"Käed üles!"



Kui "vallavalitus tõstis käed üles," siis see tähendab seda, et tehke ise mis tahate, meie seda kaasa ei tee! Kui politsei ütleb "Käed üles!", tuleb vastuvaidlematult alluda politsei korraldusele. Kui sõdur hüüab "Käed üles!" siis see tähendab, et ta tahab käsi näha, et seal poleks relva millega vastu hakata või millest tulistada. Kui sa nõuet ei täida, lastakse sind ilma hoiatamata maha. Kõigil juhtudel  käed üles liigutus tähendab vastuhakust loobumist ja selle žesti abil väljendatakse alla andmist.

Piiblis on otse vastupidi.

Mooses tõstis käed üles ja see tähendas usumärki, millega ta hakkas vastu. Teiseks see suund viitas sellele, kust tuleb tema jõud ja abi, mis oli käeliigutus taeva poole. Issand ütles Moosesele: "Siruta oma käsi taeva poole, siis..." (2Ms 9:22,23; 10:21,22) Ta kordas viibet. See oli tahtlikult rõhutatud. "Kas Mooses tahab alla anda ?" oleks politsei segaduses.

Ka kuningas Saalomon sirutas oma käed taeva poole. "Siis astus Saalomon Issanda altari ette kogu Iisraeli koguduse juuresolekul ja sirutas oma käed taeva poole," kirjeldab piibel 1Kn 8:22. See ei olnud "ma annan alla", vaid sellega Saalomon viitas taevale, mis on tema tugevus, kes on selle taga, keda tuleb austada. Ta ütleb: "Issand, Iisraeli Jumal!" ta pöördus Jumala poole. "Sinu sarnast jumalat ei ole ülal taevas ega all maa peal," millega ta ütleb, et see jumal on nii suur, et "vaata, taevas ja taevaste taevas ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud." Ning siis ta ütleb: "pöördu oma sulase palve ja anumise poole." Ta sirutab käed üles taeva poole, et jumalaga rääkida.

Hiskja ja prohvet Jesaja kisendasid taeva poole. "Tõstke oma silmad ja vaadake kõrgusse" ütleb Jesaja, (Js 40:26), sest tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. (s 29) Selles on üks imeline tõotus.

Salmist tõdeb, "ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi?" (Ps 121:1) Abi tuleb ülevalt. Kui keegi pöördub Jumala poole, siis ta ei anna alla, vaid palub abi.

Kui Jeesus kirgastati, siis avanes taevas ja jüngrid olid selle tunnistajaks. Peetrus ja Jaakobus ja Johannes nägid pealt, kuidas Mooses ja Eelija rääkis Jeesusega. Kui Peetrus jutule vahele segas, siis sekkus ka Jumal, kes ütles: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!”  Markuse evangeeliumi 9 ptk.

"Stefanos aga, täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel, kirjeldab Apostlite teod" (7:55).

See kõik ilmselgelt tõendab, et üles vaatamine on põhjendatud. Taevas ei ole koht kus kedagi ei ole. Eestlased ütlevad: "Räägi nagu seinaga!" Seinaga ei ole mõtet ju rääkida, ta ei vasta sulle.

Üks annab alla, teine võtab vastu abi

Kui uskmatu tõstab käed üles, siis see tähendab, et ta annab alla. Te võite teha minuga kõike, ma olen kaotaja. Kui usklik tõstab käed üles, siis ta sirutab Jumala poole abi saamiseks, millega ta kinnitab, ma ei anna alla, tule mulle appi! Ta annab selle žestiga märku, et Jumal, ma vajan sinu lahendust ja mis iganes see on, ma võtan selle abi vastu. Jumal, sina oled võitja ja mina olen koos sinuga võitja poolel. Sest võitjale ei tee surm mingit kahju, Ilm 2:11; kuna võitja pärib selle kõik, Ilm 21:7. Jeesus ütles: "Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud." Jh 16:33. See ei ole mingisugune kaotaja jutt. "Teie, lapsed, olete Jumalast ja olete nad ära võitnud, sest see, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas," kirjutab Johannes, 1Jh 4:4. Ja ta lisab selgituseks "Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma - meie usk." Nii et usklikud ei ole kaotajate poolel. Sa oled võitja! Mida varem sa selle mõttega harjud, seda parem.

Isegi tolle aja suurim pagan-kuningas Nebukadnetsar, pidi tunnistama ja tegema seda sama. "Mina, Nebukadnetsar, tõstsin oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi," kirjeldab Taanieli raamat. (Tn 4:31) Justkui Jumal ei oleks saanud talle mõistust tagasi anda ilma žestita, oh ei! Selle žestiga andis ta au Jumalale. Samuti Jeesus tõstis oma silmad taeva poole. (Jh 17:1) "Isa, tund on tulnud, kirgasta oma poega."

Käte ülestõstmine oli kõige tavalisem palveviis. Kogudus tõstis käed üles taeva poole kui nad palvetasid. See oli palvežest.


Tänapäeval tõstavad usklikud sageli käed üles Jumala ülistamiseks. Rõõmu väljendamiseks.


Kui sa käed tõstad üles, siis see on kaugele nähtav. Sõjas kasutasid sõdurid seda just sel põhjusel, teiseks andsid nad sel viisil märku oma kavatsusest alla anda.

Võib ju küsida, kas Jumal siis ei näe, on ta pime või, et ma pean kätega vehkima? Ei, kindlasti mitte. Aga see on austusavaldus ja viibe, millega sa pöördud tema isiku poole. Kui sa näitad oma ülestõstetud käsi, siis sa annad märku, et sa soovid tema tuge.

Väiksel lapsel on see žest juba emapiimaga teada. Kui ta on vaid mõne kuune, ta juba teab, et kui ta tõstab käed ema poole, siis ema võtab ta sülle. "Õppa!" Hüüab ta siis, kui ta on aasta vanune.


Ta ei oska veel rääkida, aga kui ta jalad ära väsivad, siis ta tõstab käed ema suunas ja annab teada oma vajadusest.


Selline Jumalik alge on inimese sisse kodeeritud Looja poolt. Kust võiks laps teada, et selline käeliigutus seda tähendab? Ta teeb seda vaistlikult. Ta ei oska veel õigupoolest rääkida, aga ta teab, kuidas ta saab ennast aidata. See ei tähenda, et ma annan alla. Vaid see tähendab, ma tahan jätkata, tule mulle appi.

Käed üles annab tähenduse

See liigutus näitab tegelikult usku. Seda, et su käed ei tegele muude asjadega, vaid need on välja sirutatud Jumala poole. Mis on tema tähelepanu äratamiseks mõeldud liigutus ja tegu, - võitja žest!

Nüüd on küll lugu selline, et soovitan välja võtta piibel enne, kui lugeda tänast postitust, sest nii saab 100%-i, kui piiblist näpuga järge pidada. Saad aru kontekstist, millest jutt on. Kui aga piiblit juhtumisi pole käepärast võtta, siis lisan olulisemad lingid. Parem on siiski piiblist üles otsida mainitud kirjakohad. Tasub võtta aega, et piiblist lugeda läbi kogu peatükk, siis jääb paremini meelde, mida hiljem saab kasutada oma usu paraktikas.

Juhtimise juures on kolm komponenti: tuleb säilitada eneses rahu, alluda tasasele vaimule ja saadud mõte täita.

1. Püha Vaim keelas tegutsemast ja võib näha, et jängrid võtsid neid mõtteid tõsiselt ja allusid Püha Vaimul juhtimisele. Ap 16:6,7

Tavapärane juhtimisviis on: „mine sinna,“ „tee seda,“ „too toda;“ need kõik kutsuvad üles tegutsema vastupidiselt toodud kirjakohale. Inimesel on raske vastu võtta juhtimist, mille sõnum on keeld: „Ei tohi!“ See võib olla korduv: Ei. Ei. Ei.

Seda, kui raske on inimesel keeludega arvestada, näitab kasvõi seegi, et inimene oma loomu poolest suudab täita Kümnest käsust vaid mõnda ekstreemsemat:„Ära tapa!“ Niipea kui jutt läheb selle peale, et sa ei tohi himustada ligimese naist või vara, siis enamus inimesi vaikselt muheleb ja mõtleb samal ajal "ega ma ei võtagi ta naist ära päriselt," lihtsalt pruugib natuke. Rääkimata selle juures käsulaua kolmest esimesest nõudest, näiteks, sul ei tohi olla teisi Jumalaid minu kõrval! „No kes seda veel tänapäeval tõsiselt võtab?“ kuulen küsimust, mis ei ootagi vastust.

Inimene on loomuse poolest allumatu ja ei taha midagi teha eriti siis, kui teda keelatakse.

Vaatan seda oma laste pealt. Neid korraldusi, mis kutsuvad midagi tegema, nad täidavad kergema meelega kui neid, mis keelavad midagi teha. Me ei saa öelda, et inimene muutus sõnakuulmatuks, pärast vastustustunde tekkimist (mõnel seda ei teki ka vanas eas). Allumatus on inimeses sünniga kaasas. Mässujuurikas. Sellepärast inimene ei peaks ennast süüdistama väga selles, et ta ei suudagi alluda, vaid võtma asja rahulikult, MÕTLEMA järgi. Ajuvaba käitumine muudab inimese Püha Vaimule alajuhitavaks. Kui inimene tahab et Jumal teda juhiks, siis ta peab esiteks, panema tähele, mõtlema, sõnumi üle ja tegutsema nii nagu korraldus ette näeb. Ka mitte midagi tegemine on tegevus piibli seisukohalt, mille tagamõte võib olla näiteks ootamine. Et mitte sündmustest ette rutata.

Ma olen kuulnud sellist mõttekõiku: „Kiirusta aeglaselt!“ Nii et Püha Vaimu üks sagedane juhimisviis on KEELAMINE.

Ap 5:32

Ap 13:2-4

Ap 21:11

Pole raske ette kujutada sündmust, kui keegi tuleks meie ette, näitleks meie ees ja ütleks kokkuvõtteks: „Nii ütleb Püha Vaim ...“

Ma kardan, et Eestis pole inimest, kelle usaldus Jumala vastu oleks nii suur, et ta teeks seda, mida too inimene häpeningi ning sõnumiga tahab öelda. Kui selliseid inimesi on, siis ma tahaksin neid tunda ja nendega liituda.

2. Püha Vaimu üks juhtimisviis on kiirustamine, kuna ta omab asjadest ülevaadet.

Kuid inimesel on aega küll nagu alati. Sellisel puhul on Püha Vaimu roll need sündmused kontrolli all hoida.

Ei saa jääda liiga kauaks mõtisklema asjade üle, siis võib juhtuda, et “magame” õige aja maha. Peetrus, kes alles mõtiskles ja palvetas, kui vaim ütles talle: “Vaata, kolm meest otsib sind!”, “tõuse nüüd KOHE, astu alla ja mine nendega…” Ent valdavalt oli (ka praegu on) probleem ikkagi liigses agaruses, kui passiivsuses.

Kui me vaatame üldist pilti, siis kogudused hoiavad kõige rohkem kinni oma tavadest, tundub, et sajandite jooksul pole midagi muutunud. See selleks. Tesialt, stabiilsus tekitab ju turvatunde. Kui kõik on harjumuspärane ja ammu tuttav. Tuled jõuludeks kirikusse, "Näed-sa, polegi midagi muutunud!" Oh-mis-ära-tundmis-rõõmu! Ja inimesel on korraga hää olla ja istuda, mõelda oma elu üle. Kahju vaid sellest, et kristlased uimerdavad ja õige aja maha magavad ega pane tähelegi neid, kes nende kõrvale potsatavad istuma. Kõik on "omas mahlas" ja häpid, kuid mitte Püha Vaim.

Jeesus oli tõsiselt hädas lihtsate inimeste kui ka jüngritega seni, kuni nad olid tavalised mehed, polnud veel Püha Vaimuga sinasõbrad, vt Mk 7:36; 5:43; 9:9 ja Mt 16:20; 17:9 või Lk 5:14; 8:56 ning Ap 1:4.

Hiljem näeme, et nad said Jumala juhtimisest paremini aru.

Ap 27:10

Ap 8:29-30

3. Just selline jutimisviis - „vaim ütles,“ (loe: tekib mõte) ongi kõige sagedasem kuidas Püha Vaim inimest juhib ja tema südame vastu räägib.

Võibolla polegi nii raske mõista, milline on Jumala tavaline mõte ja tahe, kuivõrd siis, milline on Jumala ERILINE tahe (Ap 21:9-15, sellest oli eespool juttu). Siinkohal tuleb kasuks üksnes sõnakuulmine, kannatlikus – ainus võimalus – kanda vilja, Lk 8:15

Sõnakuulmise suurim takistus pole inimese rikutud loomus, vaid inimese rikutud mõttemaailm: ebapuhtad mõtterännakud. Kui inimese mõttemaailm on puhastatud, saab Püha Vaim juhtida. Ta on viisakas boss. Ta on delikaatne boss. Nii juhib Püha Vaim väga eriliselt.

„Sest kes inimesest teab inimese mõtteid peale inimese vaimu, kes temas on? Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala vaimu. Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib.„

Kuidas seda rhema´t ära tunda ja miks? Ehk kuidas ma tajun Jumala häält oma südames?

Paljud on püüdnud kuulda Jumala häält, ja lõpuks leidnud, et peale oma mõtete polegi ta peas midagi. Peale selle, et meie usk ei muutuks religiooniks (ratsionaalseks kristluseks), mille tulemusel osadus taandub, on hädavajalik õppida tajuma Jumala häält. Paljud küsivad: Kuidas ma võin öelda, et see oli just Jumala mõte või Jumal ütles, kui ma ei oska tema häält selgelt tajuda? Ütleme nii, rhema ehk Jumala hääl on kontakt Jumala vaimu ja minu vaimu vahel, kus Püha Vaim räägib otseselt inimese vaimuga. Seda on võimalik tajuda kui spontaanset MÕTET, SÕNA, IDEED jms. Need on märgid. Teeviidad. Igal märgil on oma sisu ja tähendus.

Jumala tundmisest (loe: teadmisest Jumala isikuomadustest) on vähe rõõmu, kui puudub lähedane osadus Jumalaga. Ma mõtlen siin otsekontakti. Ma mõtlen siin Jumala väge ja kõike säärast, mida ei ole võimalik ära mahutada mõistetesse „auhiilgus“ ja „pühadus“ ja „armastus“. Inimesel on vajadus Jumala väe järele, ma tahan enamat kui lihtsalt kirjeldust, mis isikuomadused Jumal omab.

Võibolla see hirmutab seda inimest, kes seda ei julge uskuda ja tal pole kontakti. Aga mul on nälg. Mul on igatsus. See mis on, ei saa olla veel kõik, mida ma saan teada isikust, kes on Jumal. See sunnib mind otsima ehedamat suhet. Ja märgid, on teeviidad, mis aitavad selle suunas liikuda. Ma olen täiesti kindel, et selle juures võib lõpuks näha tunnustähti mida seni nähtud pole. Imesid, mida seni kogetud pole. Ma soovin, et Jumal saaks mind kätte. Et ta saaks mulle näidata, et see mis on evangeeliumites, pole kaugeltki veel lõpp, pigem algus. Jumal on kõikvõimas. Palju inimene sellest teab! Kui tõde on elu ja Jeesus elab, siis peab olema veel suuremaid imesid ja tunnustähti, mida kristlased on kutsutud taotlema. Kui aga tõde elab, siis on lootust et see lähedane suhe pakub „elavat“ rahuldust. Sest Jumal elab, tõde elab koos Jumalaga. Ma tahan olla riietatud taevase väega. See ei olenegi enam minust, vaid see on tema tõmme, kui ta inimesega tuleb kohtuma ja suhtlema.

Taaniel avastas väe noorelt, ta loobus asjadest, mis seda võisid selles takistada, tema elustiil oli teistsugune. Kuigi kuningas pidas teda üheks paljudest inimestest, kes suhtleb vaimudega, tunnistab kuningas hiljem, et Taanielis on siiski midagi teistsugust. Taaniel on lati nii kõrgele sättinud järgnevatele põlvedele. Üks mida Taaniel mulle on õpetanud, et tuleb teha valikuid: kas enam pühenduda või loobuda, lasta kanda selle maailmast. Taaniel sai suureks oma innukuse tõttu Jumalale. (Öö lõvide koopas. Viskamine tulisesse ahju.) Ta elu polnud naljategemine. Mul on kergem uskuda kellegi üles äratamist surnuist, kellegi tervenemist, sest see ei tee häda mulle, kui uskuda et Jumal kaitseb mind ka tule sees, ahjus põlemisest.

„Taaniel, nüüd ma olen tulnud sind targaks tegema ... Su anumiste algul läks sõna välja“ ütleb ingel Taanielile. Ta selgitab, pane tähele Sõna ja õpi mõistma nägemust. Mis mind aga kõige rohkem innustab, on see et „esimesest päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda.“ Teda võeti alati kuulda. „Tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust“ (Tn 2:21). Taanileli elu erines ümbruskonna elust, kuid paljude koguduseliikmete elu ei erine nende eludest, kes ei usu Jumalat. Paljud kristlased ei suhtle nendega, kes ei usu, kuid Taaniel suhtles. Paljud kristlased eelistavad töötada kristlikes firmades, eraldavad end inimestest, kelle pärast nad on siia maailma kutsustud Jumala poolt. Ellujäämise teoloogia ei erine ristile kapseldumisest. Kuid Jumala riik on armastus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus, Jumala vaimu riik, mille põhifunktsioon on tunda Jumalt ja seda tutvustada neile kes veel ei tea, mis asi see elu Vaimus käimine tähendab. Iga inimene peaks tõsiselt taotlema vaimuande ja „märgid“ on selle vahendid. Taeva reaalsus on käeulatuses - kõigile.

Tegemist mõtetega, mis tuleb südamest, spontaannselt, iseenslikult (see mõte kr.k. paga). Inimesel on plaan, aga ta saab südamesse uue mõtte, mis erineb plaanist. Elust endast: Sa seisad ühistranspordi oodates ja korraga saad spontaanse mõtte: mine teise bussiga. See isetekkiv mõte tundub absurdne, mõistuse vastane ja otsustad teha esialgse kava kohaselt. Hiljem selgub, et tegid vea. Kui aga tagajärge ei tule. Siis jääb asi saladuseks, mis ei anna hiljem rahu.

Oma mõtted tulevad mõistusest ja valdavalt on läbi arutatud, kaalutletud.

Omadused

Või meenub sulle keegi, kelle pärast tunned äkitsi vajadust midagi teha, ometi sa mõtlesid sellel ajal oma asju. Seetõttu see mõte tuleb järsku ja iseenesest, ideena. See idee on ebaloomulik (loe: üleloomulik), mis tuleb südamesse ja tuvastatakse meie mõistuse poolt spontaanse ideena. Neid võib iseloomustada alljärgnevalt: mõte südamest, mitte ajust; reeglina see meie aju poolt läbi mõtlemata, võib esineda mina-vormis; need on valdavalt nii vaiksed ja õrnad või helged, et neid võib kõige omapoolsega (arutlemise või tahtega) kergesti katkestada ja lämmatada; sageli on ebatavaline sisu; erinevad meie omastest mõtetest; põhjustavad meeltes teatud reaktsiooni, ärevuse, usu, aukartuse, rahu. Kui me neid ei täida, siis tajume meelehärmi; täitmisel aga suurt rõõmu, millega kaasneb äratundmise rõõm. Mitte et see inimene sündmust oleks juba kogenud, vaid et ta tunnistab selle „omaks“, tunnistab: „Ma teadsin seda!“ Kuid inimesed, kes pole usus, panevad selle juhuse arvele, ka võib neilt kuulda vahel välja ütlemist: „See on müstiline!“

Tegelikult sellisel viisil juhib Jumal paljude inimeste käitumist nende enese teadmata. Inimene ei pruugi tunda Jumalat. Aga Jumal suhtleb, avaldab oma sümpaatiat, armastust inimese vastu. Teinekord need sündmused võtavad traagilise pöörde, kuid inimene pääseb ebameeldivustest, kui ta arvestab selle uue ideega ja käitub selle sisetundelt saadud mõtte juhendi järgi. Siis võib seda kokku võtta kui eelarmu. Kingitust. Aga loomu poolest inimene ei ole valmis sellist laadi ideid vastu võtma.

Kunagi sõitsin autoga ja sain kolm järjestikulist märguannet, kuid kõiki ignoreerides sattusin avariisse. Kui ma oleksin usaldanud neid spontaanseid mõtteid, oleksin ma avariist pääsenud, sest kasvõi juba auto peatumine oleks seda saanud mõjutada, aeg on faktor. Sellised sündmused on ajas reaalsed. Kui aga aeg maha võtta, siis see mõjutab ka tagajärge. Mina aga ei võtnud aega maha. Sõitsin autoga edasi. Esimene asi mis juhtus, oli see, et mingi seletamatul põhjusel murdus käigukangi nupp, mina jätkasin sõitu, kuigi mul oli võimalus seisma jääda. Teine hoiatus oli, töökaaslase dialoog, kus meil oli arutamisel logistika, kas ma sõidan nii, et ma viin ta enne koju ja siis teen oma asju või vastupidi. Ma otsustasin ikkagi teha oma asja. Siis hakkas vihma sadama ja ma ütlesin talle: „Pane vöö peale!“ Aga ta ei teinud seda. Mõne minuti pärast jõudsin ma järgi ühele autole ja sõitsin talle tagant sisse, kuna ta pidurdas, aga vihma sadas nii tugevalt, et mulle jäi pidurituli märkamatuks. Tagajärjeks oli avarii. Töökaaslane lendas peaga tuuleklaasi. Ta ei pannud turvavööd, kuigi see küsimus tuli jutuks. Kuid ka see polnud veel kõik! Siis meenus mulle korraga unenägu, et olin avariid umbes kuu ette näinud. See unenägu erines sellest, mis juhtus, kuid unenäos sõitsin oma auto juppideks nii, et selle sõiduki osad olid justkui lego klotsid laiali laotatud. Sellest autost ei saanudki enam õiget nahka. Nii anti sündmustest ette teada, kuid ma ei teinud sellest välja, pidasin seda rumaluseks.

Minu arvates on naistel eriline and ja vaist teravam kui meestel. Nüüd ma tean juba teadlikult jälgida oma abikaasa väljaütlemisi kui ta kodus lastega tegeleb. Ta ütleb välja mõtte ja siis põhjendab oma seisukohta, täitub see sündmus aga siis, kui laps abikaasa mõttega ei arvesta, läheb asi just nii, nagu abikaasa põhjenduseks kirjeldas. Mõni arvab, et see on loogiline, et mis selles siis nii erilist on. Kui ma analüüsin tema spontaanseid mõtteid, kuidas see mõte tekib ja mis juhtub, siis see pole tavaline mõte. Kusjuures sündmus võib iseenesest olla loomulik, igapäevane toiming.

Nii nagu isa räägib oma lapsega kogu aeg, nii räägib ka Jumal isa meiega kogu aeg, ja kõik tajuvad Tema poolt sisendatud mõtteid. Küsimus ongi selles, et meil on vaja õppida koostööd, aga kõige enam, õppida vahet tegema Temalt tulevate isetekkivate mõtete ja meie endi mõeldud arutlemiste vahel, mis lähtuvad mõistusest või ratsionaalsusest.

Vaimude läbiproovimise eesmärgiks on kindlaks teha, kas spontaansed mõtted on Jumalalt või saatanalt. Otsese tegevuse korral, tuleb maha rahuneda, jääda vaikseks; kõrvaldada häirivad tegurid, keskenduda südame mõtetele. Aga ka vabaneda pingest kehas. Viise on erinevaid, sõltub inimesest. See on kunst, mille poole tuleb püüelda, nagu Jeesus, kes läks omaette, et olla Isa mõjusfääris.

Piibli põhjal on seos hingeõhu ja vaimu vahel väga tihe. Oma mõtteviisi vaimule toomine on astmeline, kus madalam on juhuslik aste, kõrgem aste selline, kus inimene muutub isikuks, kes räägib, tunneb ja tegutseb Püha Vaimu juhtimisel, nt vrd apostlite tegudes.

Kogenumad on aga kuskil nende kahe eeltoodu keskel, usalduses, rääkides tundmustest ja mõtetest unistuste ja ka eksimuste suunas, mõned koguni intiimses, koos Isaga suhtes ja läheduses, kus pole vaja enam sõnu, inimene on vaimust täidetud. Igal juhul, ootab siin ees nn häälestamine. Eesmärk on jõuda nii kaugele, et me avastame enne kõik need mõtted, mis hingevaenlane ette manab („Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud” Mt 5:28; „ja purustame iga kõrkuse, mis tõstab end jumalatunnetuse vastu, ja me võtame vangi Kristuse sõnakuulmisse kõik mõtted” 2Kr 10:5), et kasutada oma mõistust ning anda oma silmad Issandale („Pärast seda ma nägin, ja vaata: taevas oli avatud uks, ning sama hääl, mida ma olin kuulnud enesega rääkivat otsekui pasun, ütles: "Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab sündima pärast seda!"Il 4:1), et Vaim saaks anda seda, mida tahab („Sedamaid olin ma vaimus. Ning ennäe, taevas seisis troon, ja keegi istus troonil.” Il 4:2)… kus usklik pole enam ratsionaalne – logos´e abil ja käsu all, vaid rhema mõjusfääris – vaimu juhtimise all.

Läbikatsumine („Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma.” 1Jh 4:1), kõige tavalisemas mõttes, kas mõte on iseendalt, saatanalt või Jumalalt võib kindlaks teha umbes alljärgnevalt.
Ise: mõistuses aretatud, ratsionaalsed.
Saatan: lummav kujutlus, lämmatav, äkk-kujutlus, mõnikord on mõistus tühi, tegevuseta.
Jumal: seesmisest olemusest, pidev vool, valdavalt ka siis, kui oleme keskendunud Jumalale.

Siis saab katsuda läbi idee („Nemad on maailmast, seepärast nad räägivad nagu maailmgi, ja maailm kuulab neid.” 1Jh 4:5).
Ise: mõtleme õpitud asjade piires.
Saatan: negatiivse, hävitava, pealetükkiv, sageli hirmutav või (patu olemasolul!) süüdistav, eesmärk on moonutada Jumala tahe ja loomust, kontekstiväline Sõna moonutus; egole apelleeriv. Ei kannata läbikatsumist, ehk ilmsiks tulekut.
Jumal: õpetlik, ülesehitav, lohutav. Mõte kannatab avalikustamist.

Vilja (toote) uurimise meetodil (läbikatsumisel). Mis on tagajärjeks?.
Ise: mitmesugune.
Saatan: hirm, sund, ahelad, ärevus, etteheide, segadus, egoistlik.
Jumal: elustab usku, annab jõudu, elutahet, rahu, selgitust, tunnetust; aga teeb ka alandlikuks ja armulikuks.

Alustada võib sellest, kui kirjutame üles mõtteid (pea päevikut) ja analüüsime. Mõtted aga, mis on vastuolus, tuleb peast välja visata! Loomulikult ei kõnni mitte keegi päevik näpuvahel. Aga kui ma meenutan oma praktika algusaega, siis mul ikkagi oli väike taskumärkmik kogu aeg käepärast, kuhu ma siis sellelaadsed märkmeid kiiruga üles tähendasin. Nüüd ma seda enam ei tee, kuna vaim on arenenud, treenitud, ja ma tunnen ära Jumala juhtimise. Valdavalt saan kohe aru, kui Jumala Püha vaim hakkab minu südame vastu midagi rääkima ja siis veedan aega koos temaga (suhtlen). Panen kirja kõik selle, mida ta mulle õpetab, juhatab, räägib. Need on elu helged hetked.

Ma naudin neid koosviibimisi. Selle nimel tasub vaeva näha, sest see on võimas tunne, kui sa saad aru, et Jumal on koos sinuga. Mõnikord on need tundidepikkused kohtumised, mõnikord lühidad, otsekui sms-id. Kõike tuleb ette. Reeglina on Jumal see, kes pöördub inimese poole ja algatab osaduse. Seda võib juhtuda igal ajal. Mõnikord olen ma juba voodis, äsja palvetanud, ja korraga tunnen, et nüüd, Jumal hakkab rääkima. Tõusen kiirelt üles, ja vägi tuleb peale ja siis ta räägib. Mõnikord pikalt, kuid ta teeb tempos, et ma jõuan jälgida ta mõtteid. Kui ta tahab, et ma selle üles kirjutaksin, siis ta paneb tähele, et ma jõuaks seda teha. Ta ei kiirusta. Vahel, kui mul tekib küsimusi, siis ta selgitab, vastab. See on mitte monoloog, vaid dialoog. Ta on väga mõistlik, kannatlik ja põhjalik. Teinekord kestavad need „kohtumised“ tunde, kuid aeg lendab märkamatult kiiresti. Sageli Püha Vaim täidab mind pealaest jalatallani, teinekord tajun Jeesuse kohalolu. Aga ta pole ennast mulle veel nähtavalt ilmutanud. Sellest pole midagi, sest õndsad on need, kes ei näe, aga usuvad. Teinekord täidab ta mind oma väega nii võimsasti, et ma ei julge ennast liigutada tema väe all olles. See kestab üsna pikalt, kui Jumala vägi tuleb inimese peale. Kuid tunnistan, et ma ei otsi seda tunnet. Ma olen rahul kõigega. Jumala vaim saab asjad mulle ära räägitud ka tavapärasemalt, lihtsalt õpetades, juhendades, julgustades. Olen väga tänulik iga kohtumise eest, nii väga lähedase - erilise ligiolu ja võidmise eest, kui ka tagasihoidlikuma kohtumise eest, mis on enamasti dialoog Püha Vaimuga.

Püha Vaim on minu sees minu jaoks, kuid Ta on minu peal inimeste jaoks. Inimesed lootsid, et Peetruse vari teeb terveks, kuid varjul pole elustavat sisu, küll aga Püha Vaimu ligiolu põhjustas imesid. Võidmine on Püha Vaimu isiku avaldumine kogetavalt, ja see tähendab, et teda saab edasi kanda/anda ümbrusesse. Kui inimene kannab seda, siis ta ei peaks ootama mitte midagi muud kui üleloomulikku avaldumist. Sest see ongi Püha Vaimu loomupärane omadus, ta on üleloomulik.

Mida ma veel tahaks öelda? Rhema´t mitte ainult ei kontrollita logos´e põhjal, vaid see ehitatakse logos´e põhjal üles. Neid vastu võttes tuleks olla tähelepanelik just selles mõttes, et tuleks hoiduda rhema voolamise katkestamisest. Pärast jõuab mõtteid analüüsida küll ja küll piibli valguses.

Vahel ma jätan analüüsi vahele oma „raadiosaatja“ testimiseks, et teada, kas selle sagedus on ikka täpne või on mõni segaja vahele tulnud. Nõuka ajal segati "Ameerika hääle" kuulamist, kuid siis otsustasid ameeriklased, et nad enam ei kasuta kindlat sagedust, vaid nad edastvad signaali seda pidevalt muutes (lainetades), seetõttu tuli ka venelastel vaeva näha sageduse segamiseks. Saade oli ikkagi kuulatav. Mäletan väga hästi kui isa istus raadio juures nupp peos, peilides võimalikult täpselt, et selle saate heli oleks kuulatav. Inimesed õppisid selle ära. Ühel pool ameeriklased, teisel pool venelased ja nende vahel inimene. Kogemus muutis sõnumi kuulatavaks.

Enamasti olen veendunud kogemuste autentsuses. See tuleb vilumusest, saan aru, et see mõte on tõene. Jeesus valdas tehnikat. Peetrus sai lõpuks selle käppa. Et sai kohe tegutseda, et mitte öelda, et ei pidanud näpuga järge ajama pühakirja tekstides. See on omamoodi usu peal sõitmise kogemus. Hiljem, kui satun sama piibli teksti juurde, siis meenub: siin see on (!), tuttav mõte ning nüüd on see mõte kirjas siin! Lõpuks inimene õpib suhtlema oma Jumalaga, nii tekib usaldus saadu vastu. Kui tekib kahtlusi, siis tuleb uurida teksti, nagu Jeesus ütles: „Kirjutatud on.“ ja tsiteeris kirjakohta.

Logos annab absoluutse mõõdupuu, millega võib mõõta kõiki tõdesid. See toimub mõistuse toel, kus just mõistusel on õige koht. Mõistus on organ mis töötleb ja kontrollib mõtteid, kuid ei ole vahend, mille kaudu ilmutust saadakse. Ilmutus on üle-ratsionaalne, mitte irratsionaalne. Ilmutust kuulub meile („Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.” Rm 8:14) ja Jumala lapsed on juhitud vaimu kaudu. Arvan, et Jumal igatseb, et me ei kasutaks mõistust või vaimu, vaid me kasutaksime mõistust ja vaimu.

Kuidas teha nii, et meie oma mõtted Vaimust ette ei tormaks?