Miks Jeesus äratati üles just kolmandal päeval? Jeesus ise äratas Laatsaruse üles alles neljandal päeval, Jairuse tütre samal päeval kui ta suri. Naini linna noormehe osas jääb see teadmata, aga võib arvata et ta maeti vähemasti järgmine päev. Surnud maeti üsna kohe, eriti, kui ees oli shabbat e laupäev, siis kiirustati matusega nii, et enne seda saaks see korraldatud (nii ka näiteks Jeesuse matmine, et ihud ei jääks ristile hingamispäevaks - sest see hingamispäev oli suur püha). Inimese keha olukord muutus väga kiiresti kuuma ilma tõttu. Marta ütles Jeesusele, et Laatsarus juba lehkab, mis oli tunnuseks, et surm on ihu muutnud ning olukord pöördumatu. Kuid mitte Jumala jaoks. Ometi Jeesus oli surnud kaks päeva ja äratati üles kolmandal.

Jeesus hakkas jüngritele õpetama enda surmast ja ta ütles seda mitmel korral, et ta tapetakse ja tõuseb kolme päeva pärast üles. (Mk 8:31, 9:31, 10:34; Mt 16:21, Lk 9:22, 18:33) Kuid piibel kirjutab, et neile aga see ütlus (rhema) jäi arusaamatuks ja nad kartsid temalt seda küsida. (Mk 9:32) Ta rääkis seda üsna avalikult ja te kõik teate seda, kus Peetrus viis ta selle õpetuse tõttu kõrvale ja hakkas teda noomima. Uskumatu, eks ole! jünger noomib õpetajat. Kuid Jeesus sõitles Peetrust "tagane vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!" (Mk 8:32) Luukas kirjutab, et jüngrid ei mõistnud sellest midagi ja see sõna (rhema) oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Lk 18:34

Markus kirjutab, et ta tõuseb kolme päeva pärast üles, et sõna oli rhema ehk siis mitte logos. Kui te vaatate eesti keelse piibli all lisatud viiteid teistele kirjakohtadele, siis nende salmide all tõepoolest te ei leia midagi, mis viitaks prohvetitele või Vana Testamendi kirjakohtadele. Eesti keelses piiblis neid lisatud ei ole. Seetõttu võib öelda, et see on teatud mõttes veel täna peidetud eestlaste eest. Samuti ei mõistnud seda kirjatundjad ja variserid, aga tegelikult oli neil põhjust seda teada küll. Tegelikult oleksid pidanud ka jüngrid seda teadma. Sageli õpetatavad meie kirikute vaimulikud, et ülestõusmise õpetus tuleb Psalm 16 alusel, aga tegelikult see ei anna selget vastust, miks Jeesus õpetas endast just seda.

See fakt kolme päeva suhtes on selgelt kirjutatud üles ja ei ole üldse raskesti leitav, aga peab nõustuma, et see ON peidus. Seda ta tõesti on. Jüngrid kartsid küsida, aga kui nad oleksid seda uurinud, siis Jeesus oleks pidanud neile selgitama, et kogu õpetus ei olegi rhema, vaid osaliselt on see logos ehk üles kirjutatud ka vanades kirjades. Seda siiski osaliselt, seetõttu võib seda õpetust üldistades siiski määratleda kui rhema, mille Jeesus sai läbi Püha Vaimu. Samal moel saame ka meie kõik sõnumid, mis osaliselt on piibli tekstidest, kuid mingi osa sellest tekstist on uus sõnum ehk rhema. Niisiis, kuidas Jeesus teadis, kui kaua tal tuleb olla surnud enne, kui teda Jumal üles äratab.

Nagu juba ütlesime, siis eesti k piiblitõlge on selle peitnud eesti kristlaskonna eest juhul, kui eestlased seda kirjakohta ei loe heebrea keeles. Kuidas on see kirjutatud eesti k pühakirjas? "Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval ta aitab meid üles ja me võime elada tema palge ees." (1997 a tõlge) Selle salmi kirjutab Juuda kuningriigi viimane kuningas prohvet Hoosea juba seitsesada aastat enne Kristust! (Ho 6:2) Järgmises salmis ta jätkab, et meil tuleb püüda tunda Issandat. Seda teeme ka meie. Püüame teda ära tunda ja mõista. Kuid nii eksitav Hoosea salmi eesti k tõlge teeb sellest tõepoolest omaette väljakutse. Ilma Püha Vaimu abita on seda üsna raske märgata ja mõtet taibata.

Kuidas Hoosea tekst tegelikult ütleb? "Kahe päeva pärast ta äratab meid ellu, kolmandal päeval ta äratab meid üles ja me elame tema ees," on sõna sõnalt selle tegelik mõte. Inglise keelses piiblis (KJV) on see tõlgitud järgmiselt: "After two days will he revive us: in the third day he will raise us up, and we shall live in his sight." (Ho 6:2)

Ei ole ühtegi teist konteksti, millega see Hoosea ettekuulutus võiks olla sobilik, kui vaid Jeesuse enda õpetusega, kus ta tõepoolest oli kaks päeva surnud ja kolmandal päeval äratas Jumal ta üles.

See on nii ilmne, et selle Jeesuse õpetuse saab vastuvaidlematult siduda Hoosea ettekuulutusega. (Ho 6:2) Jeesus ju tuli meid ellu äratama ja tegi seda kolme päevaga! Ta ütles variseridele veel seda, et ta võib Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada. Jh 2:19 Jeesus vastas: "Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!" (vt ka Mt 26:61, Mk 14:58)

Tõepoolest, meie ihud on nüüdsest Jumala Püha Vaimu templid (1Kr 6:19) ja templiteenistusele tõmmati kriips peale Jeesuse surma päeval, kui templi vahevaip kärises keskelt lõhki. (Lk 23:45) Kuid nagu me kõik teame, siis Jeesuse prohveteering seoses templi saatusega täitus ka selles osas, et selle kividki tassiti minema aastal 70 pKr, kui roomlased vallutasid Jeruusalemma, siis nad põletasid templi ja viisid kivid minema. See selleks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Jeesus ei saanud kolme päeva suhtes rhema sõna, vaid see oli juba üles kirjutatud Hoosea raamatus ja nii imelik kui see meile ka ei tundu, siis jüngrid ei teadnud seda pühakirja sõna ja isegi kirjatundjad ja variserid ei osanud seda seostada Jeesuse õpetusega, mis oli: "Ja Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma." Mk 8:31 Aga inglid teadsid seda. (Lk 24:7) Kes ülestõusmise päeval kohtasid jüngreid ja jüngrid olid imestunud juhtunu üle, et tõepoolest, et Jumal äratas Jeesuse surnuist üles kolmandal päeval! Haud on tühi. Siis tuli naistele meelde Jeesuse sõnad (rhema). Lk 24:8

Kogu ristilöömise süüdistus seisneb Jeesuse staatuse ümber ja see on isegi valitseval võimul aru saadav, kuid neile oli Jeesus taevane kuningas ja selles ei nähtud mingit süüd ega ohtu Rooma võimule. Johannes kirjutab üles oma evangeeliumis kogu ristilöömise süüdistuse dialoogi 18 ptk alates salmist 33. Selgub et ta ongi kuningas, aga temalt oodatakse vaid seda, et ta tunnistaks ennast selle staatuses süüdi, kuigi selles mingit süüd ei ole ja seda rõhutab ka Pilaatus. (Jh 18:38)

Selles dialoogis selgub, et Jeesusel on kuningriik (s 36). Pilaatus ütleb siis, et ta on siis IKKAGI kuningas. Kuningas ei saa olla keegi, kellel ei ole kuningriiki. Ent Rooma õiguse järgi ei saa süüdi mõista kedagi, kellel see kuningriik on taevas. Seda mõistsid isegi tavalised rooma sõdurid, kes Jeesust tervitasid: tervist, juutide kuningas. (Jh 19:3)

Pilaatus kuulab Jeesuse üle mitu korda, et selles olla veendunud. Ta ütleb ka juutidele kaks korda, et ta ei näe mingit süüd. (Jh 18:38 ja 19:4) Kui Pilaatusel oli sisemine veendumus, mille põhjal iga kohtunik peab ka täna tegema otsuse, siis piibel kirjutab, et ta "kartis veel enam," kui ta sai aru ning ta siiski austas jumalaid sh juutide Jumalat, vaatamata sellele, et ta isiklikult Juutide jumalat ei saanudki teenida; ometi ta teadis, et see kaasus on naljast väga kaugel ja juudid nõuavad temalt hukkamise otsust, mis ei ole kooskõlas tema sisemise veendumusega.

Sageli on rõhutatud, et Pilaatus lõi Jeesuse risti ja isegi meie usutunnistus märgib seda, aga tegelikult kirjutab Johannes, et ta andis Jeesuse üle juutidele, kes ta ise risti lõid, kuigi täide viisid selle rooma sõdurid. Suurem süü on juutidel, kui Pilaatusel. Pilaatus tahtis Jeesust vabastada. (Jh 19:12) Jeesuse kohta tunnistati: "Ennäe, juutide kuningas," (Jh 19:14) ja küsib juutidelt uuesti ja selgelt: "kas ma pean TEIE KUNINGA risti lööma?" (s 15) Sellega ta tunnistas Jeesuse kuningliku meelevalda ning staatust, aga ka seda, et tema kuningat risti ei löö, isegi mitte taevast tulnud kuningat.

Pilaatus oli Jeesuse kuninglikust seisusest täielikult veendunud ja kirjutas veel sildi mitmes keeles, INRI ehk juutide KUNINGAS. (Jh 19:21) Juudid ei tahtnud, et Pilaatus seda kirjutaks, aga Pilaatus vastas neile: kirjutan mida tahan (s 21).

Seetõttu võib selle juutide süüdistuse kokku võtta nii: kuigi me ei tunnista sind kuningaks, lööme sind risti, isegi kui meil ei ole sinu vastu tõendeid ega midagi ette heita. Jeesus ei nimetanud end kuningaks, isegi mitte Pilaatuse ees, samas rääkis, et tema kuningriik ei ole siit maailmast. Pilaatus ju küsis, mitte enam seda, kes sa oled, vaid lausa seda: "kust sina oled?" Jh 19:9

Jeesus ei ole lihtsalt Jumala Poeg, vaid ta on kuningas ja piibel kirjutab, mitte tavaline kuningas, vaid Kuningate Kuningas. Kui piibel nimetab meid kuningateks ja valitsejateks, siis meie valitseja on Kuningate Kuningas. Ta ongi Kuningas ja täna me austame teda eelkõige kui KUNINGAT, kes löödi risti ja suri meie pattude eest ning kolmandal päeval tõusis üles surnuist ja valitseb igavesti.

Teile õpetatakse, et te peate järgima Jeesust ka kannatustes. Ka jüngreid tabasid mitmed kannatused ja vahel ristisurm. Kuid see oli riigijuhi otsus neid ristil hukata, mitte ühiskonna nõue ega kohustuslik jüngripakett. Jüngritele ei olnud ette nähtud kannatused, isegi siis, kui neid võis ette tulla, aga teame et kaugeltki kõik jüngrid ei kannatanud. Kannatused ei olnud paketis. Elu ja rõõmusõnum aga oli.

Niisamuti ei ole jüngri kohustus läbi teha Issanda kannatused. See on pigem inimlik selgitus kannatustele, mis aga ei sea jüngreid inimestest kõrgemale. Jeesus ei teinud seda inimeste ees näitamiseks, vastupidi oli teenija ja jalgade pesu oli selge märk, et jüngritel tuleb võtta sama hoiak. Meil ei ole võimalik kogeda vähimatki nendest kannatustest, mida Jeesus läbi elas.

• Keda teist mõistetakse sel moel surma, rahva koosoleku otsusega?
  

• Keda teist piitsutatakse?
  
• Kes teist kannab hukule määratud teel risti?
  
• Kes teist sureb ristil või kasvõi kogeb okaskrooni?

Mitte keegi. Seetõttu jutud sellest, et ristikandmine on meile määratud ja kuidagi aitab mõista ja kannatada samal moel on üdini väär ja kannatusi ülistav, mitte rõhutav Jeesuse ülestõusmise väge ja uut elu! Jeesus elab!

Jeesus ei määranud meile kannatusi. Isegi ristikandmise sõnum oli tegelikult vastus: teile ei ole see määratud, te ei suudakski seda kõike läbi teha ega ammugi mõista. Selline kannatus on ohver ja me ei saa ohverdada teiste päästeks. Me võime anda oma elu mõne sõbra eest, aga see on ka kõik. See ei anna talle igavest elu, millest sa selles kindel oled? Jeesus juba tegi ainukordse ohvri meie kõigi eest ja see oli lõpetatud. Nii ta ütles.

Seetõttu tänane sõnum ei ole mitte kannatuste pisendamine või selle üle nalja heitmine, vaid üleskutse: rääkige inimestele seda, et jüngriks olemine ei tähenda kannatuste kohustuslikku paketti nagu kirikutes vahel välja pakutakse, kindlasti seda ei ole ja seda ei nõuta ka jüngritelt!

Kes "õpetab kannatusi", õpetab tegelikult oma vaatenurka, oma õpetust (Pauluse isiklik seisukoht Fl 1:29 vrd Ap 9:16), mitte seda, milleks Jeesus jüngreid kutsus ja palus neile õpetada.

• Kes teist oleks tulnud Jumala juurde, andnud oma elu, kui selle juures nõutakse kannatamist nii nagu Jeesus?

Mitte keegi! Meil ei ole võimalik kogeda pisutki kannatusi  ja me ei peagi! Vastupidi, ta ütles: "kes tahab?" Keegi ei taha. See oli tema sõnum neile, kes mõtlesid surma ja kannatuste läbi kuidagi teistest paremad olla. Aga see on vaimulik uhkus. AMMUGI ei ole see ülestõusmise mõte.

Niisamuti ei ole see meie elu mõte. Samuti ei ole see ühegi jüngri kutsumise mõte.

Inimlikud kannatused on meie elus nii või teisiti, aga see ei ole eesmärk omaette. Sest kannatuses on SURM ja KÄSK. Kuid meile on toodud ELU ja seda kõike ülirohkesti. Seda rõhutas ap Paulus. Me oleme päästetud isegi kohtu alt. Kui Jeesus peaks tulema täna, siis, meil ei ole võimalik kogeda surma, vaid meid kistakse elusalt otse taevasse, temale vastu. See on meie saatus, see on meie tulevik! Jeesus tõusis üles, et me elaksime koos temaga igavesti. Ela seda elu, milleks Jumal sind kutsus!