Kristlik Mõttevõra - Ajaveeb #surm

SUURIM SURNUTE ÜHIS ÜLESÄRATAMINE

Fri, 05 Apr 2024 08:16:12 +0300

Jeesuse surma päeval, kui kärises Jeruusalemma templi vahevaip, Jumal äratas üles paljud surnud nende haudadest. Sellest kristlased palju ei räägi ja kogudustes ei kuule jutlusi sel teemal, sest see tundub justkui ilmvõimatu või inimlikult kahtlane salm, et ei tea kas see ikka vastab tegelikkusele? Aga see on fakt, et Jeruusalemma kohal oli nii võimas Jumala vägi, et maa värises ja surnud tõusid haudadest üles. See juhtus päeval, kui Jeesus suri. Milline võimas vaatemänguline surnute ülesäratamise päev! Jumala Poeg suri ja samal ajal Jumal äratab haudadest üles paljud pühad.

Te olete näinud filme, kus zombid kõnnivad, siis, selline süzee mõte on inspireeritud just samast sündmusest. Kuid piiblis toodud inimesed ei olnud "elavad" surnud, hullunud zombid, vaid tõesti tavalised, üles äratatud isikud ja pühad nagu Matteus märgib evangeeliumis. "Hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid," kirjutab kroonik Matteus. Ta lisab oma selgituses veel, et "need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha." (Mt 27:52-53) Paljud! Seega kolmandal päeval, kui Jeesus oli ülesäratatud, läksid need haudadest ülesäratatud inimesed linna, kus neid nägid linnaelanikud.

Jumal äratas paljud surnud üles, nagu prohvet Hesekiel oli ette kuulutanud (Hs 37:12,13) ja pärast seda, kui Jeesus äratati surnust üles, olid need ülesäratatud Jeruusalemmas teiste inimeste seas ja inimesed pidid sellist pühade surnuist äratamist tunnistama, sest see oli kõigile näha. Matteus kirjutab kreeka keeles, et pealtnägijad pidid deklareerima ja manifesteerima (ἐμφανίζω, emphanizō), tõepoolest, ta oli ju maetud, aga nüüd elab! Midagi ei jäänud üle, sest korraga olid pühas linnas surnud jälle ellu äratatud ja paljud tundsid neid. Arvata võib, kuidas seda variserid ja kirjatundjad maha mätsida üritasid, nagu ka Jeesuse ülestõusmist tänaseni juutide seas maha mätsitakse, et tema ihu olevat jüngrid hoopis ära viinud ja seda nägid rooma valvurid. Huvitav, miks nad siis neid kinni ei nabinud? Aga see selleks. Raha eest saab osta ka valetunnistust. Mt 28:12

Surnute ülesäratamise päev ei ole mingi kõrvaline või ülekantud tähendusega pühakirja mõtetera, vaid reaalne sündmus, üks võimsamaid äratamise imesid üldse, - suurim surnute ühis ülesäratamine, mis kunagi on ajaloos üldse aset leidnud ja mida inimesed ka pealt nägid, hauad jäid tühjaks ja nad tundsid ära ellu äratatud. Jumala jaoks ei ole tõesti mitte miski võimatu.

Kui me kirjutasime, et Laatsarus äratati üles neljandal päeval, ta ihu juba lehkas, siis inimlikult mõtleme, et tema ihu oli juba nii pöördumatult kahjustunud, et see pääsemine oli napikas; aga tegelikult Jumalat ei piira inimese ihu füüsiline või tervislik seisund, sest ta võib surnuid igal ajal üles äratada ja neile elu tagasi anda. Siiski selline kingitud elu oli neile ajalik nagu ka Laatsarusel, kes ükskord ikkagi suri ja maeti uuesti, vastupidiselt Jeesusega, kes täna elab ning elab igavesti! Kristlased on selle tunnistajad.

KUIDAS JEESUS TEADIS, ET TA ON 3 PÄEVA HAUAS?

Tue, 02 Apr 2024 08:28:59 +0300

Miks Jeesus äratati üles just kolmandal päeval? Jeesus ise äratas Laatsaruse üles alles neljandal päeval, Jairuse tütre samal päeval kui ta suri. Naini linna noormehe osas jääb see teadmata, aga võib arvata et ta maeti vähemasti järgmine päev. Surnud maeti üsna kohe, eriti, kui ees oli shabbat e laupäev, siis kiirustati matusega nii, et enne seda saaks see korraldatud (nii ka näiteks Jeesuse matmine, et ihud ei jääks ristile hingamispäevaks - sest see hingamispäev oli suur püha). Inimese keha olukord muutus väga kiiresti kuuma ilma tõttu. Marta ütles Jeesusele, et Laatsarus juba lehkab, mis oli tunnuseks, et surm on ihu muutnud ning olukord pöördumatu. Kuid mitte Jumala jaoks. Ometi Jeesus oli surnud kaks päeva ja äratati üles kolmandal.

Jeesus hakkas jüngritele õpetama enda surmast ja ta ütles seda mitmel korral, et ta tapetakse ja tõuseb kolme päeva pärast üles. (Mk 8:31, 9:31, 10:34; Mt 16:21, Lk 9:22, 18:33) Kuid piibel kirjutab, et neile aga see ütlus (rhema) jäi arusaamatuks ja nad kartsid temalt seda küsida. (Mk 9:32) Ta rääkis seda üsna avalikult ja te kõik teate seda, kus Peetrus viis ta selle õpetuse tõttu kõrvale ja hakkas teda noomima. Uskumatu, eks ole! jünger noomib õpetajat. Kuid Jeesus sõitles Peetrust "tagane vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!" (Mk 8:32) Luukas kirjutab, et jüngrid ei mõistnud sellest midagi ja see sõna (rhema) oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Lk 18:34

Markus kirjutab, et ta tõuseb kolme päeva pärast üles, et sõna oli rhema ehk siis mitte logos. Kui te vaatate eesti keelse piibli all lisatud viiteid teistele kirjakohtadele, siis nende salmide all tõepoolest te ei leia midagi, mis viitaks prohvetitele või Vana Testamendi kirjakohtadele. Eesti keelses piiblis neid lisatud ei ole. Seetõttu võib öelda, et see on teatud mõttes veel täna peidetud eestlaste eest. Samuti ei mõistnud seda kirjatundjad ja variserid, aga tegelikult oli neil põhjust seda teada küll. Tegelikult oleksid pidanud ka jüngrid seda teadma. Sageli õpetatavad meie kirikute vaimulikud, et ülestõusmise õpetus tuleb Psalm 16 alusel, aga tegelikult see ei anna selget vastust, miks Jeesus õpetas endast just seda.

See fakt kolme päeva suhtes on selgelt kirjutatud üles ja ei ole üldse raskesti leitav, aga peab nõustuma, et see ON peidus. Seda ta tõesti on. Jüngrid kartsid küsida, aga kui nad oleksid seda uurinud, siis Jeesus oleks pidanud neile selgitama, et kogu õpetus ei olegi rhema, vaid osaliselt on see logos ehk üles kirjutatud ka vanades kirjades. Seda siiski osaliselt, seetõttu võib seda õpetust üldistades siiski määratleda kui rhema, mille Jeesus sai läbi Püha Vaimu. Samal moel saame ka meie kõik sõnumid, mis osaliselt on piibli tekstidest, kuid mingi osa sellest tekstist on uus sõnum ehk rhema. Niisiis, kuidas Jeesus teadis, kui kaua tal tuleb olla surnud enne, kui teda Jumal üles äratab.

Nagu juba ütlesime, siis eesti k piiblitõlge on selle peitnud eesti kristlaskonna eest juhul, kui eestlased seda kirjakohta ei loe heebrea keeles. Kuidas on see kirjutatud eesti k pühakirjas? "Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval ta aitab meid üles ja me võime elada tema palge ees." (1997 a tõlge) Selle salmi kirjutab Juuda kuningriigi viimane kuningas prohvet Hoosea juba seitsesada aastat enne Kristust! (Ho 6:2) Järgmises salmis ta jätkab, et meil tuleb püüda tunda Issandat. Seda teeme ka meie. Püüame teda ära tunda ja mõista. Kuid nii eksitav Hoosea salmi eesti k tõlge teeb sellest tõepoolest omaette väljakutse. Ilma Püha Vaimu abita on seda üsna raske märgata ja mõtet taibata.

Kuidas Hoosea tekst tegelikult ütleb? "Kahe päeva pärast ta äratab meid ellu, kolmandal päeval ta äratab meid üles ja me elame tema ees," on sõna sõnalt selle tegelik mõte. Inglise keelses piiblis (KJV) on see tõlgitud järgmiselt: "After two days will he revive us: in the third day he will raise us up, and we shall live in his sight." (Ho 6:2)

Ei ole ühtegi teist konteksti, millega see Hoosea ettekuulutus võiks olla sobilik, kui vaid Jeesuse enda õpetusega, kus ta tõepoolest oli kaks päeva surnud ja kolmandal päeval äratas Jumal ta üles.

See on nii ilmne, et selle Jeesuse õpetuse saab vastuvaidlematult siduda Hoosea ettekuulutusega. (Ho 6:2) Jeesus ju tuli meid ellu äratama ja tegi seda kolme päevaga! Ta ütles variseridele veel seda, et ta võib Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada. Jh 2:19 Jeesus vastas: "Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!" (vt ka Mt 26:61, Mk 14:58)

Tõepoolest, meie ihud on nüüdsest Jumala Püha Vaimu templid (1Kr 6:19) ja templiteenistusele tõmmati kriips peale Jeesuse surma päeval, kui templi vahevaip kärises keskelt lõhki. (Lk 23:45) Kuid nagu me kõik teame, siis Jeesuse prohveteering seoses templi saatusega täitus ka selles osas, et selle kividki tassiti minema aastal 70 pKr, kui roomlased vallutasid Jeruusalemma, siis nad põletasid templi ja viisid kivid minema. See selleks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Jeesus ei saanud kolme päeva suhtes rhema sõna, vaid see oli juba üles kirjutatud Hoosea raamatus ja nii imelik kui see meile ka ei tundu, siis jüngrid ei teadnud seda pühakirja sõna ja isegi kirjatundjad ja variserid ei osanud seda seostada Jeesuse õpetusega, mis oli: "Ja Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma." Mk 8:31 Aga inglid teadsid seda. (Lk 24:7) Kes ülestõusmise päeval kohtasid jüngreid ja jüngrid olid imestunud juhtunu üle, et tõepoolest, et Jumal äratas Jeesuse surnuist üles kolmandal päeval! Haud on tühi. Siis tuli naistele meelde Jeesuse sõnad (rhema). Lk 24:8

KES ÄRATAS SURNUID ÜLES

Sat, 30 Mar 2024 07:18:19 +0200

Surnud ärkavad üles, kui nende eest palvetada, aga jüngrid ei palunud Jeesuse eest! Kui te loete evangeeliumitest, siis nendes on kirjutatud, et jüngrid jooksid laiali pärast Jeesuse kinni võtmist ja olid hirmunud ning teadmatuses. Ometi Jeesus rääkis neile, et teda äratatakse üles. (Mk 8:31, 9:31, 10:34; Mt 16:21) Kui täna Jeesus meile midagi ütleb, siis meil ei tule mõttessegi teda mitte uskuda, mida ta meile räägib. Seda seetõttu, et me oleme uuestisündinud ja meie südames on ülestõusmise usk. Mitte lihtsalt usk jõululapse sündi või tervendajasse, me oleme usklikud, sest me usme, et Kristus on ülestõusnud ja ta elab.

Jeesus äratas surnuid üles. Luukas kirjutab linna Naini noormehest, kes oli ema ainus poeg. Matusel osales suur hulk linnarahvast. Kui Jeesus nägi ema, siis tal hakkas temast hale meel ning ta ütles: ära nuta enam! Jeesus astus ligi ja puudutas surnuraami ja käskis surnul üles ärgata. Noormees tõusis istuli ja hakkas rääkima. Inimesed aga ütlesid: meie seas on tõusnud SUUR PROHVET. Surnust üles ärataja oli neile prohvet, mitte Jumal. Jüngrid nägid seda kõike pealt. (Lk 7:14)

Jeesus äratas surnust üles sünagoogi ülema Jairuse kaheteistaastase tütre. Jairus langes Jeesust nähes ta ette maha. Ta palus, et Jeesus tuleks ja paneks käed peale, et tütar saaks terveks ja jääks elama. Kuid vahepeal, kui Jeesus sünagoogis kõneles, tüdruk suri. Jeesusele öeldi: mis sa enam tüütad ÕPETAJAT. (Mk 5:35) Aga Jeesus ütles, Jairusele: ära karda, usu ainult! Nad läksid sünagoogi ülema koju. Jeesus ajas teised majast välja, võttis endaga kaasa lapsevanemad ning Peetruse, Johannese ja Jaakobuse ja läks ruumi, kus oli surnu. Ta jälle puudutas surnut. Võttis kinni tütre käest ja ütles talle: tüdruk, ma ütlen sulle, ärka üles! Tüdruk tõusis kohe püsti ja käskis tüdrukule süüa anda. Rahvas oli üliväga hämmelduses.

Vahest kõige tuntum surnu üles äratamise juhtum on Laatsaruse surm, ta oli Marta ja Maarja vend ja ühtlasi ka Jeesuse sõber. Laatsarus oli juba maha maetud ja neli päeva hauas olnud! Marta läks Jeesusele vastu, aga Maarja jäi koju. Marta ütles Jeesusele: kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud (Jh 11:21) ja lisas, "aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud." Jeesus ei olnud tema jaoks Jumal, vaid Jumala esindaja. Ent Marta enam ei uskunud, sest ta arvas, et tema vend tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval. (s 24) Jeesus ütles Martale need meile tuntud ja kõigile kuulsaks saanud sõnad, mida te täna kirikute seintelt tihti lugeda võite: mina olen ülestõusmine ja elu. (Jh 11:25) Marta uskus vaid seda, et Jeesus on MESSIAS, Jumala Poeg. Ta läks oma õde Maarjat kutsuma, et "ÕPETAJA on siin". Maarja tuli otsekohe kohale. Maarja ütles Jeesusele seda sama, et kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud. Ent Jeesus ärritus vaimus selle jutu peale ja küsis: kuhu te ta panite. Seejärel Jeesus nuttis. See on ainus kord, kus öeldakse, et ta nuttis. Kuid ta nuttis oma sõprade uskmatuse tõttu, mitte Laatsaruse pärast. Samal ajal inimesed rääkisid, et Laatsarus ei oleks surnud, kui Jeesus oleks õigel ajal kohal olnud. Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Kui Jeesus ütles, et tõstke haua eest kivi ära, siis Marta ütles, juba on neljas päev. Jeesus palvetas kõigi kuuldes ja hõikas valju häälega: Laatsarus tule välja! (Jh 11:43) Laatsarus tuli hauast välja. Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid näinud, mis Jeesus oli teinud. Seepeale kutsuti kokku lausa Suurkohtu koosolek ja nad ütlesid: see INIMENE teeb palju tunnustähti. (s 47)

Kõigi nende juhtumite puhul leidsid sündmuste tunnistajad, et surnu äratas üles inimene, oli ta siis nende meelest prohvet või õpetaja, aga ta oli kõigest see, kes pani käed peale või käskis surnut, et see ärkaks üles. Miks seda on nii tähtis mõista? Surnute üles äratamine on läbi piibli olnud suurte prohvetite tunnuseks ja surnute üles äratamine oli inimeste meelest imetegude and; aga siiski selle puhul nähti tegutsemas vaid inimest, kelle palveid Jumal kuulda võtab. Kui keegi omab imetegude andi, siis ärkavad ka surnud üles, kui see isik surnu eest palvetab. See on piibellik ja pühakirjast leiab sellele mitmeti kinnitust. Kuid kes äratas üles Jeesuse?

Kui eelpool toodud surnute eest paluti, pandi käed peale, siis mitte keegi ei teinud seda Jeesuse eest!

Jüngrid ei palunud Jeesuse eest! Mitte keegi! Isegi Jeesuse haua ees peeti valvet (Mt 27:64), et keegi ei saaks Jeesuse ihu ära viia ja väita, et ta elab. Ometi ta ei jäänud hauda, vaid kolmandal päeval tõusis surnuist üles. Surnu ei saa ennast ise üles äratada, siis keegi pidi seda ju tegema?! Kui keegi prohvet oleks tema eest palvetanud ja ta surnust üles äratanud, siis Jeesus ikkagi oleks vaid inimene, nagu Naini linna noormees, Jairuse tütar või sõber Laatsarus, kes lõpuks ikkagi millalgi hiljem ära sureb. Nad ei jäänud igavesti ellu. Kuid veelgi tähtsam on see, et mitte keegi ei saaks hiljem väita, et Jeesus äratati samal moel üles nagu ta ise seda tegi! Isegi paganusundid leiavad, et surnuid on üles äratatud, mis selles siis nii erilist on, et Jeesust peaks eelistama teistest usunditest?

Jeesus äratas inimesi üles, vähemalt kolmel korral on seda pühakirjas kirjeldatud. Kui keegi oleks palvetanud Jeesuse eest, et teda surnust üles äratada, pannud käed peale, siis saaks väita, et see ei olnudki Jumal, kes seda sada protsenti tegi. Selline vastuväide oli aga Jumala ettenägelikkuses välistatud, seega said inimesed väita vaid ühte, et seda tegi tõesti Jumal, mitte üksi teine isik või mõni vaimne jõud. Inimlik faktor oli sellega välistatud ja tõepoolest sellist ülesäratamist ei ole ühelgi teisel usundil vastu panna, isegi mitte judaismil. Sellega Jumal võttis laualt maha kõik küsimused seoses Jeesuse staatuse ja üles äratamisega. Jeesust ei saanud enam pisendada õpetajaks, prohvetiks, tervendajaks või imetegude tegijaks, ta on Jumal! Jumala ainusündinud Poeg, kes suri meie kõigi pattude eest, et me võiksime ühemõtteliselt ning kindlalt uskuda ja kõik saada Jeesuse läbi päästetud. Kogu maailm.

Ap 13:30 "Jumal aga äratas ta surnuist üles."

ONGI KUNINGAS!

Fri, 29 Mar 2024 11:06:59 +0200

Kogu ristilöömise süüdistus seisneb Jeesuse staatuse ümber ja see on isegi valitseval võimul aru saadav, kuid neile oli Jeesus taevane kuningas ja selles ei nähtud mingit süüd ega ohtu Rooma võimule. Johannes kirjutab üles oma evangeeliumis kogu ristilöömise süüdistuse dialoogi 18 ptk alates salmist 33. Selgub et ta ongi kuningas, aga temalt oodatakse vaid seda, et ta tunnistaks ennast selle staatuses süüdi, kuigi selles mingit süüd ei ole ja seda rõhutab ka Pilaatus. (Jh 18:38)

Selles dialoogis selgub, et Jeesusel on kuningriik (s 36). Pilaatus ütleb siis, et ta on siis IKKAGI kuningas. Kuningas ei saa olla keegi, kellel ei ole kuningriiki. Ent Rooma õiguse järgi ei saa süüdi mõista kedagi, kellel see kuningriik on taevas. Seda mõistsid isegi tavalised rooma sõdurid, kes Jeesust tervitasid: tervist, juutide kuningas. (Jh 19:3)

Pilaatus kuulab Jeesuse üle mitu korda, et selles olla veendunud. Ta ütleb ka juutidele kaks korda, et ta ei näe mingit süüd. (Jh 18:38 ja 19:4) Kui Pilaatusel oli sisemine veendumus, mille põhjal iga kohtunik peab ka täna tegema otsuse, siis piibel kirjutab, et ta "kartis veel enam," kui ta sai aru ning ta siiski austas jumalaid sh juutide Jumalat, vaatamata sellele, et ta isiklikult Juutide jumalat ei saanudki teenida; ometi ta teadis, et see kaasus on naljast väga kaugel ja juudid nõuavad temalt hukkamise otsust, mis ei ole kooskõlas tema sisemise veendumusega.

Sageli on rõhutatud, et Pilaatus lõi Jeesuse risti ja isegi meie usutunnistus märgib seda, aga tegelikult kirjutab Johannes, et ta andis Jeesuse üle juutidele, kes ta ise risti lõid, kuigi täide viisid selle rooma sõdurid. Suurem süü on juutidel, kui Pilaatusel. Pilaatus tahtis Jeesust vabastada. (Jh 19:12) Jeesuse kohta tunnistati: "Ennäe, juutide kuningas," (Jh 19:14) ja küsib juutidelt uuesti ja selgelt: "kas ma pean TEIE KUNINGA risti lööma?" (s 15) Sellega ta tunnistas Jeesuse kuningliku meelevalda ning staatust, aga ka seda, et tema kuningat risti ei löö, isegi mitte taevast tulnud kuningat.

Pilaatus oli Jeesuse kuninglikust seisusest täielikult veendunud ja kirjutas veel sildi mitmes keeles, INRI ehk juutide KUNINGAS. (Jh 19:21) Juudid ei tahtnud, et Pilaatus seda kirjutaks, aga Pilaatus vastas neile: kirjutan mida tahan (s 21).

Seetõttu võib selle juutide süüdistuse kokku võtta nii: kuigi me ei tunnista sind kuningaks, lööme sind risti, isegi kui meil ei ole sinu vastu tõendeid ega midagi ette heita. Jeesus ei nimetanud end kuningaks, isegi mitte Pilaatuse ees, samas rääkis, et tema kuningriik ei ole siit maailmast. Pilaatus ju küsis, mitte enam seda, kes sa oled, vaid lausa seda: "kust sina oled?" Jh 19:9

Jeesus ei ole lihtsalt Jumala Poeg, vaid ta on kuningas ja piibel kirjutab, mitte tavaline kuningas, vaid Kuningate Kuningas. Kui piibel nimetab meid kuningateks ja valitsejateks, siis meie valitseja on Kuningate Kuningas. Ta ongi Kuningas ja täna me austame teda eelkõige kui KUNINGAT, kes löödi risti ja suri meie pattude eest ning kolmandal päeval tõusis üles surnuist ja valitseb igavesti.

SUURE NELJAPÄEVA VERINE MÕISTATUS

Wed, 27 Mar 2024 14:27:50 +0200

Mida tähendab vere joomine?

Suure Neljapäevaga seoses on niipalju teemasid, et nendest kõigist kasvõi põgusalt kirjutada läheb ainuüksi mitu nädalat. Johannese evangeeliumis on see alates 12 kuni 17 ptk. Kuid täna tahaksime keskenduda ühele tegevusele, mida Jeesus läbi viis ja ütles, et meil tuleks seda sama teha ka edaspidi. See on armulaud, mida evangeeliumis kirjeldatakse ühise (paasa) söömaaja raames. (Mk 14:22, loe al 14-25)

Enamus kristlastele on armulaua tähendus tundmatu. Sageli isegi ei osata vastata, miks seda teha ja mis selle tegevusega saavutatakse. Maailma inimestele jääb sellest hoopis isemoodi mulje: miks te joote verd või sööte inimest? Teil on nii verine usk! Mis sa sellise küsimuse korral oskadki selgitada?! See tundub tõepoolest kummaline, aga teeme seda, kuna Jeesus seadis selle korra ja ütles, et me teeksime seda Jeesuse surma mälestuseks. (1Kr 11:24) Pealegi on see Pauluse juhiste põhjal teoks saanud, mida kirikutes tänaseni korraldatakse jumalateenistuse raamides. Kuid mis sellel kõigel on meiega pistmist seoses hapnemata leibade pühaga nii nagu ev Markus selle paasatalle valmistamisest kirjutab? Meil ei ole ju põhjust üldse seda teha. Me oleme kristlased, mitte juudid. Sellele küsimusele on osalt ka hea põhjendus: jüngrid olid juudid. Las siis Jeesus sõi oma jüngritega, aga meil ei ole tõesti juudi ajaloolise traditsiooniga suurt midagi ühist või nagu öeldakse, see ei kõneta meid. Küsimusi rohkem kui vastuseid, on nii?

Küsimus on ju selles, mis sõnu me selle tegevuse juures välja ütleme. See ei ole lihtsalt leib või vein, mida me joome, sest vastasel juhul me ei peaks end väljendama: "See karikas on uus leping minu veres!" (1Kr 11:25) Seega me ju ei joo pelgalt veini, vaid ütleme selle juures, et see on Jeesuse veri. Miks seda teha? See ei ole ju üksnes mälestuseks, sest kes meist mälestab teist inimest vere joomise läbi, mitte keegi! Selleks aga, et mõista, mis teema selle vere joomisega on, peame minema kaugemale ja see on väga tähtis. Jeesus oleks ju võinud ükskõik mis teise elemendi seada üles tema mälestuseks ja me ikkagi oleksime seda teinud. On nii? Kuid miks siis veri?

Vere joomine tähendab valitsemist. See tuleneb meie sees olevast valitsemise igatsusest, mis on ürgne ja see läks kaduma inimese pattu langemisega, kus inimene loovutas pahaaimamatult kuradile oma valitsemise õiguse. Õigupoolest Eeva sai petta. See vere joomise komme aga lähtub inimese valitsemise tahtest.

Meie südames on endiselt alles igavese elu igatsus. Selle vastu ei aita mitte miski, sest inimene loodi surematuks. See on nagu meie DNA osa, mida me ei saa muuta, sest see on nii loodud. Alguses oli inimene surematu. Seetõttu inimesed uskusid, et kui nad joovad verd, saavad nad tugevamaks või saavutavad hinge surematuse ning seega on nad nagu jumalad, surematud. Mida nad tegid? Nad panid ju kõikvõimalike loomade, aga ka inimese verd altaritele ja ohverdasid deemonitele. Nad arvasid, et kui nad piisavalt palju ohverdavad, siis nad saavutavad oma jumalatelt soosingu ja piisavalt lähedase olukorra jumalusele. Aga see ei toiminud kunagi. See oli ebajumalateenistus, sest ohverdati jumalatele, kes neid ei saanud kuidagi aidata, aga deemonid sundisid inimesi ohverdama üha uuesti, isegi oma lapsi.

Piibel ütleb, et ilma vereta ei ole inimese hingele andeks andmine võimalik. Selletõttu ülempreestrid ohverdasid veatud talle ohvri altaril Jumalale inimeste pattude eest, nende pattude lunastuseks. (Hb 9:7) Jeesus tõi meie eest ühe ohvri ja lõpliku, kõigi inimeste pattude lunastuseks. Sellest kirjutab Paulus, aga ka kiri heebrealastele. Selle ainukordse ohvriga pandi punkt VT lepingu ohvriteenistusele. Miks? Kuna Jeesuse püha veri oli täiuslik ja nagu te teate kuldsalmi Jh 3:16, Jumal andis oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukuks, vaid et tal oleks igavene elu. Ohvriteenistusel kadus ära oma eesmärk.

Veri tõepoolest omab igavese elu ja valitsemise puhul võtmetähtsust. See on vajalik mitte üksnes igaveseks eluks, vaid ka hinge lunastuseks ehk teisisõnu hinge puhastamiseks. Üksnes veatu verega saab hinge puhastada. Seetõttu sa juba näed siinkohal teatud paralleele ja sarnasust. Kõik keerleb ümber Jeesuse valatud vere.

Juba aegade algusest uskusid inimesed vere olulisust, aga nende häda oli selles, et mõnedest said kannibalid. Põhjus miks tänaseni tahavad mõned hõimud valgeid inimesi ära süüa on väga praktiline, nad usuvad, et meie näol on tegu nende maailma vaatevinklist ebamaiste, valgete olendiga ja kui nad meid potti ajavad ja meie ihu ära söövad, siis saavutavad oma hinge õndsuse, jutumärkides muidugi. Nad ei söö inimest mitte selletõttu, et nad on näljased või neile meeldib meie liha maitse või inimveri, vaid just seetõttu, et nad usuvad, et sellega ohverdavad oma jumalatele ning muutuvad jumalate sarnaseks.

Jeesus tegi meid valitsejaks. Sümboolselt me joome tema verd ja saavutame valitsemise õiguse kogu kurjuse ja pimeduse jõudude üle, sest ükski deemon ei suuda Jeesuse verest läbi tungida. See on püha veri ja see tapab igal moel kurjuse. Seetõttu sellise kombega me tegelikult aktsepteerime oma kuninglikku seisust, millega meile anti meelevald seista kogu vaenlase väe peal. Kui ei oleks Jeesuse verd, oleksime samavõrd haavatavad deemonite poolt nagu iga teine paganusund tänaseni on.

Muidugi saab iga inimene aru, et kaotatud valitsemist on vaja tagasi saavutada ja see on võimalik, aga see on inimese usk, mitte Jumala meetod. Kui aga inimene usub ja võtab vastu Jumala vere (lepingu, UT), siis Jumal muudab selle igatsuse võimalikuks. Just seda pidaski Jeesus silmas, kui ta seadis sisse vere joomise (tegelikult jõid küll veini) ja ihu söömise (tegelikult sõid leiba). Ta ütles enese kohta, et tema on elu leib, igavene leib. Kes sööb, sööb eluks. Kes ei mõista seda, see sööb nuhtluseks ehk hukatuseks, ega anna aru, mida ta teeb. (1Kr 11:29)

Kui nüüd aga rääkida armulaua mõjust, siis see tõepoolest omab lisaks vaimsele tugevusele ka mõju füüsilise ihu e haiguste vastu. Inimene unistab olla terve ja surematu. Ta kardab haigusi ja surma, aga haigusi ei pea kartma, ammugi surma, kui sa oled surematu ja sul on nii tugev verekaitse. Selletõttu vere joomine ja kaitse on omavahel tihedas seoses. Kogudused õpetavad, et armulaual tuleks käia regulaarselt. See kaitse aga tuleb ühenduse läbi Jumalaga. Sellega Jumal sisuliselt annab osa omaenda loomusest. Seda nimetatakse Jumalaga osaduseks. Seda räägitakse alati armulaua jagamisel, aga kuidas see osadus realiseerub, on enamasti inimestele ikkagi mõistatuseks jäänud. Tegelikult siin ei ole mingit mõistatust, kui te teate, miks Jeesus seadis üles vere joomise ja kust see tava pärit on ja mida see elus muudab.

See kõik on saanud alguse inimese pattu langemisest. Jumal nüüd aga taastas meie algse olukorra, tegi meist Kristuse kuninglikud valitsejad, need me ju olime kohe alguses, me ei tundnud Jumala ees mingit alaväärsust, kui viibisime Eedeni aias. Kuid patt tegi meid "targaks". Jah, jutumärkides. Juues karikast, annab Jeesus osa oma loomusest meile. Ta ju elab oma Vaimu läbi meie südames, miks me siis ei või juua Tema verd, mis on Jeesuse poolt valatud meie heaks ja lunastuseks. Sellel on otsene seos. Jüngrid veel ei saanud aru, et Jeesus võib elada ka nende südames, aga alles hiljem jõudis see neile kohale, siis Jumal avas oma Püha Vaimu läbi nende mõistuse kirjadest aru saama ja seda saame ka meie teha täna. Me oleme nüüd nimetatud Jumala lasteks, tema perekonna liikmeteks. Me oleme tagasi seal kohal, mis meile algselt kuulus, kuhu Jumal meid asetas juba aegade alguses. Seetõttu me hüüame: abba issi! Meie igivana igatsus on rahuldatud ja see sai võimalikuks vere tõttu.

Ent meie vaimu uusünd on meie uus olukord, taevane, mille läbi me juba saame kuningatena valitseda. (Rm 5:17) Kui aga kristlased ei valitse, ei saa nad sellest armulaua osadusest suurt midagi aru, see on neile rutiin, aga selle sügavam tähendus jääb ikkagi kaugeks ja seda on isegi raske inimestele ära selgitada, miks me seda kaasa teeme ja mida see meile annab. Nad lihtsalt ei saa aru, mida Jumal on nende jaoks teinud ja kes on nemad Jumala jaoks. Loodetavasti see selgitus aitas sul mõista, miks Jeesus jagas karikat ja ütles: jooge kõik, see on minu veri. Samas kui jälgida sündmusi, mis toimusid Suure Reedel, võib üsna veendunult üldistada, et jüngrid ikkagi ei saanud veel mitte mõhkugi aru vere tähtsusest. Kuid Jeesus juba rääkis, et ta läheb valama verd nende eest. Et see karikast joodud vein muutub kõigile reaalsuseks, lepingu kinnituseks ja seetõttu ta ütles, et mälestage seda päeva. Jeesus teadis, mis teda ees ootab. Enne seda peeti küll paasat, aga juudid ei joonud verd, mida Jeesus õpetas oma jüngritele Suurel Neljapäeval.

Õnnistatud leivamurdmist!

Kui keegi väidab, et kõik jüngrid said aru sellest, kui Jeesus võttis leiva ja murdis ning selsamal kombel ka karika ja ütles, jooge see on minu veri, siis kolmes evangeeliumis on see kirjas v.a Johannese ev. Johannes ei saanud sellest aru, seetõttu ta ei lisanud seda oma evangeeliumisse. Johannese ev on kõige pikemalt kirjutanud üles suure neljapäeva sündmused, praktiliselt sõna sõnalt Jeesuse jutu, tegevused sh jalgade pesu jms, aga sündmustest puudub leivamurdmine! Johannes vaid põgusalt kahes salmis märgib lihtsalt paasakommet, kuid mitte sõnagi verest ega armulauast! Miks? Sest ta teadis ju seda, et vere joomine oli tollal levinud praktika, mida paganad tegid, nagu me kirjutasime artiklis. Ta kahtles selles, et läbi vere joomise tuleks mälestada Jeesuse surma. Samas Mt, Mk ja Lk ev on see just sisse kirjutatud seoses neljapäevaga, aga puuduvad pikad, detailsed kirjeldused muudest sel päeval räägitud Jeesuse sõnadest ja tegudest. Võiks öelda, et Johannes oli ettevaatlik, et mitte lisada ev seda, milles ta kahtles. Ta ei saanud aru ohvri seosest, sest Jeesuse veri oli veel valamata ja puudus isiklik kogemus; kui aga Jeesus sellest teatas, et ta annab oma elu, muutusid jüngrid kurvaks. Miks oli vaja sellist lõppu ja Jeesuse verd? Aga sellest juba art kirjutasime, kuidas see mõjutab kogu meie olukorda. Seetõttu on veel tänaseni kristlasi, kes ei mõista, miks on vaja armulaual käia v mida see muudab. On isegi kristlasi, kes selle vastu sõdivad, sest nende meelest on see vale. Ent nad ei mõista vere tähendust ja ei mõista, kuidas vere läbi meie esmane olukord taastus, me olime ju valitsejad (1Ms). Kusjuures armulaud on tegelikult ainus sakrament, mille Jeesus ise sisse seadis. Näiteks ristimine on Johanneselt. Abielu sakrament aga hoopis Moosese poolt üle toodud VT. Te peate neid mõistma. Te võite kõigist teistest loobuda, kui keegi sunnib, aga verest loobumine tähendab väe ja kaitse ning oma seisuse loovutamist. Põhimõtteliselt usust lahti ütlemist. Sest Jeesus valas oma kalli, püha vere meie pattude lunastuseks ja kui keegi seda ei tunnista, siis Jumal ei tunnista seda inimest. Sest kirjutatud on, kes salgab Poja, selle salgab Isa. Mt 10:33, "Aga igaühe, kes iganes minu ära inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas," samuti 1Jh 2:23"Kes iganes Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa."

KUS ON KIRJAS TAASTULEKU ÕPETUS

Tue, 20 Feb 2024 08:47:40 +0200

Mõned teist küsivad, kas piiblis on taastuleku suhtes kuskil õpetus, millest saab lähtuda, et mitte ise otsida siit ja sealt viiteid ning teisalt, kust ma üldse tean, kas sellega tegeles ka algkogudus? Vastus on jah. Paulus isiklikult on selle kirja pannud kirjas korintlastele.

Kui paljud tunnevad korintlaste kirja eelkõige vaimuandide tõttu (1Kr 12 ptk), samuti armastuse peatükki (13 ptk), aga ka keelterääkimise ja prohvetliku kõnelemise kirjakohti (14 ptk), siis kui paljud üldse on vaevunud sealt edasi lugema? Kristuse surnuist ülestõusmisest, millele järgneb Kristuse omade taastulek? Ilmselt on see üllatus, kas pole? Kuid mitte Paulusele ega algkogudusele.

Paulus lisas lõpuaja sündmused nagu kirsi tordile! Esmalt ta ütleb: nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Võibolla olete kuulnud jutlusi, kus selle kirjakoha juures õpetatakse, et teie vaim saab elavaks? Ent see teema ei olnud siinkohal üldse jutuks! Paulus sõnastab seda elu Kristuses, defineerib selle "elavaks Kristuses". (1Kr 15:22) Lisab ka sellele sündmuste kulgemise punktid, kuidas see aset leiab.

Esmalt tehti elavaks Kristus! Ta ütleb, et Kristus on tehtud uudseviljana e esimene vili. Pärast seda Kristuse omad tema taastulekul. Kui Kristus tehti elavaks ja ta ilmutab ennast inimestele, siis tal on ihu, nii samamoodi saab olema kõigil kristlastel ihu, kes tehakse elavaks ja neil on sarnane ihu. Vaatamata sellele, kas nad surid enne või võetakse üles elusalt, siis pühade tagasitulekul ei ole enam vahet, neil kõigil on elav ihu. Hämmastav! Sul on surematu ihu, igavene ihu! Vau! Kui sa seda ei teadnud, siis sa ei ole seda tähele pannudki? (1Kr 15:23) Seda elu ja ihu ei ole meie välja mõelnud, sest see on mustvalgel kirjas. Sa saad ihu, mis on igavene, sest sa valitsed igavesti, sest teisiti see ei ole võimalik. Kuid seda ihu ei saa need, kes ei ole taevas.

Järgmise sündmusena märgib Paulus, et siis tuleb lõpp. Siis! Kuid see ei ole maailma lõpp nagu mõned ekslikult väidavad, vaid see on uue maailmakorra lõpp. Ta kirjeldab järgmist: "kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe." Lihtsamalt öeldes, kõik valitsused võetakse maha ja nende õigused tühistatakse, nad jäävad kõigest ilma, neilt võetakse ära võim ja õigused. Miks? Sest Kristus peab hakkama valitsema ja enne seda võetakse maha kõik rahvaste valitsused. Mitte ükski valitsus ei jää püsima.

Kuid valitsuste mahavõtmine ei lõpe lihtsalt nende laiali saatmisega, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema e Kristuse jalge alla. See võib olla ka füüsiliselt selliselt, et nad pannakse Kristuse ette maha. Jumal alistab tema jalge alla. Kujutage nüüd ette, mis siin toimuma hakkab! Kui kõik on Jumalale alistatud, siis selle juures ka Poeg annab Isale mõista, et ka tema on Isa all. Kuid Kristus ei ole Isa jalge ette pandud, vaid Kuningate Kuningas, et Jumal oleks kõik kõiges.

Mõned küsisid Pauluselt: millise ihuga nad tulevad? (1Kr 15:35) Ta vastab, Jumal annab neile ihu. (38 salm) Selle juurde selgitab 39 salmis, et "kõik liha ei ole sama liha". On selge, et see liha, millega sind üles võetakse, ei ole päris see liha, millega sind siia maale tagasi tuuakse. See peab olema muudetud, sest meie ihu ei ole surematu. Paulus selgitab, et "on taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma" (1Kr 15:40) Edasi ta räägib kirkusest ning selgitab, et "kirkuses äratatakse üles" ja "väes äratatakse üles". (42 salm) Seetõttu nii nagu me kanname muldset ihu, kanname ühel hetkel ka taevast ihu. (49 salm). Seda järgmist salmi on kindlasti paljud teie seast kuulnud ja pähe õppinud. "Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse," (1Kr 15:51) "äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena* ning meid muudetakse." Seda "muutmist" ta kirjutab kristlaste ülesvõtmisest. Ent surelik riietub surematusega. Seetõttu meie ihud juba ülesvõtmisega muudetakse nii, et me elame, ega sure selle ülesse tõmbamise tõttu v sellel ajal.

Sama kirja 4 ptk 8 salmis ütleb ta: "Juba te olete küllalt söönud, juba te olete rikkaks läinud, juba te valitsete ilma meieta kuningatena!" Pane tähele, nad juba tegutsesid. Seda ta ütleb veel enne, kui ta 15 ptk samal teemal pikemalt asja lahti selgitab. Esmalt ta ütleb: "Jah, kui te tõesti oleksite juba kuningad, siis oleksime ka meie koos teiega kuningad!" (1Kr 4:8) Asi oli milles? Mitte selles, et me ei ole kuningad, vaid selles, kuidas see aset leiab. Kristlased teadsid, et nad on kuningad, ja nad võtsid seda tõsiselt. Ent veel ei olnud käes aeg, kus tuleb inimeste ja rahvaste üle valitseda. See aeg alles saabub peale tagasitulekut. Enne seda tuli õppida valitsemist ja aru saada, kes me Kristuses oleme. Niisiis, algkoguduses oli see teadmine, et meil tuleb valitsema hakata ja nad said aru, et nad on kuningad.

Ometi oli üks oluline nüanss, mis valitsemisega kaasnes, see on meelevald. Kuningatel on meelevald, õigus valitseda ja isegi kohut mõista! (Tn 7:22, 1Kr 6:2,3, Ilm 20:4) Nii üllatav kui see ei tundu, siis kohtupidamine antakse just kuningatele, see on juba ära otsustatud, seetõttu pole kohtupidamises meile midagi võõrastavat, kui me vahel vaimselt tajume et tahaks asjad ära lahendada v paika panna. See on õige. See tuleb vaimust. Meile juba anti meelevald ja tuleb küsida milline v mille üle ja millal?

"Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega." (Ef 6:12) Ja sellest tulenevalt meil tõepoolest on meelevald kogu kurjuse üle ja meil tuleb seda juba rakendada. Mitte alles siis, kui me tagasi tuleme, vaid juba täna, sest me elame kuningriigi seaduste järgi!

Kui sa seda veel ei teadnud, siis ka sinul on meelevald sõidelda kogu kurjuse väge ja seda inimestest välja ajada. Praegu rahvaste valitsejad meelevallatsevad just kurjuse tõttu. (Mt 20:25, Lk 4:6) Jeesus juba andis meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja parandada kõiki haigusi ja igasugust nõtrust. (Mt 10:1, Mk 6:7) See juba toimib 2000 aastat, kui sa veel ei tea seda? Paljud usklikud ei usu seda ja seetõttu nad ei võta meelevalla positsiooni v neid on õpetatud, et meelavald on vaid mõningatel vaimulikel, aga see ei ole tõsi. "Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime," ütles Jeesus. (Mk 16:17) See on usu küsimus. Kas sa usud, et sul on see meelevald või ei usu! See õigus kuulub juba kõigile kristlastele, neid on juba nimetatud Jumala lasteks. Jeesus ütles, et ma ei nimeta teid enam orjadeks, vaid sõpradeks. Ka jüngritel võttis tükk aega enne, kui neile jõudis kohale, et nad ongi kuningad. Korintlased said sellest kiiremini aru, seetõttu Paulus kirjutas neile ja selgitas üle, mida kuninglik seisus endaga kaasa toob ja kuidas seda rakendada. Praegu me valitseme kuningatena kurjade vaimude üle, aga tagasitulles, valitsevad Kristuse kuningad kõigi rahvaste üle. (Tn 7:27) See valitsemine toimub käsikäes koos Kristusega. (Ilm 20:6)

Johannes ütleb: "Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on." (1Jh 3:2) Kui Kristus on Kuningate Kuningas, siis tema sarnane saab olla üksnes kuningas. Seda ühtlasi nii igavese ihu poolest kui ka meile omistatud kuningliku seisuse näol.

Huvitav on see, et kristlased nimetavad ennast Jumala lasteks, aga kui sa ütled neile, et nad on kuningad, siis nad põiklevad või vaatavad imestunud silmadega: "Mida sa nüüd ütlesid?!" Kuid kuningas on madalam tiitel kui Jumal ja Jumala laps! Meil puudub arusaam seisustest, sest meil ei ole kuningaid olnud ning seoseid, et seda tõde mõista. Seetõttu Jumal on võtnud lõpuajal ette nn kampaania ja selgitab, mida ta oma kuningatelt ootab.

Võimalik, et te olete juba aru saanud, et teil on meelevald kurjade vaimude üle, aga teid on õpetatud olema Karjase lambad, mitte valitsejad. Selletõttu sa ei saa üldse millestki aru, sest lambad ei valitse kedagi. Kuid Kuningate Kuningas ei vaja oma kuningriiki lambaid, vaid kuningaid, kes tema kuningriiki hakkavad juhtima, iga üks oma haldusalas. Selleks on vaja esmalt mõista, et see ei ole mingi uus õpetus, vaid see on algkoguduses selgeks tehtud ja vajab meelde tuletamist ja selgitamist, sest aeg hakkab lõppema. Kuninga tulek ei ole enam kaugel, see aga tähendab veel enam seda, et ülesvõtmine on meile veelgi lähemal kui me julgeme seda oletada. On aeg õppida oma seisusega seotud olukorda ja ülesandeid ning panna oma asjad Jumalaga korda.

Ps. Siin ei räägita surnutest, kelle hinged uue lepingu põhjal said juba päästetud e otse taevasse. Selles räägitakse vaid surnutest, kes surid enne Kristuse ristisurma ja ülestõusmist. Muud surnud ei tõuse üles. (Ilm 20:5) Kes praegu surevad ilma Kristuseta, need hinged on kahjuks põrgu piinades. Teisisõnu, elu ilma Jumalata siin, tähendab hinge eksistentsi ilma Jumalata. See hing on igavesti Jumalast lahutatud.

MILLINE ABIELU ON KUNINGALE KOHANE

Fri, 16 Feb 2024 11:11:23 +0200

Kas teate, mis vahe on abielul ja kristlikul abielul?

Kristlik on vaid ühe paari suhe. Ei mitmega, ega mitu korda.

1Kr 7:2 ja 10-11

Aga igasuguse kõlvatuse vastu olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma mees. (2 s)

Aga abielus olijaid ei käsi mina, vaid Issand: Naine ärgu mingu mehest lahku; kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära! Ja mees ärgu hüljaku naist! (10-11 s)

Kui orjandusliku korra ajal oli Moosese seaduse järgi reeglid lahutamiseks, siis Kristusest alates need enam ei kehti. Jeesus ütles, et Mooses pani reeglid kirja nende kõva südame tõttu. Kuid alguses see ei olnud nii. (alates Eedeni aiast) Vahepeal võtsid mehed endale mitu naist, mis komme on tänaseni islamiriikides tavaks, aga enam mitte kristlikus ruumis. Paulus ütles, et igal mehel olgu üks naine v vastupidi, naisel oma mees. Mitte mitu naist. Variserid tulid Jeesust kiusama, kui küsisid, kellega e millise naisega mees taevas on? Jeesus pareeris selle küsimuse, ütles, et taevas ollakse kui inglid ja ei võeta naisi. Kuid tänane ühiskond, kui see soosib vabaabielu viisi, siis see soodustab ka mitme naise pidamist (armukeste pidamist). Selline suhe ei ole lubatud kristluses. Kristlasel on üks naine v mees, ja parem ärgu abiellugu kui üks sureb.

Pauluse ajal oli orjanduslik kord ja naine, kes kaotas mehe, oli automaatselt sissetulekuta ja ta ees terendas orjaelu. Seetõttu oli lubatud uuesti abielluda, aga meil ei ole lesk sotsiaalse tagatiseta (seetõttu Paulus õpetas kogudust hoolitsema leskede eest) ja seetõttu on meil isegi lihtsam.

Mõtle igaviku perspektiivist. Kuningal olgu üks kuninganna, sest temaga koos ta hakkab valitsema igavesti. Sa ei saa olla mitme mehe kuninganna. Selles mõttes oli variseride küsimus kohane ja õige. Sest Kuningate Kuninga kuningriigis on olukord, kus see võiks olla kuningale kohane. Ega maailma kuningad ka ei abiellu uuesti, sest nad teavad seda piibellikku tõsiasja. Nad valitsevad surmani üksi. Ent igaveses kiningriigis jälle koos. Seetõttu ka Paulus ütles, et parem on mitte abielluda, kui sa vähegi saad.

Kristlik abielu on kokku pandud Jumala poolt ja inimene ärgu lahutagu ja see on suhe, mis oli alguses mehe ja naise vahel ja ei ole ka täna muutunud ning jääb igavesti nii olema.

♥ Paljud ilmalikud abielud, kes on aastaid püsinud koos, on palju kristlikumad, kui nn kristlikud abielud, mis on sõlmitud kristlaste vahel, kuid juba mitmendat korda abielus. Mõelge selle üle! Kuidas Jumal asja näeb? Ta vihkab lahutust. Nii on kirjas. Seetõttu need abielud, kui need pole isegi laulatatud, on rohkem Jumala tahtes kui need kristlaste paarid, kes juba mitmendat korda uusi suhteid loovad. Jumala silmis on abielu vanem kui Moosese seadus! Mille poolest siis ilmalik abielu ei kvalifitseeru kui Jumala tahe? Nii et ka pastorid, kes te mitu korda lahutate ja abiellute, siis teile on Jumalal palju küsimusi. Te ei ole oma elu elanud Jumala tahtes, ammugi õpetanud seda, mida Jumal õigeks peab.

Kui sageli me näeme, et kristalsed lahutavad ja/või abielluvad uuesti. Pastor laulatab ja see on Jumala ees kokku pandud. Kuid, kas see on kristlik? Seda nimetatakse kristlikuks, aga siis ei ole ju vahet sinu kristliku abielu ja ilmaliku abielu vahel, kes samuti uuesti abiellub mitmendat korda. Seetõttu kristlik abielu saab olla üks suhe, mida Jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu. Seda nii maa peal, kui Jumalariigi dimensioonis. Sa oled siis patriarh, mitte kristlane, kui sul on taevas mitu naist?! Inimesed ei mõtle sellele, sest neid valdavad himud ja hirmud, aga kui nad palvetaksid, siis nad saaksid suurepäraselt oma elu hoida ühe suhte jaoks. See on tõesti KRISTLIK ABIELU. Paulus ju teadis, mis olukord tekib taevas ja see selleks, mis olukord tekib Kuningriigis! Üks kuningas ja mitu kuningannat või kaks kuningat ja kolm kuningannat või kellel rohkem suhteid, siis üks kuninganna ja kolm kuningat! Teie elu on ju igavene, mõelge selle peale enne, kui te otsustate lahutada või otsustate uuesti abielluda, sest see inimene kes taevas on enne sind, kohtub sinuga ühel päeval, mida sa siis talle ütled?

M.Veisveer

KUIDAS SEE VÕIMALIK ON

Tue, 05 Dec 2023 16:41:01 +0200

Paulus ei ülistanud kannatusi, vaid rääkis, kuidas ta sai sellest läbi minna.

Märtrite ingel alustab oma ülesannet just siis, kui kellegi usk pannakse proovile ja inimlikult ei ole meil mingit võimalust kui vaid see, et kogeme füüsilist valu ja piina, aga! mitte koos Jumalaga! Rõõm määrati meile mitte niisama, vaid vaimuviljana ning see on koguni isikuomadus, mis avaldub mitmel põhjusel.

On üles tähendatud tuhandeid kirjeldusi läbi kogu kristliku ajaloo, kus ingel tuli kohale sel puhul ja sekkus olukorda nii, et usklik koges vaid rõõmu ning hõiskas õnnetundest. Seetõttu ka Jaakobus kirjutab, pidage seda lausa rõõmuks! Teid ei taba ju üksnes teie kiusatused, vaid ka kiusamised läbi teiste inimeste, kes samuti on kuradi kiusatud ja tema ju kiusab teid teiste inimeste kaasabil.

Kuidas saab kannatust rõõmuks pidada? Ainult sel juhul, kui märtrite ingel tuleb ja ümbritseb inimest auhiilgusega. Sellisel juhul inimene ei koge valu, vaid ta täidetakse selles kannatuses hoopis rõõmu ja joovastusega. Nii üllatav kui see ei tundu. Kahjuks kirikutes õpetatakse teile kannatusteoloogiat. Selline teoloogia põhineb inimese ihu ja hinge piinamise imetlemisel. Paljud on sellest inspireeritud ja piinavad ise oma ihu, et sellega Jumala headmeelt välja teenida, aga Jumal ei saada selles olukorras inglit. "Sa vaata, mida kõike ta suudab ära taluda!" ütlevad inimesed. Jumal ei ülista kunagi inimese piinamist ega kannatust. Jumal on armastus. (1Jh 4:16) Naeruväärne on õpetada, et Jumal piinab oma lapsi! (1Jh 3:1) See on kuradi vale! Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. (1Jh 4:8)

Ka risti kandmine oli Vana Testamendi olukorras kõigest väljakutse, mille Jeesus esitas (Mt 16:24, Mk 8:34, Lk 9:23), sest Jeesus teadis, et inimene tahab au ja tähelepanu, isegi on nõus teatud piirini kannatusega, kui see teeb teda imetlusväärseks. Kuid tegelikult ei ole Jeesus kunagi õpetanud kannatamiseteoloogiat. See on inimeste hilisem väljamõeldis. See põhineb inimese enda võimekusel. Jeesus tervendas kõiki, kes palusid, ta oleks võinud ju öelda, et kannatage! Kes kaua kannatab, see kaua elab, ütleb eestlane. Kannatusteoloogia ei ole piibellik ja sel ei ole midagi ühist märtrite ning nende kannatustega, isegi mitte Pauluse enda (2Kr 11:23-29) ega Stefanose juhtumis. Stefanos tegelikult ei tundnud mingit valu, ei karjunud teda tabanud kivirahe all ega kogenud valusaid hoope, sest märtrite ingel oli auhiilgusega kohal ja Stefanosele avati koguni taevalik nägemus, mida ta kirjeldas hukkamise vältel, et ta näeb taevast. (Ap 7:55) See ei ole ristikandmine. Jumala armastus sai täiuslikuks läbi ohvri (1Jh 2:5) ja ristisurma (1Jh 4:9), kes andis ühekordse ohvri, aga ta ei andnud seda selleks, et meid samamoodi piinata, vaid ta saadab oma kirkuse, et me suudaksime sellest läbi minna. See oli Jumala tegelik viis, kuidas ta oma inimesed läbi märtrisurma viib ja austab neid krooniga, nagu piibel kirjeldab. Meil pole vähimatki võimalust taluda seda, mida Jeesus läbi tegi. Õpetada, et me suudame seda tema risti kandes, on ikka väga naiivne, inimlik suhtumine ja ebarealistlik, millel ei ole Jumala tahtega midagi ühist. Jumala lapsed on küll kutsutud andma oma elu teiste Jumala laste eest ning neid armastama. Kes püsib armastuses, see püsib Jumalas. (1Jh 4:16) Kindlasti ei püsi see armastuses, kes saadab oma venda piinadesse. 1Jh 4:21 "Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!"

Taaniel on tegelikult musternäide nn märtrite kaitsmisest, kuidas tema juurde saadetakse inglid õigeks ajaks. Need inglid on nn märtrite inglid, sest nende juures inimesed ei koge füüsilisi kannatusi, ükskõik mida inimese vastu tehakse. Märtrite ingel alustab oma ülesannet just siis, kui kedagi usu tõttu surma läbi proovile pannakse. Inimlikult ei ole piinataval mingit võimalust valuaistingid vältida, me kõik kogeme valu ja piina, aga mitte siis, kui me jääme Jumalale kindlaks. Piibel kirjeldab, et inimesed nägid tulises ahjus nelja meest, kuidas siis neli? Sinna ju heideti kolm?! (Tn 3:25) Neljas oli märtrite ingel, kelle auhiilguse tõttu ei olnud ahju heidetutel mitte ühtegi põletust, isegi mitte kõrbe lõhna. (s 27) Jumal saatis märtrite ingli ka lõvide suud sulgema. (Tn 6:23) Need on kindlasti olukorrad, kus inimlikult ei ole mitte mingit võimalust ellu jääda.

Selliseid, üleloomulikke, hukkamise katseid või hukkamisi on tänaseni juhtunud VÄGA PALJU, kus peab mitu korda üritama ja vaeva nägema, et inimene surmata, aga inimene ei põle ära, isegi kui ta on tuleleekides. Vastupidi, see inimene on täidetud rõõmuga. See on ülim õnnetunne ja rõõm, mil sa näed Jumala väge ning kirkust, mis kõrvaldab sinu piinad ja sa isegi ei adu kannatust! Auhiilgusele keskendunult ei näe sa mitte mingit probleemi! See ei ole inimlik ristikandmine või sedalaadi õpetus. Taevas ei ole piinakamber ja taevas ei põhjusta kannatusi! Jumala riik on õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus, kirjeldas Paulus. (Rm 14:17) Ta ei ülistanud kannatusi, vaid rääkis sellest, kuidas ta sai sellest läbi minna ilma usku kaotamata, ning SEE OLI VAID üleloomulik. Sa oled selles olukorras Jumala ligiolust otsekui joobunud. Seetõttu Peetrus ütles, ärge võõrastage tulekuumust. (1Pt 4:12) Märtri olukorda sattudes ei olegi põhjust närvi minna, sest Jumala vägi laskub ja ingel hoolitseb selle eest, et sa kogeksid valu asemel rõõmu. See ei ole inimlik ristikandmine! Sellised kannatused ei ole ülistamiseks. Kristus on ülistamiseks, kes ühe korra kannatas ja sellega on lõpp! (Hb 12:2) "See ei ole meie teema" ütlevad vahel inimesed asjade kohta, mis neid ei puuduta. "Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi." (Ap 20:24)

Isegi siis, kui sind grillitakse! Sel juhul Jumal saadab oma märtriingli, kes kõrvaldab sinult kannatamise võimaluse. Miks? Jeesus juba kannatas ristil. Laurentsius, keda mõned teist ehk teavad, oli Rooma diakoon, kes tõmmati rattale, aga leegid ei teinud talle valu. Ta ütles naeratades: "Pöörake mind ringi, ma olen ühelt poolt juba küpse." (Psychological Phenomena of Cristianity, lk 41. Cutten) Ta suri ilma karjumise ja valuta. Lihtsalt ta praeti ära, aga ta hing ei tundnud midagi, ta oli selle kõige juures veel heas tujus. See ei ole inimlik ristikandmise teoloogia. See on piibellik, kuidas Jumal kohtleb kõiki neid, keda usu pärast piinatakse või peavad surema. Hiina kommunistid võtsid kinni misjonäri ja see ootas pea maharaiumist, aga järsku puhkes naerma. Kommunistid küsisid, mis selles naljakat on? "Ma lihtsalt mõtlesin, kui tobe see välja näeb, kui mu pea mäest alla veereb!" vastas misjonär. (The Sweet Song, Richard Wurmbrand, lk 210) Kommunistid olid sellest nii segaduses, et lasid tal minna ja hukkamine jäi ära. Pole kahtlustki, et seal pidi kohal olema üleloomulik kirkus, mis esmalt näitas misjonärile asja koomilisust ja see seda välja rääkis, muutis olukorra absurdselt tobedaks, et isegi kommunistid ei osanud selle peale enam midagi teha. Need mõtlesid, et inimene ehk ütleb usust lahti, aga see vaid naeris enne hukkamist. See oli üleloomulik, Jumala viis asja muuta nii, et isegi hukkamine jäi ära.

Sellist laadi näiteid võibki jääda rääkima, aga üks on selle juures kindel, märtrid saavad kroonid (Js 62:3, Ps 21:4, 1Kr 9:25, 2Tm 2:5, Ilm 3:21,4:4) ja nad ei koge piinamisel valu, sest Jumala ingel on auhiilgusega kohal, kes hoolitseb märtri eest. Apostlid nimetasid seda tagasihoidlikult pärjaks, aga tegelikult on tegemist krooniga. Kreeka keeles: στέφανος stéphanos, [stef'-an-os], mis on kuninga kroon, kuninga tunnus(märk). Kui te tunnete mõnda sõpra, kelle nimi on Stefanos, siis küsige, kas ta teab, kust ta nimi tuleb ja mida see tähendab. Seetõttu Jumal lubab kõigile märtritele kroonid pähe, kes ei ole oma elu pidanud kalliks ja usuvad lõpuni.

Sestap, ära otsi ka riste, mida ise kanda. See ei ole Jumala tahe. Inimlikult te EI OLE võimelised kannatama, see lihtsalt ei ole realistlik; aga kui selline olukord ette tuleb, siis Jumala üleloomulik võime muudab kannatuse mitte üksnes talutavaks, vaid nii, et te isegi olete sellest kõigest üle ja hingega välja tõstetud, kõrgemale, sest meie kannatused ja valu vaigistab märtriteingel.

Paulus kirjeldas, et ta sureb iga päev! (1Kr 15:31) Kujuta ette, kui sa oled nagu Paulus saanud viis! korda 39 vitsahoopi, siis võib arvata, et need haavad olid tal paranemise faasis kogu aeg, mil ta kuulutas Kristust. Vanad haavad ei olnud veel tervenenud, kui uus nuhtemine peale tuli. Kuid võib aravata, et ta pidi nende ravimisega tegelema, aga nende kannatuste valu oli Jumala auhiilguse tõttu muudetud talutavaks. Ta oleks pidanud olema ammu surnud. Juba esimene Pauluse reis, mis algas Küprosele saabumisega, sai ta "oma esimesed vitsad kätte" Pafose linnas. Kujutad ette, et sa lähed kuulutama ja esimene paik kuhu sa jõudad, ootab sind ees brutaalne peks. Mida sa edasi teed?

Seetõttu võite sõna sõnalt võtta kirja, mis ütleb, et teie pea kohal hingab Jumala vaim, kui teid Kristuse pärast taga kiusatakse, aga kui teid tapetakse, siis on kohal erivajaduse ingel ja täidab teid õnne ja rõõmuga. See ei ole mingi inimlik katsumuste, ihu suretamise või isiklik "risti kandmise" õpetus, vaid see on reaalne Jumala vägi, mis sellises olukorras avaldub teie kohal. Seetõttu ei ole meil vaja tunda mitte mingit hirmu. Te võite rõõmuga hõisata tema kirkuse ilmumisel (1Pt 4:13). Kergemates juhtumites kogete te Jumala vaimuga täitumist, raskemates juhtumites kogete te ingli ja Jumala kirkuse kohalolu, mistõttu te üksnes joovastute õnnest ja olete täidetud rõõmust, mis on Jumala riigi tunnus nr 3 ja vaimu vili nr 2 peale armastust! (Gl 5:22)

Kokkuvõtteks võiks öelda veel järgmist. 1Pt 4:12,13 "Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel." Lahti seletatult, te hakkate rõõmust hõiskama, kui Jumala märtriinglid oma kirkuses ilmuvad ja te ei talu füüsilist valu ega hinge piina. Seda ei tasu võõrastada, justkui sünniks midagi sellist, mida Jumal ei kontrolli või sellist, kust te peate ise hakkama saama. Piibel kirjutab, et me kõik oleme selle osalised, ainult et paljud meist ei pea sellega kunagi kokku puutuma, kogu maailmas tapetakse iga aasta sadu tuhandeid kristlasi usu pärast. Sellest vähe kirjutatakse, sest meedia ei armasta seda teemat. Kogu aeg juhtub seda ja iga päev, alates Indoneesiast ja Hiinast, lõpetades Lähis-Ida piirkonna ja Aafrika riikidega. Paulus kirjutas 1Kr 10:13 "Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda." See väljapääs ei tähenda, et loobutakse teie kannatuse proovist, vaid väljapääs seisneb selles, et teie suudate seda taluda! Seetõttu võite olla topelt rõõmsad. Rõõmsad päästest, aga ka rõõmsad, kui see pääste ei toimu nii, nagu meie seda tahaksime. Te peate või arvatavasti ehk nüüd aimate, mida tähendab see kirjakoht: 1Kr 2:5 "et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes." See ei ole ainult imede tunnistus, vaid see on tunnistus ka üleloomulikule olukorrale, mis võib tähendada mitte loomulikku surma ning taevasse jõudmist, vaid surma ning Jumala väe läbi kannatuse talumist. Muidugi seda teades, võime me hõisata. Jumal on meiege igas olukorras! Jeesus lubas, et ta ei jäta meid maha, igas tähenduses. Fakt on see, et (Mt 10:22) "Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse." Paulus võttis selle kokku küpse usklikuna, kui ta ütles (Rm 8:18) "Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse." Setõttu ka meie küsisime, kas mitte kristlastel ei ole mitte üksnes põhjust rõõmustada isegi sellises olukorras, kus me täna oleme, veel enam aga olukorras, et meile on see nagu hane selga vesi. Loodetavasti siiski keegi meist ei pea minema taevasse läbi märtrikogemuse, seetõttu lõpetame Peetrusega (1Pt 4:14) "Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim." Seda te võite kogeda igas olukorras ja kui Vaim ei tee meid rõõmsaks, siis mis meid üldse rõõmsaks veel teeb?

Ap 16:25,26

"Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla."

Ap 5:19-23

"Issanda ingel avas aga öösel vangimaja uksed, viis nad välja ja ütles: „Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!” Kui apostlid seda olid kuulnud, tulid nad koidu ajal pühakotta ja hakkasid õpetama. Aga kui ülempreester ja tema kaaslased pärale jõudsid, kutsusid nad kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli rahva vanemad ning läkitasid kohtuteenrid vangimajja apostleid ära tooma. Kui need nüüd pärale jõudsid, ei leidnud nad apostleid vanglast. Nad pöördusid tagasi ja teatasid: „Me leidsime vangimaja küll täiesti kindlalt lukustatuna ja valvurid ustel seismas, aga kui me ukse avasime, ei leidnud seest kedagi.”

Ap 12:7-9

"Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse kiiresti!” Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha. Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!” Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub selga ja tule minu järele.” Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust."

ENAM EI PEA OOTAMA

Tue, 29 Aug 2023 11:07:05 +0300

Nüüd saab otsekohe taevasse tänu Kristusele

Jeesus viitas Moosesele, aga mitte selles kontekstis, et tema jüngrid äratatakse üles! Seda ta ütles Seaduse täitjatele, kes surid enne Jeesuse ristisurma. Sest ta ütles veel enne ristisurma: "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see ELAB, ISEGI KUI TA SUREB." (Jh 11:25)

Isegi jüngrid ei saanud päästele kohe pihta, sest nad lootsid endiselt surnute ülestõusmisele, aga nüüd selgus hoopis, et enam ei pea taevasse pääsu ootama. Nüüd saab otsekohe taevasse tänu Kristusele. Isegi kui keegi sureb, siis ta elab edasi, aga igavene elu jätkub juba taevas. Ei mingit ootamist enam!

Paulus tunnistas seda, et ka temal kui Seaduse kuulekal on juba lootust läbi surnute ülestõusmise, aga, see seadus on nüüd muutunud. Ta oli teadlik, et seaduse täitjad saavad võimaluse, aga ta mõistis, et nüüdsest on parem võimalus, sest on uus vereleping. Apostlite 24,15 "ja mul on lootus Jumala peale, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine, mida nemad ka ise ootavad."

Kes surevad ilma Jumalata, need ei lähe kohtu alla, vaid nende üle on kohus juba peetud. Selles mõttes, et otsus juba jõustunud, nad on igaveseks Jumalast lahutatud. Nad on põrgus. Põrgust ei ole tagasiteed. Uue lepingu järgi Jeesusesse uskujad ei pea enam ootama surnute ülestõusmist ning kohtuotsust, sest nad on päästetud ka kohtust. Vastupidi, pühad mõistavad kohut isegi inglite üle.

1. Korintose 6,2 "Või ei tea teie, et ükskord mõistavad pühad kohut kogu maailma üle? Ja kui te maailma üle kohut mõistate, kas te siis ei ole pädevad otsustama pisiasjus?"

1. Korintose 6,3 "Kas te ei tea, et ükskord me mõistame kohut inglitegi üle, miks siis mitte argielu asjus?"

Johannes kirjutab oma evangeeliumi alguses, et variseride hulgas oli inimene nimega Nikodeemos, üks juutide ülemaid. See rabi ei olnud lihtsalt keegi kes oli rabi, vaid üks õpetatud juutide juhtkonna hulgast, kes tundis Moosese seadust enam kui teised. Ent Nikodeemos erines selle poolest, et tahtis teada, mis saladus selle päästega siis ikkagi on?! Ta otsis Jeesuse üles ja tegi asja endale selgeks. Johannese 3,18 ütleb Jeesus: "Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on KOHUS JUBA MÕISTETUD, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse." Sellest alates on uus olukord! Enam ei pea ootama kohut.

JÄÄGE KOKKU IGAVESTI

Thu, 29 Jun 2023 08:07:28 +0300

Kuigi saduserid kiusasid Jeesust, siis küsimus iseenesest oli neil õigesti püstitatud! "Kelle naine nende seast ta peab olema?" Kuna ta oli naiseks olnud seitsmele, aga kõik need olid erinevatel põhjustel surnud, naine aga elas ja oli abielus järjest kõigi vendadega. (Mk 12:19-25) Milles siis asi oli?

Jeesus selgitab, et "kui surnud üles tõusevad, siis nad ju ei võta naisi." Miks? Sest nende abielu staatus fikseeritakse ja mees kellega naine oli viimati abielus, tema juurde ta jääb. Jumal ei lahuta kedagi. Seega ei oma tähtsust, kellega ta enne oli abielus, vaid üksnes see, kas ta tõuseb üles, "KUI" ta tõuseb üles. Kui ta ei tõuse, siis langeb küsimus üldse ära. Kuid taevas on ta seotud oma viimase mehega. Nagu Jeesus ütleb: "nad ju ei võta naisi". (s 25) Taevas ei saa abielluda. Kuid see ei tähenda, et Jumal neid lahutaks, KUI nad taevasse võetakse, siis selgemast selgem, pere veedab aega üheskoos. Ent saduseride küsimus oli lühinägelik.

Asi on ju selles, et Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ja see olukord on hoopis uus. Uuendatud maa peal kehtib edasi abielu staatus. Nüüd aga saate aru, milles on asja tegelik point. See elu on igavene ja viimane abielu on igavene. Seda ei lahuta isegi mitte surm. Võimas! Sa oled oma abikaasaga igavesti ja elad igavesti, esmalt taevas, hiljem kui pöördud tagasi. "Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära." (Js 35:10) "Ja Issand, minu Jumal, tuleb ja kõik pühad koos temaga." (Sk 14:5) Muidu nagu võiks mõelda, AH, mis vahet seal on, me oleme ju taevas! Seal ei sünni lapsi, aga me oleme seal. Ent pühad pöörduvad tagasi, kui Issand tuleb kõigi päästetutega ja valitseb oma riigis tuhat aastat ja igavesti.

Seega omab vägagi tähtsust see, et me mõistaksime, et abielu on igavese tähendusega ja seetõttu Jumal vihkab lahutust. Mida Jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu, aga kui üks pool sureb, siis tal on võimalus ikkagi edasi elada igavesti koos oma esimese kaasaga, nii taevas kui ka maa peal.

Seega aeg, mil elu on ilma abikaasata on tühine selle ajaga võrreldes, mis saab pärast olema. Parem on mitte uuesti abielluda, õpetas Paulus. Kuigi majanduslikult oli tollal abielu ellu jäämise küsimus. Täna see enam ei ole nii. Kedagi ei ohusta surm, kui üks abikaasa sureb. Seetõttu pole vaja muretseda, mis minust saab, kui mees sureb. Kui te küsite, mida meie soovitame?

KM seisukoht on: ärge abielluge, vaid mõelge tulevikule! Tulevik ei ole üksnes teie elu praegu, vaid igavene elu ja see jätkub siin! Kogudused ei taha sellest õpetada, aga reaalsus on kirjas piiblis, kõik, mis saab olema, kuidas toimub ülesvõtmine, kuidas toimub tagasi tulek ja mis saab olema Jumala rahuriigis. Te olete siis valitseja ja valitsete nende üle, keda ei olnud ära viidud ja jäid lõpuajal ellu. Ega kõik ei huku (sh juudid, kes jäävad maha), aga kristlased võetakse viletsusajal ära, seda tuleb käsitleda ajutiselt! Kuid abielu staatus on igavikulise tähendusega. Kui sul on igavene elu, siis mõtle, kellega sa tahad seda koos elada. Kui su abikaasa suri, sa armastasid teda, siis miks sa ei peaks talle jääma ustavaks ja te võite taas kohtuda taevas ja hiljem elada rahuriigis. Teie abielu oli sõlmitud Jumala ees ja see kehtib.