõmsad päästest, aga ka rõõmsad, kui see pääste ei toimu nii, nagu meie seda tahaksime. Te peate või arvatavasti ehk nüüd aimate, mida tähendab see kirjakoht: 1Kr 2:5 "et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes." See ei ole ainult imede tunnistus, vaid see on tunnistus ka üleloomulikule olukorrale, mis võib tähendada mitte loomulikku surma ning taevasse jõudmist, vaid surma ning Jumala väe läbi kannatuse talumist. Muidugi seda teades, võime me hõisata. Jumal on meiege igas olukorras! Jeesus lubas, et ta ei jäta meid maha, igas tähenduses. Fakt on see, et (Mt 10:22) "Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse." Paulus võttis selle kokku küpse usklikuna, kui ta ütles (Rm 8:18) "Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse." Setõttu ka meie küsisime, kas mitte kristlastel ei ole mitte üksnes põhjust rõõmustada isegi sellises olukorras, kus me täna oleme, veel enam aga olukorras, et meile on see nagu hane selga vesi. Loodetavasti siiski keegi meist ei pea minema taevasse läbi märtrikogemuse, seetõttu lõpetame Peetrusega (1Pt 4:14) "Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim." Seda te võite kogeda igas olukorras ja kui Vaim ei tee meid rõõmsaks, siis mis meid üldse rõõmsaks veel teeb? 

Ap 16:25,26

Ap 5:19-23