Tervitused kõigile sõpradele!

Meil on teile paar küsimust selle hooaja alguses. Nimelt:

• Millest te soovite lugeda kõige enam? Mis on teile kõige olulisem?

• Mida te peate veel oluliseks?

Te saate kirjutada oma ettepanekud selle postituse kommentaariks või kui te ei soovi avaldada oma kommenteeri, siis saate saata oma arvamuse otse e-maili peale :)

Ps. E-posti aadress on spämmi tõttu varjus, aga te leiate selle profiililt, kui te klikite lingil "Email". Vaata siit

Kõik ettepanekud on teretulnud!

Fotol: Andrus Norak

Üks sõber lahkus me seast,
ta polnud veel minemise eas.
Raske mõista, et ongi läinud,
oma tee siin ära käinud.
Kindel oli siin ta samm,
ei raugenud iialgi ta ramm.
Mida õppis, selgeks sai,
seda jagas seal kus sai.
Oma mõtteid kirja pani,
paljudel sest oli abi.
Armastust ta hinges kandis,
seda luules välja andis.
Sõna tähtsust hästi teadis,
mitmes vormis blogis seadis.
Olles rikas isana,
tundus väga visana.
Raskusi vist üksi kandis,
ainult Talle teada andis.
Kalal käis kuis jüngrid käisid,
sealsed hetked erilised näisid.
Kuid täna....... me langetame pea,
ja mõistame - Sind tunda oli tõesti hea.

24. juuli 2011

„Ja kui Taavet oli kõneluse Sauliga lõpetanud, siis oli Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge,“ kirjeldab piibel Joonatani ja Taaveti sõpruse algust. Joonatan tundis rõõmu Taaveti saavutusest, mis ta hingeliselt ühendas. Hingeline rõõm sünnib seal, kus kaks mõistust, teod ja eesmärki ühte langevad, kuid ei sünni mitte alati.

Sellised tugevad sidemed on harukordsed, sest vähe on neid, kes kogevad sügavat hingelist ühtsust ja rõõmu tundmatust inimesest. Et tekiks selline sügav suhe, peab inimestes olema veel midagi kui lihtsalt sümpaatia.

Et tunda siirast rõõmu teise saavutusest, ei saa olla enesekeskne ja kade. Kes tunneb rõõmu inimestest, selle rõõm on mitmekordne võrreldes enesekeskse inimese rõõmudega. On suur vahe, kas sa rõõmustad enda saavutustest või suudad siiralt rõõmu tunda ka teiste inimeste elu ja edu üle. Avatud hingega inimestel tuleb rõõm teiste kaudu.

Selliste inimeste elu rikastavad perekonnaliikmed, paljud sõbrad, tuttavad ja ka lihtsalt võõrad inimesed tänavalt. Neid inimesi kirjeldatakse raamatutes, muusikas, kunstiteostes. Nad on õppinud vabanema egoismi kammitsast, mis takistab hingel rõõmu tunda. Nad on avatud hingega avatud suhtlejad, mistõttu neile on avatud palju suuremad rõõmud. Selline siiras rõõm on tingitud poolehoiust ja mõistmisest, mida sageli tajutakse vastastikku. Kuid kuningas Saul ei armastanud Taavetit nagu oma hinge. Me teame, et Saul hakkas Taavetit taga kiusama, sest Sauli hing oli kade.

Sauli poeg Joonatan võttis ära oma ülekuue ja andis Taavetile, nõndasamuti oma muud riided koos oma mõõga, ammu ja vööga. Joonatan väljendas oma poolehoidu ja oli valmis loobuma positsioonist ning varast, sest Joonatan armastas teda nagu oma hinge. Kui Saul plaanis Taavetit surmata, siis tuli Joonatan ja ütles Taavetile: mida sa igenes soovid, seda ma teen sulle!

Hing toitub rõõmudest. Kui sa armastad inimesi nagu oma hinge, siis see ühendab sind nendega ja su hing saab rõõmsaks.

Evengeeliumitest leiab üleskutsed südame, vaimu ja elu uuendamisele, üleskutse armastuse ja ligimese teenimisele, pühadusele, kõige andeksandmisele, kuid ei leia sealt üleskutset kättemaksuks, kurjuseks, vihkamiseks ja vägivallaks.

Kristus tõi mitmeid näiteid vaenlastest:

Salajased vaenlased.

Keda ümbritseb ebasõbralikkus, sest nad on täidetud vaenulikkusega teie suhtes, kuid mitmetel motiividel kuni teatud ajani ei ütle nad seda välja ega avalda seda verbaalselt, kuid te tunnete mitteverbaalselt, et ainuüksi nende miimika, kehakeele ja vokaalsuse, hääletooni järgi, nende parakeel peegeldab ebasõbralikkust või teist üleolekut.

Kuidas kristlane peaks temaga käituma? "Armastage oma vaenlasi," ütles Jeesus.

Avalikud vaenlased.

Kuid on vaenlasi, kes avaldavad meile oma halbu tundeid. Nad vihkavad meid. Nende sõnumid edastavad kõneleja hoiakuid ja ja tundeid meie suhtes. Nende häälekõrgus ja rütm reedavad metasõnumeid, mis provotseerivad konflikte. Negatiivsete metasõnumite vastu on raske end kaitsta. Nad on pseudokuulajad, kes ammutavad vajalikku rünnakumaterjali. Nende sõnumid on risustatud sarkasmist, nende viha esineb varjatud kujul, nad kasutavad sina-sõnumit. Nad vihkavad meid, ei soovi meid näha, nad väldivad kohtumist või otsivad kohtumist et teha mõni alavääristav "kompliment".

Kord kui ma tunnistasin kuidas Jumal räägib läbi laste, siis see vallandas kadeduse nendes, kellest seda küll mitte kunagi ei osanud oodata. "Ma tahan ehitada suurt kirikut. Ma tahan ehitada ka maale kirikut" ütles ootamatult mu 3 aastane poeg ühel teenistusel. Kui ma sellest koguduse ees rääkisin, siis pärast öeldi mulle: "Sina ehita oma kirikut, meie ehitame siin orelit!"

"Õnnistage neid, kes teid vihkavad?" ütles Jeesus. Õnnistage ja tehke head. Otsige võimalust teha heategu, olge kasulikud. Siinkohal ei tähenda see seda lauslollust, kui kirikutes palutakse õnnistust riigi juhtidele, olukorras kui need ekspordivad maale homondust ja teisi pseudoväärtusi. Jumal ei oota selle õnnistamist, sest see on läbi ja lõhki väär!

Vaenlased, kes tegutsevad.

On vaenlasi, kes ilmutavad end tegude läbi - tulevad käsitsi kallale, peksavad füüsiliselt, kiusavad taga, tekitavad lõhesid ja avalikku vaenu. Pange tähele! Kaasa arvatud ka need, kes tekitavad lõhesid koguduses.

Mida me peame tegema taoliste solvajate ja tagakiusajatega? "Palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad," õpetab Jeesus. Ärge otsige kaastunnet oma vaenlaste juurest, seda te sealt ei leia. Ärge tehke nendega koostööd, vahest nad häbenevad ja parandavad meelt. Aga ärge kaevake inimestele. Inimestel on vähe seda, millega teid aidata. See ei tähenda seda, et te ohu korral ei peaks pöörduma politseisse. Seda kindlasti. Kuid pöörduge tõelise abi poole, palvetades nende eest! Kui teid jälitatakse nagu Paulus, siis palvetage nagu Paulus. Paulus pidi teadma mida teha, sest ta oli varem innukas kristlaste tagakiusaja - Saulus, kellest sai pöördumisel Paulus. Isegi kui käes on teie viimne hetk, siis palvetage nagu Stefanos.

Jeesus avaldas saladuse, mispärast on vaja palvetada oma vanelaste eest.

Et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas, sest tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale, kirjutab Mt 5:45.

Ainus relv, vahend ja meetod, mis peab olema vaenlaste vastu, on armastus!

Tean kui raske on armastada, kaasarvatud vaenlasi armastada. Kerge on armastada neid, kes teid armastavad. Kuid täiesti loogiline on ära pöörduda neist, kes teid vihkavad, solvavad, kes teie head nime häbistavad, teist kõiksugu valet ja laimu taga räägivad, tagakiusavad, taga räägivad ja häbistavad, põhjustavad teile kannatusi ja mõned on valmis teilt võtma ka elu. Niisugused on meie arutlused. Jumala juures kehtib siiski ülem loogika.

Jeesus ütles, kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki teinud sedasama. Kui te lahkesti tervitate neid, mida iseäralikku te siis teete. Aga kui te vaenlasele lahkesti räägite ja südamlikult naeratate, siis te olete täiuslikud, nõnda nagu teie Isa taevas. Isa on täiuslik. Mt 5:46:48 kirjutab sellest.

Armastus on veenvam igast loogikast. Meie inimlik loogika on veenev mõistuse jaoks, kuid mitte alati südame jaoks. Armastus saavutab rohkem tagajärgi kui loogika. Ka kõige loogilisemad argumendid tuleb katta armastusega või need ei saavuta eesmärki. Jumala loogika ja Jumala armastus käivad käsikäes.

Vaenlased teevad meile parema teene kui sõbrad! Miks?

Sest sõbrad ei juhi meie tähelepanu meie puudustele, vaid ütlevad vaid head. Vaenlased aga toovad häbematult ja armutult meid peegli ette, milles me näeme end tõelises valguses ja mida me ei taha näha.

Vaenlased on meile vajalikud kasvõi ainuüksi sellepärast:

• purustada meie maskeeritud uhkus,
• lüüa maha meie isiklik üleolekutunne,
• lüüa maha meie enesearmastus.
  

Mõnikord me ajame vanlastega segi neid, kes meile tõtt räägivad ja püüavad meid valesti valitult teelt tagasi hoida. Ma näen seda eriti lähedaste inimeste suhetes. Sageli naised on märksa tundlikumad ja annavad meestele head nõu, aga mehed ei taha seda kuulda võtta. Mida lähedasem inimene on, seda vähem võetakse kuulda. Kuid lähedased pole meie vaenlased. Paulus kirjutas galaatlastele: kas ma olen nüüd saanud teie vaenlaseks, et ma olen teile tõtt öelnud?

Pole mõistlik lugeda oma vanlaseks inimesi, kes teid toidavad vaimulikku toiduga, vaimulikke töötegijaid. Kes on meie täiesti arusaadad võistlejad, konkurendid. Niisugune eksitus tekitab andekate vendade vahel kadedust ja mitmesuguseid arusaamatusi. Eriti aga väljendub see arusaamatustes, mis avaldub denominatsioonide vaheliste suhete pinnal.

Lõpuks on väga oluline isiklikud vaenlased liigitada põhjuste järgi:

• kas nad on saanud meie vaenlaseks isiklike vigade ja möödalaskmiste tõttu, sest keegi pole veatu, kõik on inimesed ja inimesed on ekslikud;

• või ei meeldi neile meie kristlikud veendumused.
  

Peetrus kirjutab: kes on, kes saab teile teha kurja, kui te olete innukad tegema head? Aga kui te peaksite kannatama õiguse pärast, siis olete õndsad. Parem on head tehes kannatada, kui see on Jumala tahtmine, kui kurja tehes. Aga olge rõõmsad! "Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim. " (1Pt 4:14) See on see sama vaim, kes hingas Kristuse peal: "Ja tema peal hingab Issanda Vaim, tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim." (Js 11:2) Rõõmustage, sest te ei ole üksi! Jeesus on teiega :)

"Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin" kirjutab eestikeelne piibel Jh 14:15. Kreeka keelne piibel kirjutab, kui te armastate mind, siis pidage mu käske. Teil on agape, kui te peate käske!

Selleks et olla Jeesuse sõber, on vaja esiteks agape - Jumala armastust. See on sõbra tunnus. Kui te teete, mida ma käsin, siis te olete sõbrad! See on minimaalne nõue. Kui teil agape puudub, et suuda te midagi teha. Kellel on agape, annab elu oma sõprade eest! See on maksimaalne nõue. Maailm tunneb sõpru häda järgi (Sõpra tuntakse hädas), Jeesus tunneb sõpru armastuse käsu järgi. Maailm ütleb: sõpra tuntakse hädas. Jeesus ütleb: kui te peate minu käske.

See kirjakoht selgitab sõpruse alused selgelt. Iseloomuomadus "sõbrad", kohaldatakse Kristuse jüngritele ja kuulub mitte ainult tema apostlitele, vaid kõigile:

• kes Kristust armastavad,
• usuvad temasse ja
• on nõus talle alluma.

Kellele Kristus on ilmutanud end sõbrana ja elades oma elu sõprade jaoks. Sest see näitab selgelt, et ta elab kooskõlas temast avaldatud vanade kirjadega, elu on kooskõlas tema isikuga, kellele oli määratud anda oma elu meie eest, mis tuleb tema suurest armastusest, mille ta on valmistanud neile, kes käivad tema järgi rõõmsalt ja kuulekat.

Sõprust ei tunta sellest, et te teete seda, millest Kristus on huvitatud, et olla Kristuse sõber; et peaks täpselt järgima kõiki tema käske ja eeskuju, mida ta teinud on, vaid sõpruse motiiviks on armastuse printsiip. Agape! Ja kui keegi tahab olla Kristuse sõber, siis tuntakse teda armastusest. Piibel ütleb, et teil ärgu olgu mitte ühtegi võlga, kui võlg armastada. See tähendab, et meie sõpruse motiiviks ei saa olla teenete kogumine. Mis mõjutab inimestevahelisi suhteid. "Ma olen sulle nüüd teene võlgu" öeldakse vahel. See ei ole agape. Jumalat ei saa kinni maksta. See ei ole armastuse printsiip. Aga Kristuse sõber annab oma elu sõbra eest. Kuidas sõber saab selle eest tasuda?!

Kristuse sõbrad tunneb ära armust. Arm on teenimata soosing. Mida ei saa kuidagi tasuda. Kristuse sõbrad surevad sõpruse nimel ja nende motiiv asub südames, see on agape armastus.

"Aga ka teie vanemad ja vennad ja sugulased ja sõbrad reedavad teid ja lasevad mõned teie seast surmata" Lk 21:16. Teie rõõmustage! Hõisake, sest see on Jumala arm, kui teid Kristuse pärast taga kiusatakse, kirjutab piibel. Kristus ei reeda oma sõpru mitte kunagi!

"Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest" 1Jh 3:16. Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Temas on agape! See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked.

„Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist“ (1Ts 4:9)

Pühakiri eristab neli vendluse liiki.

1) Aadama järeltulijad, vennad põlvnemise poolest.
2) Ühe ema lapsed, ühe pere liikmed, ühe ema ja isa lapsed: Kain ja Aabel. Iisak ja Jaakob jpt.
3) Aabrahami järeltulijad, Aabrahami sugu, vennad ümberlõikamise ja tõotuse poolest.
4) Vennad vaimu poolest, Kristuse vere läbi, uuestisündimise poolest, ühe vaimuliku perekonna lapsed, „Jumala lapsed“, Kristuse elava koguduse liikmed.

Nimetatud sugulusliikidest on vaimulik sugulus kõige kõrgem, mis inimesel maises oludes on võimalik saavutada.

Oma sugulaste vastu me tunneme täiesti loomulikku armastust „ega hoidu oma ligimesest“ (Js 58:7). Jumal ei võta meilt ära sugulustundeid ja suhteid, vaid tugevdab ja laiendab neid, tuletades meile meelde, et peale sugulaste on olemas veel lähedased (ligimesed), kes samuti vajavad meie tähelepanu, hoolt ja halastust ning armastust. Aga armastus vendade vastu Kristuses või vennaarmastus – on eriline armastus, mis ületab armastuse sugulaste ja lähedaste vastu. Sellel on igavene aspekt. „Igaüks kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla... kes aga ütleb: „Sina jäle!“, peab minema tulepõrgusse,“ ütleb Jeesus ja peab silmas vendi vaimu poolest (Mt 5:22). Vennaarmastuse tõttu tekivad tülis perekonnas, kui keegi armastab oma venda vaimu poolest enam kui pere liiget. Seda hoiatab pühakiri. Sellist laadi tülid või pere liikmete vaenamist on saanud kogeda suuremal või vähemal määral kõik inimesed pärast seda, kui neist said kristlased. Kuid tuleb rõhutada, et vennaarmastus mitte ei lähe vastuollu pere liikmete armastusega, vaid ületab sugulaste armastuse, on sellest suurem. Usklike seas tuntud nime all – vennaarmastus, on eriline armastus, mis ületab armastuse lähedaste vastu.

Jumala poolt antud ligimesearmastuse käsk anti kogu inimkonnale, aga vennaarmastuse käsk Kristuses on antud ainult piiratud ringile inimestele, kes on sündinud Püha Vaimu läbi – Kristuse järgijatele ja jüngritele, kristlastele (vrd Ap 5 salmid 32 ja 33 ja nt ka Ap 7:51 või Ap 8:21 või Tt 1:16).

Tuleb veel tähele panna, et vana käsk käsib ligimset armastada kui iseennast, siis uus käsk käsib üksteist armastada mitte nii kui iseennast, vaid nii, kuidas Kristus meid (jüngreid) armastas, „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ Jh 13:34.

Vennaarmastus põhineb uutel suhetel Jumala ja inimese ja inimene ja Jumala vahel.
See on antud neile, kes on Jeesuse oma ellu vastu võtnud, kes usuvad Ta nimesse; kes pole sündinud mitte vere läbi ega mehe tahte läbi, vaid Jumalast uuesti sündinud; mitte kaduvast seemnest, vaid kadumatust seemnest Jumala Sõna läbi, mis on elav ja püsib igavesti. Sünnitades meid tõe sõna läbi, et me oleksime tema loodute esmasündinud, et me saaksime osa Tema jumalikust loomusest. Lühidalt see kokkuvõetuna oleks: Uus käsusõna vennaarmastuse kohta on antud uuele inimesele – uuele loodule Kristuses.

Kuidas me peame vendi armastama, vastab Kristus: nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!

Ainult uuestisündinud jumalalaps on võimeline otsustama, hindama adekvaatselt, kuidas Kristus meid on armastanud (isiklikult). Ta armastas meid erilise, kustumatu armastusega. Jumala silmis, me hääbumisele määratud patused polnud väärilised isegi mõtlema, tahtma, paluma või ootama Temalt armastust eneste vastu. Jeesus armastas meid teenimatult – kaastundest. Kristuse armastus on ilmutatud inimesele Jumala initsiatiivil, lähtus Temast kui õnnistus. „Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest” 2Kr 8:9.

Jeesus armastas meid kustumatu armastusega. Ta ütles: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” (Jh 15:13). Ent Kristuse armastus meie vastu pole võrreldav enam armastusega sõprade vastu, sest ta jättis oma elu meie eest, (nb!) kui me alles olime Jumala VIHAALUSED, Kristuse VAENLASED oma meelsuse poolest, tehes kurja, nii selgitab kiri Koloslastele 1:21. Me ei olnud sõbrad, vaid võõrdunud! Jumala sõna annab meile mitmed põhjendused, miks me nimelt just nii peame oma vendi vaimu poolest armastama.

Armastus ei või piirduda pidulike jumalateenistustega ega hinge õilsate tunnetega. Ta otsib oma väljendamist elus ja inimeste teenimises. Tõsine kristlane ei oota armastust mitte teistelt inimestelt, ta saab selle Jumala käest ja siis kiirgab selle kõigi ümberolijate peale. Infoajastu maailm on täis kannatajaid, kes vajavad isiklikku abi. Internet on täis ebaõigluse, abituse, lootusetuse ja meeleheite ohvreid.

Ehe kristlane, kes on saanud oma elus uuestisünni kogemuse, ei hakka inimestelt küsima, mida ta peab tegema. Sest armastus, mis on saanud tema elu liikumapanevaks jõuks, tingimata näitab talle, mida ta peab tegema. Ta ilmutab sügavat huvi inimese vastu. Armastus õpetab teda, kuidas kõige paremini läheneda ka kõige kivisemale inimsüdamele. Sageli kinnisele ja külmale, kõigi vastu umbusklikule eestlasele ja kõigis inimestes pettunud südamele ning kuidas talle osutuda mõistmist, osavõttu ja armastust, abi, andes nõu nii vaimulikes, füüsilistes kui ka materiaalsetes asjades.

Kristlane vaatab ligimese peale kui teisiku peale. Ta soovib inimest juhatada sama tõe, armastuse ja rõõmu allika juurde, millest ta isegi jõudu saab. Kristlane on veendunud, et kui ta inimese Jeesuse juurde juhatab, et sellega ta armastus ei vähene vaid suureneb.

Kristlus ilma armastuseta ligimese vastu on ilma tegudeta kristlus – vale kristlus.

Krist(l)us ilma armastuseta on antikristus. Selles on vaid vorm, kuid puudub sisu – elu. Pole kahtlustki, et antikristse vaim tegutseb ka infoajastul ja püüab panna krislasi kõrvale heitma, mis on seotud halastusega. Selline vaim on taandunud evangeeliumi üksnes intellektuaalseks sõnumiks, - religiooseks vormiks, armsaks jumalateenistuseks. Kuid Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses, see tähendab: halastus. See on üleloomulik kohtumine Jumalaga ja tema headuse mõju inimeste peale. Kui aga kristlus on taandatud inimese mõttevõimesse, siis on ligimesearmastuse sihik vale, mis ei suudagi märki tabada. Me ei saa rääkida kogu aeg minevikus „halastaja samaarlane läks välja,“ vaid me peaksime nõudma, kust võib leida halastaja samaarlast täna? „Jah see kõik on väga kena, te räägite minevikust. Kuid täna, mis ma peaksin tegema? Siin ja praegu.“

Psühholoogia õpetab, et armastus on tunne, mis lähtub soovist teha head teisele, ootamata seejuures mingit kasu endale.

Kas kristlase armastus ligimese vastu on niisugune?

Tavaliselt me armastame neid, kes meile meeldivad, peame kalliks (väärtuslikuks) inimesi, kes meile on kasulikud, keda me võime oma väikeste maiste eesmärgide saavutamiseks ära kasutada. Me nii väga ei soovigi armastada ligimest. Pigem ootame, et eestlane armastaks kristlast. Nii nagu eestlane ootab, et venelane armastaks eestlast talle samaga vastamata. Mugav on mitte armastada , vaid olla armastatud. „Ikkagi inimene!“ on eestlasesse nii sügavalt sisse vajutatud arusaam armastuse olemusest. Meeldiv on olla ümardatud. Suhtumine - vastikud lehmad... tuiavad siin ringi! – imbus eestlase südamesse.

„Oh neid eemalepeletavad ja haisevad kodutud! Mis kasu me saame asotsiaalidest?! Äkki saame mõne nakkuse?“

Kuid Jumala käsk ligimese kohta ei käsi ligimest mitte meid (loe: kristlast) armastada, vaid käsib meid armastada ligimest.

Meie armastuse puudumine ligimese vastu võib teda kurvastada vaid lühikest aega, siis kui me ise pidevalt sellises kahetsusväärses vaimulikus seisundis viibime. Hirmus on see, et ilma armastuseta ligimese vastu me ei ole inimesed, vaid hingetud skulptuurid, isegi raidkivides on rohkem elu.

Apostliteagse kristlaskonna kohta võis öelda, et nad kiitsid Jumalat ja leidsid armastust inimeste silmis (Ap 2:47) Infoajastu hingetul kristlaskonnal napib Jumala kiitmist ega ei leia ka armu eesti rahva silmis.

„Nemad oskavad armastada vaid surnuid“ ütles Puškin oma teoses Boriss Godunov (1825). (prototüüp Godunov oli tatari päritolu bojaar Ivan Julma õukonnast) „Meil peale kadunute mitte kedagi haletseda ei osata“ ütles Maksim Gorki. Miks on nii, et kadunud oma elu jooksul ei kuule häid sõnu neilt kõigilt, kes tema avatud puusärgi juures peavad pikki kõnesid tema suurtest teenetest ja lugematustest väärtustest.

Tõeline ligimesearmastus terav ja läbitungiv. Ta ei tõmba enesele üleüldist tähelepanu, räägib endast vähe, kuid saadab korda palju ja mida sügavam ta on, seda vaikivam. Tõeline ligimesearmastus on nagu päike, mis mitte ainult ei valgusta, vaid ka soojendab, mis jääb püsima ja valgustab inimesi tõega ja soojendab püsivalt armastusega.

Keegi on kunagi öelnud, et näita mulle kes on su sõber ja ma ütlen sulle kes sa oled. Kreeka algkeeles sõna plesion tähendus on „sõber“. See tähendab, et meil pole mitte üksnes kohustus aidata ligimest, vaid kristlasel on eesõigus pidada inimest oma sõbraks. Kes siis sõpra ei armasta?! Armasta oma sõpra nagu iseennast! Jeesus ütles „Ja armasta teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armasta sõpra nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.“

„Kes neist kolmest oli sinu arvates sõber inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seaduse tundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!“ Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülessehitamiseks (Rm 15:2).

Jumal lõi inimese armastusest, valmistas ta armastuses, ja armastuse jaoks.

Inimest luues oli Jumalal kolm kavatsust.
1) Inimese läbi ilmutada oma isalikku armastust terve inimkonna vastu.
2) Anda igale inimesele võimalus oma armastuse avaldamiseks Jumala vastu.
3) Teha inimestele tuntavaks karjuv vajadus vastastikkuse armastuse järele.

Nende eesmärkide saavutamiseks määras Jumal perekonna, kus pidi kõigepealt avalduma puhas abikaasadevaheline armastus. Hiljem kasvama sellest armastus laste vastu, vanemlik armastus. Ja arenema siis sõbralikuks perekonna armastuseks vendade ja õdede vahel. Mis ühinenult pöördub ühtseks, üldiseks armastuseks Jumala vastu. Seda sama mõtet arendab ap Paulus analoogias Kristusest ja kogudusest, vt Ef 5:25, 28.

Hämmastav on see, et vanemliku kiindumusega on varustatud ka loomad, samas nimetatud instinkt on piiratud ajaga, s.t vajalik niikaua, kuni pojad on füüsiliselt iseseisvad. Ent inimesel säilib nimetatud vanematevaheline armastus kuni surmani, kauem veel.

Põhijoontes on inimene loodud armastuse jaoks kolmes aspektis.
1) Jumala vastu.
2) Perekonna vastu.
3) Ligimese vastu.

Siinail antud käsuseaduse nõuded olid kahel tahvlil:
vasakul neli nõuet, mis reguleerivad inimese suhet Jumalaga;
ja paremal nõuded, mis sätestati suhtlemiseks omavahel ehk siis ligimesega.

Mõlemad lauad kirjutavad ühest ja samast armastusest Jumala ja ligimese vastu, kõik see sai maailma seadusandluse aluseks, mille abil peaks olema juhitud kogu inimsugu. Need printsiibid said ka kristluse aluseks (vt ka ap Johannese kirja 1Jh 2:7-11; 3:11,12).

Eedeni aed. Aadam rikkus esimest poolt ja Kaint teist poolt, kui tappis oma venna. Temas oli kadedus saanud võitu oma lihase venna armastamisest.

Nüüd saatan ajas tüli ja külvas vaenu meie ja ligimese vahele. Võibolla ei taha mõned tunnistada, kuid me pärineme ühest perekonnast, et see inimkond on sündinud ühest isast ja emast (Ap 17:26-27). Lihtsalt - Aadama läbi on kõik sugulased. Mina olen vahel nimetanud ennast Noa sugulaseks, siiski pean enese esivanemaks Aadamat. See selleks.

Kõik inimesed omavad ühtesid ja samu vaimulikke ja füüsilisi iseärasusi, sama keemia. Kõik sünnivad ühel viisil, kasvavad, arenevad ja lõpuks surevad. Inimene on ainus olend (liik) maa peal, kes omab isikupärase kõne, huumori ja naeru.

Inimene, ükskõik millisest rassist, omab:
-mõistust, millega otsust langetada;
-südant, milles on tunded;
-tahte, mis oskab valida;
-hinge, mis on surematu.

Kõik rassid omavad kaastunde, kahjutunde, südametunnistuse, lootused ja püüdlused, ühesuguse religioosse instinkti ja universaalse kalduvuse palveks ja on ühetaoliselt vastuvõtlikud armastuse, sõpruse, rõõmu, rahu, headuse, õrnuse jpt tundeilmingute suhtes. See on imeline!

Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid vaatab inimese südamesse, võiks kokkuvõtvalt öelda (Ap 10:34). Kuid Jumal pole mitte ainult ühe inimesest (ühest verest) lasknud sündida kogu inimkonda, vaid ka ühe vere läbi – oma poja Kristuse läbi on ta ka lunastanud kogu inimkonna. Olles nõnda ka uueks loodud - uus loodu - Jumala laste teine vaimulik perekond.

Kahte inimest, keda ühendab lähedane vaimne suhe, nimetatakse sõpradeks. Sõprus võib esineda nii sama soo esindajate kui ka vastassugupoole vahel, kellel kõigil on õnn tähistada täna Sõbrapäeva! Palju õnne – valentinid! Sõpruse puhul puudub valdavalt igasugune seksuaalne külg. "Sõprus pole rikutud südamete jaoks" (Voltaire). "Sõprus valitseb ainult heade inimeste vahel" (Diogenes). „Suurimaks õnnistuseks on meeldiv sõber“ (Ovidius). "Sõprus on ühiskonna täiuse ülimaks astmeks" (M. Montaigne).

Sõprus Jumalaga, on Jumala riigi täiuse ülimaks astmeks. Jeesus ütles: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.“ (Johannese evangeelium 15 ptk 12-14 salm) Ja Jeesus andis elu kõigi inimeste eest. Suurim armastus on väga harukordne, kuid tõeline sõprus on veelgi harukordsem.

„Võida enesele sõpru heade tegudega. Selles seisnebki tõelise sõpruse mõte“ (Abul-Faradj). Jumal pakub oma sõprust kõigile! Aga Tal on üks tingimus. Ta ei vaja inimeselt midagi. See on tasuta! Inimesel pole midagi sellist, mida ta saab Jumalale ära anda, et Tema sõprust võita. Aga Jumal ootab inimeselt lugupidamist. Kes armastab oma ligimest, selle sõber on Jumal. See inimene on õnnis. „Sõprus ei vaja orja ega käskijat; sõprus armastab võrdsust“ (I. Gontšarov). Ta on AINUS Jumal, kes inimestele pakub oma sõprust. See ainulaadne viis, kuidas inimene saab olla Jumalaga teine mina (võrdne!). "Õige sõber on teine mina" (Zenon). ´Õnn on olla Jumala sõber, veel suurem õnn on omada sõpra kes on Jumal!

„Õnnelik on too päev, mil kohtad ustavat sõpra“ (N. Tihhonov). Jumal on ustav - ega vea mitte kunagi alt oma sõpru. „Oma Jumalaga ma hüppan üle müüri,“ ütles karjapoiss Taavet (Psalm 18:30). Sõprus Jumalaga annab tiivad!

Lennukat Valentinipäeva!